Aapo Ilves: „Mõtet kramplikult kinni pidada on sama rõve kui põit kinni hoida.“

Aapo Ilves (47), üks Eesti tuntumaid laulusõnade autoreid, vallutab maailma kodulinnast Räpinast.

Aapo on võroke. Setomaa ei ole tõepoolest kaugel, aga on väga põhimõtteline küsimus mitte segi ajada võrokesi ja setosid. Aapo, kes setode murdes pigem ei kirjuta, jättes selle setodele, on Räpina algupärand – siin kunagises haiglas sündinud ja elanud kogu oma elu.

Öeldakse, et voolav vesi ärgitab mõttelendu, ja Aapo elabki koos oma vahmiiliga Võhandu jõe ääres. Talle meeldib, et jõgi voolab, ja tundub tõesti, et see toob häid mõtteid.

Teekond oma tahteni

Aapo on kogu elu tegelenud sellega, et saaks teha, mida soovib. “See eeldab pühendumist, et mõista, mida tahad,” nendib ta. Aga nüüdseks on ta selleni suures osas jõudnud. Ta kirjutab-loob Räpinas ja elatab ennast selle tööga ära.

Kui mõni suurem libreto, intensiivne ja huvitav, käsil on, siis ärkab Aapo sageli juba hommikul kell seitse – loominguline adrenaliin pakub võimsa kogemuse. Vahel tekivad unehäired, sest mõtted möllavad peas. Kuna ta töötab arvuti taga, siis tervislikel põhjustel ei saa ta seal liiga kaua aega veeta – helendav ekraan väsitab silmi. Abimeheks on sel juhul polaroidpäikeseprillid, mida ta vahel kannab arvuti ees terve päeva. Häda korral kirjutab ka paberile, nii et vähe pole. Näiteks kui mõte vupsab pähe keset söögitegemist, on köögis selleks otstarbeks alati paberit varuks.

Välitingimustes kasutab ta mõtete-viiside salvestamiseks telefoni diktofoni. Vahel leiab ta kuu aega hiljem telefonist mõne laulukese ja kuulab huviga. Kord sõitis Aapo bussiga Tartusse ja buss oli huvitaval kombel väga täis. Katsu sa sellises olukorras midagi kõva häälega diktofoni lausuda. Aga just Luunja sillal turgatas talle pähe ühe lavastuse lõpulaul. Mõtet kramplikult kinni pidada, kuniks buss jaama jõuab, on sama rõve kui põit kinni hoida. Mees sööstis bussist kiirelt nurga taha ja salvestas laulumustandi ära.

Sahtlisse? Ei!

Aapo peamine töö on mõelda teistele artistidele välja poplüürikat ehk laulusõnu. Töö on ka libretode ja muu dramaturgia kirjutamine. Ta ei ole inimene, kes looks näidendeid sahtlisse. Ta teeb neid ikka siis, kui tellimus tuleb.

Ja tõlgib vene, inglise, soome ja saksa keelest. Aga reaaluste abil on ta tõlkinud ka itaalia, rootsi, islandi ning läti keelest. “Laulutõlkimisel on luule või proosaga võrreldes hoopis teine spetsiifika. Tulemus peab olema lauldav.”

Kõige raskem ja huvitavam on tõlkida animafilmide laule, sest eelkõige peab tekst kattuma tegelase suuliikumisega. “Multikalaulude tõlkijad hõiskavad rõõmust, kui tegelane keerab selja,” nendib Aapo.

Täismahus artiklit loe Eesti Naise märtsinumbrist: