Sünnipäevalaps Viivi Luik: „ÄRA -igatsus võib olla igatsus millegi järele, mida endas veel ei tunne.“

Artikkel ilmus Eesti Naises 2011. aasta märtsikuus. Siin lühendatult.

Kirjanik Viivi Luik tekitab oma tekstiga lugejais tunde, et viimaks ometi on keegi neid mõistnud.

Enda sõnul kirjutate, väljendamaks üht ja ainsat inimesekogemust, mida vaid teie võite väljendada. Kuidas seletada, et teie kirjeldatud kogemused tekitavad väga nii paljudes lugejates tunde, nagu oleks keegi neid viimaks ometi mõistnud?

Valu, rõõmu, hirmu, üksindust ja häbi tunnevad kõik inimesed. Kõik ei oska neid tundeid sõnades väljendada. Kellel õnnestub väljendada omaenda salajasi tundeid, väljendab selle kaudu ka teiste omi.

Õnn ei lase end teadlikult paljundada – enamasti, kui püüame korrata kogemust, mis meid õnnetundega täitis, pettume. Kui aga keegi on suutnud oma loomingus õnne kinni püüda, teeb see õnnelikuks ka lugeja/vaataja/kuulaja. Teil on see õnnestunud. Kuidas mõjub see teadmine teile endale?

Võib-olla on nii, et kui inimene on kas või korrakski ehtsalt ja ausalt see, kes ta on, siis teeb see õnnelikuks nii teda ennast kui ka teisi. Sel põhjusel liigutab inimeste südant ka näiteks väike laps, kes ei püüa olla midagi muud kui see, kes ta parajasti on. Selle ehtsuse kaotab laps kohe, kui ta saab suuremaks ja hakkab arvestama sellega, kuidas ta teistele paistab ja mis temast arvatakse. Paradoks on selles, et mida paremat muljet ta endast jätta tahab, seda vähem ta teistele korda läheb.

Ainus, mis inimest kunstiteoses puudutab, on see, kui ta tajub, et keegi teine on tundnud tema oma salajasi tundeid ja mõtelnud tema oma salajasi mõtteid. See annab tuge ja teeb õnnelikuks, kuna seda kogedes sa avastad, et sa pole maailmas üksi. Oled seotud kõigi inimestega.

Kui keegi minu raamatut lugedes mulle ütleb, et see on teda teinud õnnelikuks, siis tunnen mina omakorda, et ma pole maailmas üksi ja olen seotud kõigi inimestega.

Ütlesite, et kõik meile olulised paigad ja inimesed on meiega kaasas igal pool, kus oleme – sest nad muutuvad osaks meist endist. Ja et unistamisega pole sel mingit pistmist. Ometi võivad unistusedki olla osa meist. Näiteks minnes kuskile, kus kunagi ammu õnnetuna unistatud, võib kogeda, et toona oldi nii õnnelik: unistus oli ju õnnest.

Olen kogenud, et unistused lähevad täide. Sellepärast on unistuste puhul ettevaatus niisama tähtis kui julgus.

Enamasti inimene ei saa aru, et just täna, just praegu ta ongi õnnelik ja arvab, et õnnelik oleks ta siis, kui tal oleks see või too käes. Kui see või too on käes, siis ta taipab, et õnnelik oli ta just siis, kui tal seda või toda veel ei olnud.

Kui sageli te kodus olles aknast välja vaatate, igatsedes ÄRA? Milline vaade avaneb teie Tallinna-kodu aknast? Mil määral võib pilt, mida inimene igapäevaselt aknast näeb, tema loomust mõjutada?

ÄRA -igatsus on võib-olla „tõlkes kaduma läinud“ koduigatsus. Igatsus millegi järele, mida endas veel ei tunne. Sest kui oled endas kodus, oledki seal, mida märgib sõna „ära“. Seegi on üks elu paradoks.

Minu Tallinna-korteri aknast paistab seesama taevas, mis paistis igal pool, kus ma elanud olen.

Tõenäoliselt mõjutab inimese loomust kõik, mida ta näeb ja mille keskel viibib.

“Varjuteatris” ütleb kriitik: “Kirjutage ikka sellest, mida te kõige rohkem häbenete.” Teie looming veenab, et te ise olete seda teinud. Nendite, et olete häbenenud ka oma sünnimaa vaesust…

Vaesuses pole midagi häbeneda, elu on alalõpmata näidanud, et vaene olla võib väärikalt. Ega inimese elueesmärk pole rikkaks saamine, vaid oma tee ja oma eluülesande leidmine.

Inimene ei häbene ehk mitte niivõrd vaesust ennast, vaid seda, mida vaesus soodustab. Vaesus on omamoodi vangla, mis soodustab teatavaid pahesid nagu valetamine, ahnus, vääritus, hirm , autunde puudumine, rumalus.

Kui olen oma sünnimaad häbenenud, siis just nende vanglapahede pärast, mis on tõenäoliselt pärit teoorjuse ajast ja mida kõvasti võimendas sovjeediaeg.

Kuid lisaks välistele oludele on ka iga inimese sees kaasasündinud häbi oma surelikkuse ja viletsuse pärast ja see häbi ühendab üksikud inimesed inimkonnaks. Seda eksistentsiaalset häbi tunneb näiteks igaüks , kes jääb mingil põhjusel teiste hooldada. Häbi vastu ei aita muu kui armastus. Sõnades on see lihtne, aga elus raske.

Oma diplomaadist ja kirjanikust abikaasa Jaak Jõerüüdiga olete tänu tema tööle elanud New Yorgis, Roomas, Riias… Kuidas inimest, kellest saab kodu maailmas, elus ära tunda?

Kui aimad, kes sa ise oled, aimad ka, kellega sa maailmas ennast kodus tunned.