Vahel kahetsen, et kasuisa mulle vitsa ei andnud…

Kasuisa olla pole kindlasti kerge. Ikka tuleb ette hetki, mil isarollis olija mõtleb: kas ma ütleksin nii ka päris oma lapsele? Ja laps mõtleb: kas mu pärisisa ka sellise pisiasja pärast nii suure tüli korraldaks?

Minule ütles kasuisa vahel: kui sa minu oma laps oleksid, siis annaksin sulle nüüd keretäie! Hiljem olen tabanud end mõttelt – parem andnud mulle vitsa, kui et nii ütlesid… Kuid see oli vist ka ainus asi, mille kasuisa tegemata jättis – hoolt ja armastust jagus tal nii mulle kui hiljem mu lapselegi…

Õnneks ongi enamiku isata sirgunud inimeste elus – ja kui palju neid meil siin Eestis on! - olemas kasuisad! Mehed, kes on julgenud üle võtta kellegi teise rolli, olles kas ajutiselt või alaliselt sama oluline tugi inimese elus nagu peaks olema nn pärisisa. Tegelikult kutsubki enamik kasulastena kasvanuid kasuisa ISAks ning pühendab ka isadepäeval just sellele inimesele oma tänu ja tähelepanu. Ilusat isadepäeva!