Kuidas tulla toime jõulustressiga?

Artikkel ilmus Eesti Naises 2012. aasta detsembris.

On justkui kohustuslik elada terve detsembrikuu jõulumuinasjutus, ehtida kodu, muretseda kotitäis kingitusi, saata kaarte, külastada sugulasi... Rahu, ainult rahu!

Miks stress just jõuludega seostub? Jaanipäeva või lihavõtetega seoses ju sellest ei räägita.

Vastab Tallinna Tehnikaülikooli psühholoogiaprofessor Mare Teichmann: „Üks põhjus on kindlasti see, et jõulud saabuvad pärast pimedat kaamoseaega. Vihmasel ja külmal sügisel oodatakse lund kui suurt kergendust. Hiljemalt jõuludeks  p e a b  lumi maas olema, sest „mustad jõulud“ ei kõlba kuhugi!

Jõulustress tekibki sellepärast, et inimestel on jõuludele teatud ootused: olgu need pärit lapsepõlvest või hoopis Ameerika filmidest. Eesti traditsiooni järgi kuulub jõulude juurde kohutavalt palju süüa ja kingikotiga jõuluvana. Ka kuusk peab olema – väga suur, ilus ja selliste ehetega nagu lapsepõlves. Paraku on inimese ettekujutus jõuludest sageli märksa ilusam kui tegelikkus. Jõuluõhtuks ollakse rampväsinud söögitegemisest ja söömisest. Toimetamist on olnud väga palju ning ebaõnnestumise hulk neis tegemistest päris suur. Kindlasti on mõni kink valesti valitud, mõni kuuseehe katki... 

... ja jõulurahu on kadunud?

Jõulude juurde käiv rahutunne väheneb aasta-aastalt, kaubanduskeskudes hakatakse hiljemalt novembri alguses mängima jõululaule. See ei ole enam õnnis rahulik aeg vaid poolkommertsialiseerunud püha. Jõulurahu ei saa poest osta. Mida kõrgemad ootused sa endale sead – mitu kooki või sööki sul laual peab olema, mitu kingitust kuuse all – seda rohkem kohustusi endale võtad. Iseenda ja oma puudustega tuleb leppida ning endaga rahu teha, selleks pühadeaeg ongi. End ära väsitades on tulemuseks stress.

Kas saab öelda, et naistel on jõulustress suurem kui meestel – kodu korrastamine ja ehtimine jääb ju enamasti naistele?

Ma ei ütleks, et naiste stress on suurem. Mehed pingutavad väga kingitusi välja mõeldes, sest naised ootavad neilt midagi suurepärast. Oma naise soov tuleb mehel ise välja uurida, kellelegi teisele seda ju delegeerida ei saa. Ka osalevad mehed kuuse ülespanemises, käivad naisega koos poes ja kannavad koju toidukotte.

Pealegi – kui naisel on stress, on mehelgi stress?

Kardetavasti küll ja ära ei tohiks unustada ka lapsi. Tean mitut peret, kus jõulusoovide nimekiri ripub köögi seinal juba jaanipäevast saati. Laps muretseb, kas jõuluvana tuleb või ei tule, kas lumi tuleb maha või mitte...

Üksi elavatele inimestele või üksikvanematele võib jõulustressi tekitada ka üksindustunne?

Kindlasti ei tasu jääda ennast haletsema, jõulud on võimalus suhete korrastamiseks. Üksi olemise asemel tasub keegi külla kutsuda. Võib-olla oma vanemad? Võib-olla sõbra või sõbranna, kellel pole jõuludega seotud perekondlikke tavasid?

Lapsevanemad peaksid arvestama, et nad loovad jõulude ajal traditsiooni. 20 aasta pärast, kui nende lapsel on oma pere, on tema jõuluootuse aluseks mälestus kunagistest jõuludest.

Kas jõulustressi saab üldse ennetada?

Saab ikka. Alustuseks tuleks läbi mõelda, mida sa jõulult ootad. Kas otsid vaikset püha, et meenutada eelkäijaid? Või tahad lärmi ja kommertsi? Oma prioriteedid tuleb paika panna, pereinimestel muidugi kogu pere järgi. Ja siis mõelda, kas oma traditsioonidest saaks ehk midagi muuta. Võib-olla pole vaja  n i i  palju süüa? Võib-olla piisab  ü h e s t  kingitusest?

Praeguses tarbimisühiskonnas kiputakse lapsi asjadega üle külvama, aga lapse võiks suunata valikut tegema. Kui olin kolme-aastane, soovisin jõuludeks jorisevat karu, kellel oleks punane keel suust väljas. Jõuluvana tõigi selle mulle, aga tema kotist tuli välja veel nukk ja muudki, mida ma ei olnud küsinud. Palusin jõuluvana, et ta viiks need teistele lastele, sest olin saanud selle, mida tahtsin. Alati ei kehti põhimõte, et mida rohkem, seda uhkem.