Sünnipäevalaps Carmen Mikiver: “Väike võlukepike peab olema, mida otsida, ja sinilind, keda püüda.”

Lugu ilmus Eesti Naises 2010. aasta novembris. Siin lühendatud.

“Ma ei tea, kas ma tunnengi ennast nii väga,” vastab Carmen ootamatult, kui uurin, milline senine roll on olnud kõige enam tema enda moodi. “Olen segatud verega, meeleolud käivad üles-alla. On perioode, kui soovin olla täiesti üksi, hoian inimestest eemale, käin metsas.”

Kindlasti ei pea ta end rahvainimeseks, meie-Carmeniks. “Samas on perioode, kui tahan palju suhelda... Eks iga uus töö paneb end analüüsima, aga püüan, et mind ennast oleks rollides võimalikult vähe.” Lausa ideaalne oleks, “kui lähen uue rolliga publiku ette ja mind ei tunta ära: kes see on? Mulle just meeldib end võimalikult palju muuta”.

Vahel on Carmen kujutlenud end Carmen Kuldsaareks. “Ilus nimi oleks olnud!” Kuldsaar oli Carmeni ema neiupõlvenimi. Uibukant – nimi, mida näitleja kandis enne abielu Mikk Mikiveriga – oli “lapsendatud nimi, see ei olnud minuga vereliini pidi seotud. Kui ema abiellus, siis ema mees lapsendas mu.” Oma pärisisa pole Carmen kunagi näinud. “Ta oli muide vene rahvusest.”

Praegu on Carmen rahul, et ta pole teatrist väsinud. “On ju küll näitlejaid, kel ei õnnestu teha tööd, milleks nad on võimelised.” Ta ei häbene soovi – mängida saatuslikke naisi à la Anna Karenina. “Naisi, kel ei ole elu kergelt läinud. Mõelda rolli kallal, ragistada, läbi murda.” Kuna sellised osad meeldivad paljudele, jääb tihti vaid oodata, kuis fortuuna naeratab.

Halvim, mis juhtuda võib, on näitleja meelest see, kui tööst saab tööl  k ä i m i n e. “Väike võlukepike peab olema, mida otsida, ja sinilind, keda püüda.”

Aastaid tagasi, kui Carmen oli Draamateatrist lahkunud, polnud tal aasta aega erialast tööd. “Käisin tuttava last hoidmas. Olin iga kord nii õnnelik, kui rahakese kätte sain ja toidupoodi läksin.” Ühel saatuslikul õhtul Mustamäe trollis kohatud Madis Kalmet, kes elas tol ajal Carmeni emaga ühes majas, kutsuski ta mõne aja pärast Endlasse. “Tunnen Madisest teatris suurt puudust. Nii hea lavastaja näitlejale!” Nagu ka Mikk Mikiver. “Pean Mikku üheks oma õpetajaks.”

Ühel sügisel eksis Carmen Võsul metsas seenel käies ära. “Olin jätnud jalgratta sihi äärde ja ühel hetkel ma seda enam ei näinud. Ma ei saanud absoluutselt aru, kus ma olen, tekkis paanika – ma ei saagi välja. Nutsin. Mobiiltelefone siis veel ei olnud. Hakkas pimedaks minema. Olin juba täiesti meeleheitel, kui järsku nägin oma ratast.” Siis ta mõtleski, et see on õppetund: “Ära arva, Carmen, et sina oled kuningas! Tahan, võtan su ära, tahan, ei võta. Inimene ei ole kõikvõimas. Tuleb üks merevuhin, viuh, ja oleme kõik läinud. Viimasel ajal on nii palju katastroofe: maavärin, maa avaneb ja oled mütaki sees.”

Nii ta tänab nüüd metsa minnes metsa, peab lugu puudest (“nad on väga väärikad”) ja kiidab kodus lilli. Mõnikord mõtleb rannas istudes: kust see kivi on tulnud – jääajast? “Rein Aren oli näitleja, kes oskas kivist rääkida nii imeliselt... Ta oli hästi müstiline, omapärane näitleja.”

Castaneda raamatud olid Carmenile mingi aeg “piibli eest. Castaneda õpetab märkama, märke tähele panema. Sammume ju elust läbi, mõeldes vaid: mina, mina ja maailm. Olen jõudnud nii kaugele, et püüan olla tänulik. Castaneda ütleb veel, et tuleb olla ka alandlik. Ma ei tea, kui alandlik mina olen. Aga aukartus elu ees, nagu ütles Albert Schweitzer, on küll minu elufilosoofia.” Veel üks oluline raamat on Carmenile Maeterlincki “Tarkus ja saatus”, milleni juhatas teda Fred Jüssi. 

Laual oleva märkmiku vahelt ilmuvad välja mõned fotod ning peotäis tsitaate ja tarkuseteri. Iga hetk on võimalus oma elu muuta. “See on ka minu moto,” noogutab Carmen.