Sünnipäevalaps Jan Kaus: „Minu jaoks lähevad üha enam hinda tagasihoidlikkus ja empaatia.“

Sünnipäevalaps Jan Kaus: “Minu jaoks lähevad üha enam hinda tagasihoidlikkus ja empaatia.“

Artikkel ilmus Eesti Naises 2013. aasta veebruarinumbris. 

“Taevasse vaadates ja sealt paistvat uurides hakkasin kogema elu ennast erakordsena,” tõdeb kirjanik Jan Kaus. “Elust ei maksa imesid otsida, elu – elusolemise tõsiasi – on ise ime.” 

Jani emapoolne vanaema oli raudteel piletilaekur. Ta töötas Tapa–Tallinna lõigul ning elas surmani Aegviidu jaamahoones, mis ehitati aastal 1870. Väiksele Janile meeldis vanaema kõrval jaamast jaama sõita. Töö oli vahetustega ja venis ööse, aga igas peatuses leidus voodi, kus sai puhata. Kehra, Jäneda, Lehtse... Vaimusilmas näeb Jan siiani kõiki neid jaamu.Suured kaubarongid mürisesid akende tagant mööda, pannes klaasid vibreerima. Tume kõmin tekitas poisil rahustavaid külmavärinaid. Ta uinus kergelt: monotoonse müra südames oli vaikus. 

Rongidest rääkides muutub Jan nostalgiliseks. Mäletab, kuidas vaatas horisonti, mille taha jäid silmale püüdmatud kohad. Rongiga oleks sinna saanud, aga tema osa oli alati maha jääda.Ka Jani esimene lugemisega seotud mälestus jääb Aegviidu raudteejaama. “Hilissuvine pärastlõuna, raske ja magus valgus. Männimetsadest õhkab kuuma vaigulõhna. Vanaema on teinud õhtuks pannkooke ja ma loen selle kõrvale “Pal-tänava poisse”. Mul on see kapsaks loetud eksemplar siiani alles, moosiplekke täis.

”Täiskasvanuna püüdis Jan kodust jaamahoonet internetioksjonil osta. Ei õnnestunud, aga eks see oli ette teada – rahast jäi väheks. Tihtilugu viivad unenäod ta siiski Aegviitu. “Tunnen sealolemisest lausa füüsilist puudust, igatsen seda maja nagu mõnda inimest. Ma olen ülepea väga kohatundlik, mu poeetiline meel ja mälu on suures osas ruumiline. Seega on mulle tähtsad kõik kohad, kus ma olen elanud.” Suurem osa Jani elust on möödunud Tallinnas. Tema koduvõti on avanud ukse Kitsekülas, Mustamäel, Pelgulinnas... Seda majadekogumit maamuna peal tunneb Jan hästi. Ja kirjutab, millest teab. Meest on nimetatud “täpseks linnakirjanikuks”.Jan jõuab palju. Teeb raadiosaateid ja bändi. Korraldab rahvusvahelist kirjandusfestivali. Kirjutab lehtedele, kirjutab raamatuid ja teiste raamatute jaoks.

Kui tegu pole enda romaani loomise või võõra tõlkimisega, võib ta töötada katkestustega. Istub laua taha, aga “vahepeal tulevad pojad ja tahavad midagi, siis kirjutan jälle kaks lauset, toon puud tuppa ja teen tule alla, kirjutan lõigu, pesen nõusid, kirjutan edasi.” Õigupoolest leiab Jan, et kirjaniku elukutse puhul võib kirjutamist võrrelda jäämäe veepealse osaga. Et hästi kirjutada, pead ennekõike pidevalt lugema ja loetu üle järele mõtlema. Sõnaga, maailma jälgima. “Elan sedasi nii kaua, kuni suudan järelemõtlemisega elatist teenides peret toita,” lausub Jan rahulikult. 

Vabadust oma aega korraldada hindab Jan väga kõrgelt. Ta on teinud ka kellast kellani tööd. Muu hulgas olnud valvur Kadrioru kunstimuuseumis. Valvuritöö käis vahetustega, iga kord 12 tundi jutti. “Loss oli remondis, tühi ja tolmune. Mulle meeldis see mahajäetuse tunne, olin täiesti üksi. Jalutasin majas ja aias ringi, aeg hakkas venima. See jättis minusse väga sügava jälje, hakkasin avastama aeglust.”

Kuid Jani “aeglus” ei väljendu “aja unustamises”. Kui ta pingutab, et kuhugi hilineda, jõuab kohale täpselt õigeks ajaks. Tavaliselt aga 10 minutit varem. Oodates jälgib ta mööduvaid inimesi. Püüab mõistatada, kuidas võõras end tunneb ja kuhu kulgeb. On tal raske või kerge olla?

Jan tähtsustab üha enam viive, mis jäävad tähtsate sündmuste ja kohtumiste vahele. “Lõviosa elust moodustavad möödakihutavad hetked. Ka enamik inimestest libiseb meist mööda. Kui hakkad neid jälgima, võid end ära unustada.” Säärastest miniatuuridest koosneb ka üks tema raamat, talletades võõraid jälgi ajas ja ruumis. 

Kriitikat oma loomingu kohta Jan ootab. Ise kriitikat tehes püüab lahus hoida loojat ja tema loomingut. Ütleb, et võib südamerahus kiita kellegi raamatut, kes talle inimesena ei meeldi. Need on ju kaks täiesti erinevat asja.Samas... Püüdes oma uut saadet, filmi või raamatut tutvustada, räägivad kunstnikud intervjuudes enamasti ka iseendast. Oma lähedastest, kodust, unistustest... Toovad end lugejale-vaatajale lähemale. Kas me täna kohvikus istudes ei tee sama, Jan?“Kui mu kirjutatud raamat on halb, pole enesereklaamist kokkuvõttes kasu. Võin rohkem raamatuid müüa, aga seda vaid korraks. Jah, muidugi on mulle oluline, et mu värsket romaani tähele pandaks. Kuid sama oluline on mulle see, et pandaks tähele mu varasemaid romaane.”  

Jan ütleb ausalt, et võtab meediaga suhtlemist kui tasakaaluharjutust. Eraelu detailidesse laskumine tähendaks köielt kukkumist. “Loomulikult räägin oma isiklikust elust kirjanduses, aga teen seda läbi filtrite ja üldistuste. Otserääkimine mulle ei meeldi.” Pigem leiab ta, et intervjuud on võimalus hoida huvi kirjanike või mõtlejate vastu tervikuna. Meenutada, et sellised tegelased on ühiskonnas olemas.

Tuletan Janile meelde üht raadiosaadet, mille lõpus ta sõnastas, et hea kunstnik peab olema ka hea inimene. “Hea inimene suudab end ja maailma kõrvalt vaadata,” jätkab Jan mõtet. “Meie ühiskonnas juurutatakse läbilööja-retoorikat, mis toob kaasa liialdatud enesekindluse. Minu jaoks lähevad üha enam hinda tagasihoidlikkus ja empaatia. Esimene tuleneb eneseanalüüsi võimest ja teine oskusest maailma tähele panna.”

Köiel kõikudes lisab Jan, et ka oma abikaasa juures hindab ta enim naise loomupärast tagasihoidlikkust. “Ta on väga ilus ja inspireeriv inimene.” 

Ilusaid hetkiVikerraadio saatesarjas “Elamus” küsis Jan vaimuinimestelt neid kujundanud sündmuste kohta. Kui küsimus talle tagasi peegeldada, nimetab Jan esimesena Enn Kasaku juhitud tähevaatlust Rõuge kandis 1998. aasta 31. augustil. “Sealt sai alguse mu sügav huvi astronoomia ja astrofüüsika vastu, aga selgines ka midagi enamat. Hakkas tunduma, et alati ei pea imeliste asjade kogemiseks midagi erakordset ette võtma. Tegelikult on ime n-ö käeulatuses, igal öösel, meie peade kohal, tuleb lihtsalt selgetel öödel pilk taevasse juhtida ja pisut mõelda, millega on õieti tegu.” 

Muugal, kus Jan praegu elab, on kehv tähti vaadata. Linnade valgusreostus paneb piirid ette. Kuid ta püüab siiski ja – näiteks Kuud näeb teleskoobiga päris detailselt.

Öötaevas on peale tähtede võrratult palju muudki, ainuüksi vaataja pilgust tingituna. “Üks inimese ägedamaid omadusi ongi see, et ta suudab liikuda liikumata,” leiab Jan. “Mu mõte võib lennata valgusaastate kaugusele, kohtadesse ja aegadesse, kuhu mu keha iial ei suuda minna. Seetõttu meeldib mulle ka ajalugu. Näiteks eile lugesin üht raamatut Vana-Rooma hilisematest keisritest, Severuste dünastiast, Diocletianusest, Constantinusest. Kujutlusvõime võib mind viia nende juurde, võin kuulata nende häält, kujutada ette nende välimust ja keskkonda. Kosmosega sama lugu, kuigi mõte liigub siin enamasti ruumis. Nojah, kuidas võtta – ruumi mõõdetakse astrofüüsikas just aja kaudu.”

Aga kas “seal kaugel” on midagi üleloomulikku? “See on ühele pisikesele inimesele liiga suur küsimus. Ma olen alati vastanud, et ei tea, ning kuulanud huviga nii pooldavaid kui ka vastuargumente.