Vana-aastaõhtul üksinda – katastroof või õnnis rahu?

Tean naisi, kes kiirustanud kellegagi kokku kolima just sellepärast, et ei peaks pühade ajal üksinda olema.

Vana-aastaõhtu möödub küll rutem, kui aeglaselt venivad jõulud – aga kui oled loomult seltsi ihkav, siis võib tõenäosus, et veedad selle õhtu päris üksinda, näida vägagi hirmuäratav.

Kuid tean ka neid, kes seda üksiolemise võimalust just nimelt naudivad. Üks kunagine töökaaslane võttis eesmärgiks tingimata enne uut aastat uus kleit valmis saada – ja muudkui vuristas usinasti õmblusmasinat. Aastavahetuse ilutulestiku ajaks jõudis ta juba uues kleidis peegli ees, vahuveiniklaas käes, endale õnne soovides. Ja õnnelikuks ta järgmisel aastal saigi, kui abiellumist õnnena käsitleda...

Üks teine naine on lausa rõõmus, et nüüd, pärast lahutust, saab ta sel õhtul ometi kord rahus teleri ees istuda, pult ainuüksi enda päralt – ja vaadata kõike, mida ta näha soovib, nähtusse rahulikult süvenedes. Ilma, et peaks jooksma köögist veel midagi lauale kandma või et kaasa jutule vastates läheks osa aastavahetusprogrammi vaimukustest kaduma.

Kolmandal on tavaks võtta talvepuhkus ja juba enne jõule kümmekonnaks päevaks mõnda soojemasse kohta ära sõita. Tõsi, ta on ka reisil üksinda – aga vähemasti teises kliimas!

Üks hea  võimalus on veel – korralda ise pidu ja kustu sõbrad enda juurde külla!

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirja Eesti Naine 2017. aasta detsembri numbris.