Sünnipäevalaps Laine Mägi: "Elu teevad ilusaks inimesed, kes sul on. Inimesed, kes peavad tõmbuma, leiavad teise üles."

Artikkel ilmus Eesti Naises 2012. aasta oktoobris.

Saite väga varakult iseseisvaks...

Laine Mägi: Neljateistkümnesena läksin Patkuli treppi mööda üles Toompeale balletikooli. Ja korraga käis must läbi selge äratundmine: kui praegu oleks vaja, siis mina saaksin täiesti iseseisvalt hakkama! Olin just kodust tulnud, mingil põhjusel oli mus natuke ängi... Ütlesin endale: Laine, jäta see tunne meelde! Jätsingi. Ja kui mu laps sai neliteist, siis vaatasin teda – issake, küll on õudne, kui tema tunneks praegu sama tunnet.

Oma tütre isa Tõnis Mägiga saite varietees tuttavaks.

Tõnis soovitaski, et võiksin minna lavakasse katsetele. Mina ei teadnud lavakast suurt midagi – aga mulle meeldis, et see asus Toompeal, minu kooli vastas. Ma ikka nimetan balletikooli minu kooliks...

Olete öelnud, et kursuse juhendaja Aarne Üksküla õpetas teid elama – mis mõttes?

Ta on mu eeskuju nii inimese kui näitleja kui õpetajana. Ta õpetas pealtnäha lihtsaid asju. Näiteks  n ä g e m a.  Elu ja inimesi, puid... Ütles, et jälgige inimesi. Ja püüdke mõistatada möödujate elukutset. Vaadake vanu inimesi, lapsi, puulehe lendu... Nii arenes keskendumisvõime ja tähelepanu. Aarne õpetas koguma emotsionaalsesse seljakotti võimalikult palju informatsiooni. Näitlejatöö – eks see ongi elu õppimine, pidev enesega tegelemine.

Ma õpetasin Tõnisele ka seda elukutse äraarvamist, meil kujunes sellest lemmikmäng. Suvel pärast teist kursust käisime Gruusias. Tahtsime minna botaanikaaeda, aga keegi ei teadnud Thbilisi linnas, kus see asub. Otsustasime leida mõne arsti või õpetaja, see peab teadma! Märkasimegi meest, kes oli meie arust kirurg. Küsisime – ja ta oligi! Ta oli täiesti pahv, tuli meiega isegi botaanikaaeda kaasa.

Aarne Üksküla õpetas meid ka  t e r e t a m a.  Et teretamine on suhe. Teie- ja sinasuhe.

Kumba pöördumist te ise eelistate?

Mina ütlen inimestele teie. Kuni sina peale minekuni... Sõber on mu jaoks hästi tähtis inimene. Aga kui mul kaob mingi asja üle kontroll ära, siis mulle ei meeldi! Näiteks olin Facebookis vaid poolteist päeva, tütar pani mu sinna – ja kus hakkas sõbrataotlusi tulema, see oli nagu rünnak mu peale. Samas, kui ma tahan midagi oma tantsutrupile Lancy teatada, siis helistan kohe – pane see teade Facebooki üles!

Tegelikult on mul väga palju väga väga häid tuttavaid. Sõbrannadega sooviksin tihedaminigi suhelda. Sõbrannadest osa on teatriga seotud, üks lapsepõlvest, teised hilisemast ajast. Merike Pääro on varietee ajast. Keeruline on hilisemas eas end avada. Saan aru, et mõni inimene mind siiralt armastab, ja oma arust olen tohutult avatud inimene. Aga kodu – see on mu pelgupaik, jõukogumise allikas, turvaline pesa... Ma tõesti väga harva lasen kellegi sinna.

Te olete lahutatud. Kuidas säilitada lahutuse järel häid suhteid?

Ega kokkukasvamine pärast lahkuminekut ei tule kergelt. Ka meil kulus mitmeid aastaid. Aga kui on ühised lapsed, siis ollakse omal moel nagu sugulased eluajaks. Ei tohiks ära unustada: ma olen seda inimest ju armastanud! Ja tema mind ka. Kui teed kellelegi haiget rumalusest, pole midagi teha. Aga meelega – mul hakkab kohe paha, kui seda ettegi kujutan. Head mälestused ei ole ju kuhugi läinud! Nende värskena hoidmine on nagu treening. Aga sellega ei tohi üle treenida.

Milline on teie lemmikaeg päevast?

Mulle meeldib hommikul kodus. Meeldib kaks tundi varem tõusta – et tund oleks enda jaoks: kulgen mööda korterit, teen kohvi. Naudin, et on hommik, ja eriti tore, kui päike tuleb välja. Aga mind ei heiduta vihm ka. Ilm mind ei stressa. Lihtsalt tean, et – vaatan ilmateadet sageli – täna tuleb raskem sõit ühest linnast teise.

Mis aitab pidevas kiires graafikus püsida?

Eks ma aeg-ajalt olen väsinud ka. Siis vahetan tegevust – ja Tallinna ning Pärnu tegevused ongi üsna vastandlikud. Kui lähen oma tantsukooli, siis ma ju ei anna seal ainult tunde. Vahel võtan luua kätte, pühin hoovi ja majaümbrust, vahel parandan kostüüme... Mulle meeldib teha asju, mille tulemusi kohe silmaga näen: kodus tassin rõõmuga puid, kütan ahju, pesen pesu...

Mis teeb elu ilusaks?

Inimesed, kes sul on. Inimesed, kes peavad tõmbuma, leiavad teise üles. Kui vaid ollakse piisavalt avatud, valmis huvituma. Ja tore, kui on ka meeldiv töö. Aga ma mõistan, kui kellegi teeb õnnelikuks näiteks uus kleit, kott, ehted... Kui see teeb ta paremaks inimeseks – miks mitte. Kõige hullem on, kui sa ei leiagi seda, mis sind õnnelikuks teeb. Või ei julge sellele järele anda. Siis tekib inimeses pinge.

Millist hetke sooviksite uuesti läbi elada?

Kuidas enda elust midagi välja tõsta? Nii palju rõõmu ja muret on olnud. Ja ma pole kindel, kumb kumma üles kaalub. Aga mõlemad kuuluvad elu juurde. Püüan elu pakutule üha kätt anda. Ja et oleks selget mõistust üleloomulikke asju mitte tahta.