“Üks, mis mulle siin väga meeldib, on kohalike suhtumine,” räägib perenaine, “See kuulus maῆana! Kohalik ei kiirusta. Nad elavad siin kole vanaks ka, surnuaial käies võid ise vaadata – 100+ on täitsa tavaline vanus suremiseks. Võib-olla sellepärast elavadki? Eestlane tahab kõike kohe saada – ta rahmeldab, möllab ja sureb ruttu ära. Eestlane ei tea, mis on maῆana! Ainult Fred Jüssi võib-olla teab.”

Ürdipeenar lokkab mägedes, kogu külas vohab mungalill ehk kress, mida saab panna salatitesse ja supi sisse, süüa õisi toorelt, valmis mammud maitsevad nagu wasabi või mädarõigas. Või küüslauk – selle metsikut varianti korjab Ave küla tagant vanadelt mahajäetud terrassidelt. See on mahedam ja maitsvam kui poe oma. Murulauk ja sibul kasvavad lahkelt looduses ja Ave pere sööb neid koos tomati ja oliividega saia peal. Matkates korjab Ave raja kõrvalt fenkolit ja rukolat, kevadel noori viinamarjalehti. Muret pole ka puuviljadega – mahajäetud majade aedadest võib korjata sidruneid, apelsine, kiivisid. „Kannmikseriga uhan siin tublisti. Katsetan igasugu smuutisid. Tavaliselt tuleb sellest välja roheline plöga, no selline, mille nimi võiks olla „Konnapask“. Vedelamat varianti saab juua, paksemat panen saia peale.”

Ave smuuti „Mis mägedes näppu jäi“

1 ebaküdoonia moodi õun

1 apelsin

1 mango

1 manga

peoga kressilehti

natuke peterselli

Ave Nahkuri elust Kanaaridel saad pikemalt lugeda veebruari Eesti Naisest ja muidugi raamatust „Meie küla eided La Gomeral. Üks muhe reisiraamat”.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena