Sünnipäevalaps Madis Kalmet – esimene Eesti meesnäitleja, kes oli alasti laval
Sünnipäevalaps Madis Kalmet:
Artikkel ilmus Eesti Naise kvartalilisas Elu Lood 2016. aasta sügisel. Siin lühendatud.
Teatrimees Madis Kalmet ütleb, et nii kummaline ja müstiline kui see ka ei tundu, on tema elu kulgenud üheksa-aastaste tsüklitena.
„Olen lõpetanud IX lennu, üheksa aastat olin Rakveres, nagu hiljem ka Linnateatris, lõppakordiks sai aga Pärnu Endla, kui selle üheksa-aastase numbrimaagia lõpetas Endlas lavastus „Üheksa ööd” (2002).” Lavastaja sõnul oli Rakvere periood talle võimas juba selles mõttes, et ta sai väga palju mängida.
Rakvere perioodi lõpetas Madise sõnul teatrisisene revolutsioon. „Nimesid nimetamata, mõned näitlejad hakkasid minu kui peanäitejuhi vastu mässu tõstma – needsamad inimesed, kellega olime päevast päeva koos töötanud, söönud koos soola ning joonud koos vett ja viina, hakkasid korraga mulle diktaatori silti külge pookima ja kultuuriministeeriumisse protestikirju saatma. Muidugi, teatris olid rasked ajad. Maja lagunes, talvel köeti saali puhuritega. Aga ma ei näinud, et loominguliselt oleks midagi viltu.” Madis mässajatega vägikaigast vedada ei tahtnud, tõstis kaabut ja ütles, et lahkub. „Ja õigesti tegin,” on ta ka täna oma sammus veendunud.
„Juba mõne aja pärast helistas Rudolf Allabert Noorsooteatrist, et tule meile, meil on vaja head näitlejat ja lavastajat. Mind võeti teatris vastu väga hästi, olen end seal alati hästi tundnud, teinud kümmekond lavastust ja ka mõned rollid ning öelnud iga kord, et olen tundnud ennast seal kui kodus.” Noorsooteatri perioodist nimetab ta kõhklemata ennekõike kahte lavastust: Per Olov Enquisti „Ilvese tundi”, kui ta tõi 1991. aastal esimest korda draamalavale Ülle Ulla, kellele mõeldes teeb tänagi sügava kummarduse, ning järgmisel aastal lavastatud Henning Mankelli „Lollprintsi” (1992), mida mängiti veel valmimisjärgus ja tolmuses Pööningusaalis ning kus näitlejana oli ta isegi laval. „Alasti. Esimest korda meesnäitlejana Eestis.”
Tallinnast Pariisi
Paraku sai 1998. aastal Madise esimene Linnateatri periood läbi. „Läksin vastuollu Elmoga (Nüganeniga – toim). Ma ei tea, kas selle taga on minu kompromissitus, võibolla ägedus või minu lollus, et ma mingitel hetkedel teatud inimestega konflikti lähen. Võib-olla on põhjus minu põhimõtetes või mu loomuses.” Madis võttis teatrist aja maha ja sõitis kolmeks aastaks Prantsusmaale abikaasa Gita juurde, kes töötas tollal Eesti saatkonnas Pariisis.
Nii nagu omal ajal oli Madise Rakvere Teatrisse kutsunud Raivo Trass, nii kutsus ta Rakverre ka Madisest kaks kursust hiljem lõpetanud Gita Ränki. Ja saigi alguse nende suur armastus. „Gita oli nii ilus ja atraktiivne naine,” meenutab Madis.
„Mind lummas Madise mängitud Jimmy Porter Osborne’i „Vaata raevus tagasi,” ütleb Gita. „Jimmy’s oli nii palju jõudu ja energiat, tema impulsiivsus ja mässumeelsus tundusid nii ehtsad. Ja olidki. Kuigi jah, üks asi on Jimmy’t laval vaadata, teine – sellise Jimmy’ga elada.”
Madis aga lisab, et samas oli see talle raske lahtirebimise aeg. „Mul oli ju kooselu Kaiega (Mihkelsoniga – toim), kes küll töötas Tallinnas ja mina Rakveres, kuid meil oli nelja-aastane tütar Madli. Aga ma tundsin, et korraga astus minu ellu veelgi õigem inimene.”
Gita ja Madis abiellusid ning peagi sündis neil kaks poissi – Henrik ja Karl-Andreas. „Kui sa oled lastega teatrist aasta-kaks kõrval, on raske tagasi tulla. Nii juhtuski, et kui mina olin jõudnud otsaga Linnateatrisse, polnud Gital muud valikut kui minna diplomaatide kooli.”
Gita Pariisi-aastate jooksul purjetas Madis mitmeid kordi Pariisi ja kodu ning Pariisi ja Pärnu vahet, kuhu vahepeal Endla peanäitejuhiks saanud Trass teda lavastama kutsus. „Aga põhilise aja elasin ikka Pariisis. Hommikul viisin Karli kooli ja tundide lõppedes läksin talle järele, sest sealsed seadused nõuavad, et väikesed lapsed oleksid hooldaja pilgu all. Kuna Henrik oli juba suurem, käis tema koolis iseseisvalt.
Kokkuvõttes oli mul tohutult vaba aega, käisin näitustel, kontsertidel ja teatris. Nendel aastatel sai mulle selgeks, et me Eestis oleme ikka natuke popsirahvas,” ütleb Madis, kes uuesti Eestisse ja seekord Pärnu Endlasse maandus 2002. aastal, kui vahepeal vabakutselise elu nautinud mehest sai taas palgaline näitleja ja lavastaja. Kuni aastani 2010, mil ta Endlast koondati, mil tema elu üks üheksa-aastasest tsüklist oli jälle ringi peale teinud.
Kanada ja lennufoobia
Tänaseks on Gita ja Madis olnud abielus kolmkümmend aastat. Nende aastate jooksul on Gita olnud diplomaat Hollandis, Prantsusmaal ning nüüd juba mitu aastat Kanadas.
Kuidas nende kaugsuhe on nii kaua vastu pidanud? „See on nii ja naa. See on hea ja halb,” ei hakka Madis siinkohal pidama ilu- ega kaitsekõnet. „Halb on see, et me natuke võõrandume teineteisest, hea on see, et sa saad maasika maitsest ja väärtusest aru alles siis, kui sa neid iga päev ei söö. Lahuselu ühest küljest väsitab, teisest küljest liidab, sest alles siis taipad, kui tähtis on sulle tegelikult see inimene, kes on sinust nii kaugel. Eriti raske on nüüd, kui ta on Kanadas, sest mul on lennufoobia. Olen seal küll käinud, aga kõik need ümberistumised… see kõik kokku on talumatu. Juba paar päeva enne lendu tekivad mingid okserefleksi moodi nähud, diafragma hakkab kokku tõmbuma. Lisaks veel klaustrofoobia, ma ei julge minna kinnistesse ruumidesse.”
Nüüd on Madis olnud juba kuus aastat vabakutseline lavastaja, mille plussiks peab ta, et saab teha vaid seda tööd, mida tahab, kellega tahab, mis talle korda läheb. „Pigem suren nälga, kui et lähen mulle mitte sobivatele kompromissidele.”
Madise uus tulek vabakutselisena on olnud võimas: „Koletis kuu peal” (2011) Linnateatris, „Ttitanicu orkester” (2013) Tapa raudteejaamas, „Kassirabal” (2013) Linnateatris, „Imede aasta” (2014) Jäneda Pulli tallis, „Vannutatud neitsid” (2016) Telliskivi Loomelinnakus. 2014. aastal sai Madis Kalmet parima lavastaja tiitli. Ise ta ütleb, et nende lavastuste taga kumab Pariisi valgus.
