Sünnipäevalaps Annely Peebo: „Jumal tänatud, et ma ei esinenud tol korral punase kleidiga!”

Artikkel ilmus Eesti Naises 2011. aasta septembris

Austrias elav ooperilaulja Annely Peebo tunneb rõõmu emarollist ja on oma pere suur fänn. Tänu armastavale mehele ja eestlannast koduhoidjale saab ta jätkata ka lauljakarjääri maailma suurtel lavadel.

Annelyl on intervjuudes palutud tihti meenutada, kuidas ta Viini muusikakõrgkooli kammer- ja ooperilaulu õppima tulles saksa keelt ei osanud ning seepärast õhtuti patja nuttis. Nüüdseks on keel ammuilma sulaselge. “Wunderbar! Wunderbar!” jagavad nad vastastikku komplimente soliidse härraga, kellele kuulub Rahvusooperi lähedal asuv kohvik Weimar, kus me intervjuu tarvis kohtume.

Ei, pisaraid Annely “Nahkhiires”, kodumaaigatsust ärgitavat Rosalinde tšaardašit kuulates ei poeta. “Algusaastatel oli küll laval keeruline, kui mõni meloodia hinge läks. Kui ikka soovid, siis ostad kas või homme pileti ja lendadki!” Igapäevaselt suhtleb Annely kaugete kodustega Skype’is ja telefonitsi. Tallinnas, kus Annelyl ja ta perel on samuti korter, käib lauljanna tihti ning sõidab ka lapsepõlvekoju Võhmasse.

Eneseirooniliselt muigab ta, et tedagi on tabanud väliseestlaste haigus: “Eestisse tulles tahan kohe kiluvõileiba. Ma kunagi imestasin väga nende inimeste üle, aga nüüd olen ise samasugune!” Sünnimaal käies varustab ta end kindlasti kamalaadungiga ning laseb kohukestel hea maitsta.

Lapsepõlve kaja

Annelyle: “15aastasena läksin Tallinna elama, muusikakeskkooli. Aga nii õppisin iseseisvaks.” Ega ta mäletagi enam aega, mil ta veel noote ei tundnud. “Kivil istus väike konn” oli esimene laul, mille lasteaia muusikakasvataja Annelyle selgeks õpetas. “Käisime sellega konkursil. Ema, kes ise viisi ei pea, oli nii liigutatud.”

Annelyle meeldis esineda ja kuueaastaselt pani ema ta muusikakooli. Tüdruk sõitis nädala sees iga päev 30 kilomeetrit Võhmast Viljandisse ja tagasi. Vanade busside bensiinilõhn ajas südame pahaks, “ma peaaegu iga kord oksendasin. Olin nii väsinud, et koju tulles magasin vahel oma peatuse maha ja sõitsin edasi,” meenutab Annely ning arvab, et kui keegi pakuks, et tema lapsed peaksid sama tegema, siis ta minestaks. “Aga siis olid teised ajad.”

Hiljem, kui tuli pilli harjutada, oleks tüdruk eelistanud hoopis sporti ja peotantsu: “Ma ei ole see tüüp, kes istub tundide kaupa klaveri taga. Laia fantaasiamaailmaga Skorpionina korraldasin tramburaisid ja panin kraadiklaasi kuuma radiaatori peale, et end haigeks teha jms.”

Ema aga leidis, et kui millegagi on alustatud, tuleb see ka lõpetada. “Tänu ema järjekindlusele – jumal tänatud! – oli mul väga kerge edasi minna.”

“Grüss Got!”...

...tervitatakse sind Viinis kõikjal. Tänaval jalutab valgeis parukais “Mozarteid” ning ka kesklinnast kaugel asuva hotelli aknasse kostab varahommikul mööda sõitva hobukaariku kabjaklõbin. Nii mitmegi söögikoha juurde kuulub legend, et seal on einet võtnud Schubert, Haydn, Brahms, Strauss või Beethoven ise.

“Oma erialal ma lihtsalt pean olema metropolis,” rõhutab Annely. Et olla nähtaval lavastajatele, dirigentidele, agentidele, “kellega koostööd teha. Mul peavad olema lennuvõimalused, et kiiresti reageerida.” Talle meeldib, et pruugib vaid autosse istuda, ja oledki kolme ja poole tunniga Itaalias. Kaks tundi autosõitu lahutab Budapestist, Prahast kolm ning Münchenist neli.

Kuid kohalikuna ei pruugi Annely turistidele atraktiivsesse südalinna sattuda pikki nädalaid. Ka Eesti Naisega kohtuma saabub ta oma Viini lähistel Klosterneuburgis asuvast kodust, hobusesabas juuksed veel kodubasseini suplusest niisked. Kaks aastat tagasi viinamägede külje all valminud majast rääkides selgub ka Annely Aasia-lembus, tema kodu on sisustatud just selles stiilis – suured kivid seintel, vanaaegsed sambad ja uksed.

“Olen inimene, kes naudib elu,” tunnistab Annely me vestluse jooksul mitu korda. Käigu see mis tahes eluvaldkonna kohta – pere, puhkus, sõpradega veedetud aeg. “Kui keegi kinnitab, et tema õhtuti ei söö, siis minu eluplaani see absoluutselt ei sobi. Olen hirmus maiasmokk, ma hea meelega alustaks magustoiduga ja lõpetaks sellega!” ütleb ta ning tellib koogi ja latte.

Isegi tema austerlasest mehe Sascha Günthneri esimesed eestikeelsed sõnad olid: kolm torti! – kui nad kord koos väljas sõid ja Annely taldrikult kaks tordilõiku kärmelt kadusid, “siis loovutas mees ka enda oma mulle,” meenutab naine naerdes. 

Armastus esimesest pilgust

Kuigi oma kinnisvaraärimehest elukaaslasega tutvumise kohta ütleb Annely “üsna šarmitu lugu”, sest too ei saabunudki valgel hobusel, vaid... liftiga, saaks sellest vabalt vändata üliromantilise armastusfilmi.

Annelyl oli selja taga intensiivne eluperiood. Inglinäoga Tuhkatriinu ja kangelasliku Baritoni viis aastat kestnud armulugu on otsa saanud, kirjutas 2004. aasta novembris kohalik meedia. “Tolle lahkumineku põhjus oli minu soov saada pereemaks. Kui sa aga elad artistiga, kes, nagu sa isegi, ainult reisib... Kes küll tahaks, kuid ei suuda prioriteete seada, võttes vastu kõik, mis pakutakse, siis mingi hetk sa mõistad, et temaga pole võimalik ühist elu rajada,” kommenteerib Annely ega soovi minevikul pikemalt peatuda.

Kuid mitu kuud hiljem kutsus sõbranna töödest väsinud ja tujutu Annely enda juurde, et koos välja minna. “Hakkasin autos silmi värvima. Ühe sain valmis, teise kavatsesin lõpetada sõbranna juures.” Liftis kohatud šarmantse noore mehega jäid nad aga seisma sama ukse taha. “Sõbranna oli kutsunud kinnisvarainimese, sest soovis oma korterit müüa.” Annely sai kohe aru, et mees ei suuda keskenduda, vaid piilub kogu aeg tema poole. Et tal endalgi oli vaja korterit vahetada, küsis ta mehelt nõu.

Sascha jahtis Annelyt kolm kuud “ja väga osavalt! Ta väidab, et olin talle armastus esimesest silmapilgust.” Mees lendas tihti naisele kontsertidele järele ja saatis “palju imponeerivaid eestikeelseid SMSe, mis ei olnud kunagi pealetükkivad”. Kes tal neid tõlkida aitas, ei tea naine siiani.

Kõik need aastad on paar iga kuu 24. kuupäeval tähistanud oma kohtumise tähtpäeva! “Ja lilli saan iga nädal. Ka Sascha isa tõi ta emale igal reedel lilli. Võib-olla puuduvad temas mõned teised jooned – näiteks meistrimehelikkus vms, aga ta on väga romantiline.”

Annely teab, et paljude kolleegide kooselu teeb keeruliseks partneri kadedus fännide pärast, kärsitus, kui sa oma kuulajatega kontserdi järel suhtled. “Minul seda stressi pole. Olen oma mehele väga tänulik, et ta on mu seljataguse vaba hoidnud ning naudib mu positsiooni ja rolli.”

Parim otsus

Pool aastat pärast Saschaga tutvumist jäi Annely lapseootele. “See läks minu tõekspidamistega vastuollu, sest nii kapitaalsete otsuste langetamiseks oleksin tahtnud inimest vähemalt kaks aastat tunda... Lapse sünd seob ju kogu eluks. Aga see oli üks õnnelik kokkusattumus!”

Ta teab vanemaid kolleege, “kes pole otsustanud pere kasuks, kuid igatsevad seda nüüd kangesti. Nad istuvad üksi oma rikkuse otsas, fännid kaovad, elu on tühi ja mõttetu.” Annely mäletab hästi oma varasemat elu – ühelt esinemiselt teisele reisimine oli nagu sõltuvus, kui mõni kuu jäi vabaks, mõtles: kuidas ma ei tee midagi! Kuigi lauljad, kes on bisnises väga hästi sees, teenivad kahe projektiga sama palju mis teised aastaga, on rattast üliraske välja astuda. Sõbrad kaovad kõrvalt, pole sünnipäevapidusid ega külaskäike.

Pärast Annelyt aga jäi teatris teisigi artiste lapseootele. “Ma arvatavasti motiveerisin neid. Kardetakse ju kaotada tööd, sest konkurents ei maga, rongid sõidavad ja uusi lauljaid tuleb Ameerikast, Venemaalt, eriti praegu, kui finantskriis on jätnud seal oma jälje.”

See, mis hinges elab

Kontserdireise teeb Annely endiselt palju, kuigi “kuude viisi ma enam eemal olla ei taha. Sest kodu on kodu ja lastel on omad trennid ning programmid. Samas ei suudaks ma ka pühenduda ainult kodule ja jätta seda maailma, mis mu hinges elab. Ma ei saaks siis sisemist rahu. Kui kuulen raadiost kedagi laulmas, tunnen, et tahan ka! See elab minus ja ma pean selle välja laskma.”

Kui Annely kodus harjutab, lollitavad lapsed kõrval ja imiteerivad suurt ooperihäält.

Pojad on emaga tihti teatris kaasas ja näinud ta rollidest videoid. “Leon alati küsib, miks Carmen lõpus noa otsa jookseb. Oleme sellest palju rääkinud ja teatris näitasin talle, et see on vaid plastnuga. Kuna asi poissi väga huvitas, oli targem seda seletada, mitte mingit mulli ajada.”

Carmenist, rollist, mida ta palju laulnud, räägib Annely kirglikult. “Kui sa oled kogu oma hinge sinna sisse pannud ja lõpuks pärast kolme tundi tõsist tööd – sest laulmine on füüsiline töö, omaette sport – kummardama tuled, oled väga väsinud, aga õnnelik. Kui seda väärtustatakse püsti tõusmise, suurte aplauside ning braavodega, siis see liigutab väga.”

Ka kontserdid võivad olla väga hingeminevad. Näiteks kevadel Varssavis. Kontsert oli pühendatud aastatagusele lennuõnnetusele, kui Poola valitsuse lennuk Venemaal alla kukkus. Kokkutulemise põhjust aga Annelyle alguses ei öeldud. Kui ta siis peaesinejana üksi suure orkestri ees seisis ja nägi, et saal on täis tähtsaid riigitegelasi, ka Venemaalt, kõik ainult valges ja mustas, sai ta aru, et teoksil on midagi erilist. “Pausi ajal öeldi, et nad ei tahtnud mind hirmutada. Aga sellist asja pean ma ju teadma! Jumal tänatud, et ma ei tulnud punase kleidiga!” Ka selle kontserdi ovatsioonid ei tahtnud lõppeda.

Välimus on tähtis

Kohvikuomanik, kes pole meid unustanud, saabub mahuka fotoalbumiga. Ta korraldab igal talvel Viini ballihooajal Hofburgi palees kümnele tuhandele külalisele kohvikute balli ning ka Annely on seal esinenud. Pärast fotosid ballikülalistest ja kohviubadest valmistatud dekoratsioonidest läkitatakse me lauda kaks klaasi valget veini. Annely sõnul on see tüüpiline, kuid mitte ainult Viinis – ka Eesti restoranides saadetakse talle tihti tasuta tervitusjoogid.

Muidugi tunnetab Annely avaliku elu tegelasena, et niisama tähtsaks kui su oskusi hinnatakse ka välimust. “Isegi režissöörid tahavad näha esmalt su pilti, kuulmata häält, seda, kuidas musitseerid...”

Teda kurvastab väga, et klassikalise muusika maailmgi on üks suur bisnis. “Sa võid laulda ülihästi, aga kui oled liiga korpulentne või väike või muul moel mitte-lavatüüp, siis uksed su ees sulguvad. Kuid tegemist on ikkagi valdkonnaga, kus muusika peaks olema oluline!”

Ka agentuuride omavaheline “maffia” võiks olemata olla. On omad “grupeeringud” – kontserditegijad hoiavad kokku kontserdiagentuuridega, ooperiagentuurid on veel eraldi, nii et kontaktid peaksid olema mõlemais. “Oma agent võiks olla Itaalias, Aasias. Muidugi on suured agentuurid, kes ajavad asju üle maailma. Need on nagu vabrikud – sinna helistades pead rääkima enne kahe sekretäriga, kui õige inimeseni jõuad. Minu jaoks on see nii ebapersonaalne, pigem olen mitmes väiksemas agentuuris.”

Kui tihti mõtleb ta laval seistes, et nüüd siis ongi käes see, millest ta kunagi Viini tulles unistas? Annely vaatab küsijale hetke vaikides otsa.

“Tegelikult peaksin olema väga rahul sellega, mis on... Aga mul on kõrged sihid! Need ei pruugi alati täituda, aga kui sul on eesmärgid, siis liigud natukenegi sinnapoole. See puudutab teatud rolle, kohti, kus tahaks veel laulda, kellega koos... Ma ei ütle veel aamen, et kõik on saavutatud. Aga tugev alus on olemas, millele toetuda ja edasi minna.”

-  Annely, millest sa unistad?

-  “Nagu Peeter Paan – vahel lendamisest...”