Püüe pahviks lüüa headust ei taganud

“Tüdruk rongis” tõi Paula Hawkinsile tuntuse, mida „Vete sügavusse“ ei võimenda

Triin S. Marjapuu

Nii romaani kui ka filmina palju fänne leidnud „Tüdruk rongis“ kuulus psühholoogiliste põnevike hulka, kuid sisaldas suures annuses keskmisele naistekale omaseid jooni – kuidas küll vabaneda suhtesõltuvusest ja veinilembusest? Raamat oli hõlpsalt loetav, muu hulgas ka näiteks rongis sõites, ning müügiedu suur. Eks seetõttu olid lugejate ootused kõrged ka järgmise romaani suhtes.

Nüüd on „Vete sügavusse“ juba mõnda aega meilgi müügil olnud, kuid ülisuurt müügiedu ei paista. Ja pole ka ime – kui erinevaid võtmetegelasi, kelle vaatenurka vaheldumisi mina- või temaisikus vahendatakse, on tervelt 11, siis lugemist see just lihtsamaks ei tee. Ka autor ise on ajakirjale Mood antud intervjuus tõdenud: „Aga muidugi on mu terve suur sein täis värvilisi märkmepaberid, iga tegelane eri värvi.“ Näib, nagu oleks Paula Hawkins populaarsuse säilitamise nimel üritanud lugejaid millegi tõeliselt erilisega pahviks lüüa, pingutades üle nii elust lahkunute kui ka kahtlustatavate hulgaga. Aga mine tea, ehk suudavad autori tõelised fännid lugedes paremini järge pidada.