EESTI NAISED A. H. TAMMSAAREST: „Olin tulnud pealinna tööle, eemale koolipõlve kallimast ja romaanide suhtekäike elasin valuga läbi.“
Täna tähistame armastatud klassiku, kirjanik A.H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva. Kindlasti on igaühel ta loomingus omad lemmikud. Loe, mis meenub Eesti Naise toimetajatele seoses Tammsaarega.
Aita Kivi, peatoimetaja: See oli läinud aastasaja kuuekümnendate aastate teises pooles, kui mu vanavanemad palusid, et hakkaksin neile õhtuti A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ esimest osa ette lugema. Tagamõte oli ilmselt lapse tõsisema kirjanduseni juhatamine… Ette ma selle mahuka teose neile lugesin, kas kuu või kahe jooksul, ei mäleta enam. Küll aga mäletan, et oli kohti, mis haarasid väga, oli neid, millest päris lõpuni aru ei saanud, oli neid, mida oleks tahtnud hoopis endamisi, vaikselt lugeda. Aga igav ei olnud. Ja kuigi olen hiljem lugenud teisigi Tammsaare teoseid, on just „Tõe ja õiguse“ esimene osa koos oma markantsete tegelastega jäänud mu jaoks justnagu võtmeks meie kirjandusklassiku mõistmisel.
Anne Metsis, moetoimetaja: Kui lugesin enne ülikooli sisseastumiskirjandit veel kord läbi „Elu ja armastuse“ ning „Tõde ja õigus“ IV osa, elasin romaanide suhtekäike erilise valuga läbi. Ehk sellepärast, et olin ka ise tulnud turvalisest kodukohast pealinna tööle, eemale koolipõlve kallimast... Indreku ja Karini lugu jäi kummitama veel hulk aega. Nii sügaval vene ajal kujutluspiltide loomisega eestiaegsest miljööst – muide vaimusilmas rändasin teoste tegelastega just samas Maneeži-Gonsiori tänava kandis, kuhu aastate pärast elama asusin (kuigi trammi ette jäiastus Karin vist kuskil Narva maanteel?) – kui ka mehe-naise temaatikas. Kui keskkoolis Tammsaaret kohustusliku kirjandusena lahati, ei jõudnud suhete olemus ju veel pärale. Selles mõttes oli Kivrähki kirjutatud VAT Teatri etendus „Karin ja Pearu“ väga vabastav kogemus.
Krista Kiin, ilu- ja tervisetoimetaja: Mulle seostub Tammsaare tänini koolikirjanditega. Käisin 1980ndate lõpul ühe Tallinna eliitkooli eesti keele ja kirjanduse eriklassis, ning Tammsaare “Tõe ja õiguse” hekseldasime põhjalikult läbi. Ega ma toona teadnud, et sama kirjaniku sulest pärineb veel märksa vallatum romaan “Elu ja armastus”. Seda kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas paraku polnud. Omandasin keskkooli viimase aastaga “Tõe ja õiguse” tundmises säärase vilumuse, et kui kirjandites vaba teemat pakuti, kirjutasin alati just Tammsaare tegelastest. Ajaviiteks kirjutasin sahtlisse oma kolm kirjandit kindlasti – olin veendunud, et nii keskkooli lõpueksamil kui ülikooli sisseastumiseksamil on üheks teemaks raudselt Tammsaare – nii oli alati olnud. Ma ei pidanud pettuma. Ülikooli sisseastumiskirjandiga pälvisin oma Tammsaare eest maksimumpunktid! See meenub mulle alati, kui temanimelisest pargist läbi kurssima juhtun. Ühes Smilersi lustaka lauluga: “Ja kuidas kivist kirjaniku kõrvale ma purjus peaga pargis ronisin...”
Liis Auväärt, toimetaja: Rohkem kui 10 aastat tagasi kirjutasin Eesti Naise loo Tammsaarest ja tema abikaasast Käthest. Siiani tunnen just Käthe vastu vaikset imetlust. Kui suur pidi olema tema armastus, et ta suutis pealt vaadata, kuidas ta mees kirjutas: unustades söömise ja ööune? “Sa arvesta, et minu elus on kõige tähtsam looming ja siis tulevad alles naine ja lapsed,” oli Tammsaare teda hoiatanud. Nii ka läks. Abikaasast 18 aastat noorem Käthe ei abiellunud pärast Tammsaare surma enam, kuigi vanuselt võinuks. Ta hindas nii väga mehe pärandit, et kui sõja ajal anti õhuhäiret, jooksnud Käthe varjendisse ühes kohvrisse pakitud romaanide käsikirjadega.
Helina Piip, tegevtoimetaja: Olen teatris näinud palju Tammsaare näitemänge, dramatiseeringuid. Ja alati on nad andnud lisamõõtme ka kirjutatud tekstile, mis on mõistagi ka iseseisvalt ju maailmaklass! Kõige sagedamini aga on vist meenunud üks stseen kunagisest Mati Undi lavastusest „Taevane ja maine armastus”, kui Tiina (Liina Olmaru) seisis, komps käes, keset lava Indreku (Hannes Kaljujärv) ees. Ja ütles, et oli tulnud ühe ammuse sõna pärast. Et tema vigased jalad said terveks, sest Indrek oli talle ju midagi lubanud. Oli lubanud ta naiseks võtta, kui Tiina kord suureks saab. Sõna jõud on suur, seda olen elus ikka ja jälle kogenud.
