Sünnipäevalaps Hele Kõrve: “Keskkoolis oli mul juba armastus peal, siis polnud enam aega unistada.”

Artikkel ilmus Eesti Naises 2013. aasta novembris. Siin lühendatud.

“Tegelikult pole ma üldse vaikne,” naerab Hele Kõrve. “Lihtsalt valin olukordi, kus oma seisukohti välja öelda! Oma kodus võin paista nagu keegi Itaalia perekonnast ja mulle tundub, et tütred on samuti kuumaverelised.

Alo Kõrve ja Hele käisid Jõgeval samas keskkoolis. Kooliajal ka armusid.

“Oleme Aloga nii kokku kasvanud, et... ma ei oskagi enam hästi rääkida sellest, millised me  s i i s  olime, kui tutvusime,” tõdeb Hele. “Tema oli kiilas noormees, kes kandis viis numbrit suuremaid riideid kui vaja, ja mina poisipeaga tüdruk, kes esines igal kooliaktusel.

Selge see, et lapsed annavad elule hoopis teised värvid ja panevad ka suhte mingil määral proovile. Tuleb jälgida, et olmeasjadega tegelemine ei langeks vaid ühe õlule. Ega siin muud retsepti pole, kui et teineteist tuleb aidata!”

“Mulle väga meeldib pool tunnikest autosõitu, mis jääb teatri ja kodu vahele. Istun üksinda pimedas autos ja lasen peast läbi, kuidas laval läks. Kuigi... Praegu mõtlen pigem sellele, mis on veel kodus vaja teha. Tahan ruttu koju jõuda, et lapsed mind ei igatseks.

Laval olles tunneb Hele, et jutustab lugusid. “Näitlejana tean loo lõppu ette, aga tegelasena ma seda ette teada ei tohi! Nii et proovin tunnetada seda, mis just praegu laval toimub. Püüan mitte töötada autopiloodi peal, kuigi tuleb tunnistada, et aeg-ajalt tuleb seda ka ette.”

“Vist kõik näitlejapaarid arutavad omavahel teatriasju,” usub Hele. “Analüüsime, kuidas etendus läks, kuidas endal tunne ja kuidas publik oli.”
Võib-olla on seegi aja märk, aga kohati tundub Helele, et teater muutub liiga rusuvaks ja šokeerivaks. “Kas päris kõike on vaja publikule näidata?” küsib ta retooriliselt. Samas paneks Helegi end näitlejana igal võimalusel proovile. “Ühelt poolt küsin, kas on vaja näidata depressiivset teatrit, aga samas võiksin proovida mängida inimest, kes on sattunud elu hammasrataste vahele.
See pole minu maailm, aga olen seda maailma kõrvalt näinud. Kahjuks on mu ümbruskonnas väga paljude päästerõngaks alkohol, ja mitte ainult. Inimesed ei oska rattalt maha hüpata: endale võetakse nii palju töid, et nende ärategemiseks vajatakse veidi “turgutust”.”

Tervis on teema, millesse Hele suhtub täie tõsidusega. Kui käisid “Amy seisukoha” proovid, avastati tal borrelioos. Hele töötas edasi, neelates mardikasuuruseid antibiootikumitablette. Tuikavad peavalud saadavad teda siiani.
“Kõige rohkem muretsen siis, kui lapsed jäävad haigeks,” lausub ta mõtlikult. “Eks see muretsemine üks emade haigus ole. Kui minu või Alo ema helistab, siis nende põhiküsimus on alati, et kas lapsed on terved. Ja mina küsin vastu, kuidas neil endil tervis on.”
Juba on mitmed Hele sõbrad pidanud oma vanemaid matma. “Tahaksin kõigile vanaisadele-vanaemadele südamele panna, et nad tervise eest rohkem hoolt kannaks,” palub Hele. “Mäletan vaid oma ema isa. Teine vanaisa suri siis, kui isa oli alles 13aastane, sest süda ütles üles. Ütlen kõigile: kui tunnete, et midagi on valesti, ei tohi neid märke eirata, vaid tuleb minna arsti juurde. Sellel on nii suur väärtus, kui lapselapsed saavad olla koos oma vanavanematega! Järjepidevus!”

Ülioluline on Helele ka hingetervis: oma tunnete aus väljanäitamine, nendest kõnelemine. Kuigi Hele tütar Roosi on väike, teab ta hästi, et pisaraid on mitmesuguseid – osa tuleb õnnest, osa kurbusest, osa on kadedad krokodillipisarad.
„Kui palju on praegu täiskasvanuid, kelle mured tulevad sellest, et ei osata oma tundeid välja näidata ja omavahel rääkida...”

Kui kellegagi on mingi pinge õhus, ei saa Hele enne magama minna, kui asi leiab lahenduse.

Lapsena unistas Hele mikrofonist. Selle puudumisel tuli Sandra popphitti “Maria Magdalena” laulda lihtsalt juukselakipudelisse.
Keskkoolis...? “Keskkoolis oli mul juba armastus peal, siis polnud enam aega unistada.”
Aga praegu? Hele jääb vastusega jänni. “Kas see kõlab väga imelikult, kui ma ütlen, et ma ei unista millestki,” küsib ta lõpuks. “Ma pole vist lihtsalt unistaja tüüpi... Muidugi loodan, et mul oleks tulevikus häid töid. Aga kõige rohkem loodan, et suudame Aloga kasvatada kaks mõistlikku ja vahvat tüdrukut, kellest tulevad hakkajad inimesed. Sellised, kes oleksid tolerantsed ja empaatilised, aga samas oskaksid vajadusel ka enda eest seista.”