Sünnipäevalaps Margarita Voites: „Tahtsin saada filmidiivaks, püüdsin alati välja näha ilusam, kui olen.“

Lugu ilmus ajakirjas Eesti Naine 2011. aasta oktoobris.

Pärast Margarita Voitese lahkumist Estonia teatrist 1. oktoobril 1990. aastal sai temast, nagu Greta Garbost, elav legend, kes avalikke kohti ei külastanud, oli varjunud koduseinte vahele. Margarita jäi koju aastaks.

Esmakordselt nägin primadonna Margarita Voitest väljaspool ooperilava 1980. aastate lõpul Rägavere mõisas, kus peeti tema sünnipäeva. Lauljanna kandis pärast kontserti sädelevat peene pihaga brokaatkleiti ja kalliskive, oli nukukeseks meigitud, pildus omade keskel humoorikaid repliike. Käitus majesteetlikult-sundimatult, täites oma kiirgusega suure söögisaali. Kõrk, külm ja ligipääsmatu selline naine olla ei saanud, nagu temast tollal kõneldi. Mäletan, kuis ta pööras uhkes lokisoengus pead, hoidis graatsilises käekeses šampanjapokaali, mida huultega vaevu puudutas. Oli tunda, kuis abikaasa Juhan Voites teda jumaldab, millise uhkusega vaatab. Mees oli tellinud Riho Kulla käest pronksist kuju – primadonna rokokookleidis, mis oleks pandud Kadriorgu rajatava ringtee tsentrisse, sinnakanti, kus praegu on metodisti kirik. Muutusid ajad ja olud, isegi ringteed ei ehitatud.

Ilu ja hääl

I996. aasta varakevadel paluti mul kirjutada ajakirjas Stiil naistest, kes ei vanane, ja mõtlesin kohe Margarita peale.

Päevaselt tühjas Kuku klubis istus vaid üks naine ja vaatas äraootavalt trepi suunas. See pidi olema tema, kuid oli sootuks erinev: armsalt ümar, koduses villases keebis, ja kõnetas mind madala rokistaari häälega: “Tere, mina olen Rita. Vaatate, et polegi enam Margarita Voites? Prima donna assoluta?” Naine tõusis, oli üllatavalt pisikest kasvu, ei kandnud ülikõrgeid kontsi, ulatas erepunaseks lakitud küüntega sooja terekäe, ise rõkatas rõõmust: “Ma polegi viimasel ajal ooperilaulja, rohkem käsitöömeistri moodi, eks? Keebi kudusin ise, voodikatteid olen heegeldanud, suurte motiividega pontšo on pooleli. Ikka suuri asju armastan teha. Istun diivanil teleka ees, vardad pihus, vahin seda plära ja krõbistan pähkleid rosinatega.”

Edasi rääkis ta vaimustusega kodust, lastest, lastelastest, peatus hellusega sugulastel-sõpradel. “Need asjad on olnud minu elus kõige tähtsamad. Laulmine on eluviis. Mulle pakuti solisti kohta Moskva Suures Teatris, ma isegi lubasin minna… aga ei läinud.”

Minul lasus painav kohustus tüürida intervjueeritav vananemise teemale, mis oli antud juhul naerukoht, kuigi sügisel oli tal plaanis tähistada Estonia teatris 60. aasta juubelit. Et siiski püsida teemas, esitasin kuratliku küsimuse: “Kui täna tuleks ohverdada üks kahest, kas ilu või imeline lauluhääl – kumma annaksite ära?”

Ta jäi vastusega kimpu ja mõtles pikalt. “Ma olen igatpidi edev. Aga terve elu olen püüelnud siiski hääleilu poole. Enda vanainimesehäält ei suudaks küll taluda. Kortsulist nägu õnnestuks vahest peita, kas või plaastriga paruka alla, aga häälega ei anna küll petta.” Peter Pedak on võtnud selle minu artikli tsitaadi Margarita Voitesest kirjutatud monograafiasse “Imet tabades” ja lisab: “Kuus aastat hiljem püüdis saatus sellises valikuolukorras Margarita soove võimalust mööda arvestada. Tema välimus sai raskes õnnetuses kannatada, kuid hääl jäetigi talle alles ja see on tõsiselt imestama pannud mitte ainult publikut, vaid ka kolleege, vokaalmuusika asjatundjaid. Temaealiste lauljate seast ei leia ühtegi näidet ei naistest ega meestest, kes pärast nii pikki aastaid julgeb nüüdki veel astuda suurele lavale.”

Septembrikuu algul, kui Margarita tuli mulle külla, lugesin talle eelnenud katkendi raamatust ette. Ta hüüatas: “Kust Peter sellise rumala jutu võttis, et mina olin nõus loobuma ilust hääle kasuks? Selline valik ei tuleks minu puhul kõne alla! Minu edevuse juures? Tahtsin saada filmidiivaks, püüdsin alati välja näha ilusam, kui olen.” Kui tõestasin, et rumala küsimuse esitasin mina ja ta ise vaatas teksti üle, tõmbus Rita morniks. Ebausklikuna allub ta horoskoopide müstikale, justkui polekski ise väljapaistev erand, kes teeb kõike omamoodi. Sõnas liigutavalt kurvalt: “Ma siis laususin endale häda kaela, et vana koer mind ründas.” Jäta, kullake! Nii vägev sa küll ei ole, et kuueaastase viivitusega andis saatus koerale käsu: tõmmaku sinu ninaalune lõhki. Ja kui valik oligi sinu võimuses, siis oli see igati mõistlik. Rahvas jumaldab sind kui ilmaimet. Maailm on täis kauneid prouasid, ükski neist ei laula kui ööbik.

Saatust trotsides

Margarita loomus nõuab suurte takistuste ületamist. See kole õnnetus esitas vägevale naisele väljakutse. Loomult mugav lauljanna hakkas uut repertuaari omandama, CD-plaati “Ave Maria” sisse laulma. Seesama labrador, kes ta näo rikkus, tõmbas paar kuud pärast taastavaid operatsioone rihmast kinni hoidnud perenaise trepile, konarliku jää peale. Ohvril taas pea lõhki, nii et õmmeldi mitmest kohast kinni. Jälle süüdistas iseennast! Kulutas edaspidi vana lemmiku ravimiseks kõvasti raha ja kurvastas, kui koer lõpuks suri. Öeldagu veel, et Voites on kuri naine!

Niisama hellalt armastab ta oma sõpru ja austab publikut. Mõni aasta varem, ühe teise peniga ringi kapates, murdis Rita randme, aga sõitis esmalt ikka kontserdile – “sest rahva usaldust ei tohi kuritarvitada!” – ja pärast seda laskis traumapunktis käe kipsi panna. Valus oli. Järgmiseks kontserdiks võttis ise kipsi maha, maniküüri minnes samuti – primadonnal uhke elu, mis?

Raskusi ületades

Saatus on veeretanud laulja teatriteele proovikive, kuid kange naine on tulnud olukorrast alati võitjana välja. 1970. aasta suvel, Donizetti ooperi “Lucia di Lammermoor” lavaproovide aegu tekkis ta häälepaeltele verevalum ja mitu arsti soovitasid otsida uut elukutset: “Teie ei hakka enam kunagi laulma!” 

“Lucia” kontrolletendusel laulis nimiosa Anu Kaal. Juhan Voites rahustas oma naist terve suve, andis lootust, hoidis tuju ülal. Ja kergesti armuv Margarita – kõikide oma võimaluste juures! – pole abikaasale truudust murdnud. Pole kedagi teist kogu südamest armastanud. Vapustav naine!

Aga esietendusel laulis Luciat juba Margarita, kellele see roll oligi mõeldud ja millest kujunes, kõrvuti Violettaga Verdi ooperist “Traviata”, lauljanna hiilgeroll.

Pärast üht etendust Leningradis mais 1972, kus ta Luciana oli ülimenukas, istus lauljanna tagasiteel ise autorooli. Öine põder kargas teele ette, külm oli ja Margarita oli järgmiseks õhtuks kurnatud. Siiski ei söandanud ta ära jätta ülitähtsat etendust koduteatris, kus tal tuli Fiorilla ainsa osatäitjana üles astuda Rossini ooperis “Türklane Itaalias”. Saalis viibis Turu orkester koos dirigendiga ja ühtlasi toimus ettelaulmine suvise Moskva gastrolli tarbeks. Aga Margarital hakkas hääl streikima. Ta võttis lauluõliks lonksu konjakit ja tundis, et mõjub hästi. Enne etteastet rüüpas veel sõõmu, aga kui laval suu lahti tegi, jäi tummaks.

“Pisut hiljem tulid tagasi kõrgemad noodid, madalad olid kadunud. Oleksin pidanud etenduse katkestama, kuid lõin araks. Läksin selle õudusunenäoga lõpuni ja Arne Mikk tänas mind vapruse eest veel aastaidki hiljem minu juubelipeol, sest saimegi esinema Moskva Suurde Teatrisse. Seal tekitasin erakordset furoori, “Lucia” lindistati ja avanes võimalus teha pikk välisturnee. Kui koju saabusin, murdsin lae alt läbi tooli kukkudes kolmest kohast jala. Aastaid hiljem murdsin sama jala uuesti. Nii et pole mul ühtigi nii libedalt läinud. Teatri juhtkond oli mu äparduste peale üsna vihane. See ei tulnud arvesse, et ma ühtki etendust kohutavate migreenihoogude tõttu ära ei jätnud. Need olid seotud sapispasmidega ja kestsid 14 aastat, enne kui leiti õige ravim.”

Haigusseisundis kaldus ta minestama. Mõnikord, enne lavasurma, pidi ta partnerist hirmuga kinni haarama, et mitte liiga vara kukkuda… Ja laskis ikka kuuldavale oma helisevat koloratuuri. Eneseületamine ooperilauljana tähendabki, et tegu on prima donnaga, kõikvõimsa esimese daamiga, mitte ülespuhutud kapriisitariga, kes peab end ise primadonnaks.

Hääle saladus

Tänini suudab Margarita Voites värvida oma imelist looduseandi kalgilt tehnilistest koloratuuridest teisiti – pehmelt sametiseks ja ümaraks, tänu millele see paitab kuulaja kõrvu. Tema on suutnud panna laulu sisse oma ilusa hinge ja tunded. Selles seisnebki Margarita hääle võlujõud. Justkui ei võtakski noote, räägib ta sinuga lauldes. Ta lihtsalt tuleb ja laulab, ei piina enne harjutustega häält. Arvab, et pärast kaht sünnitust läks see iseenesest veel paremaks – ümaramaks. (Kahe poja ema Margarita Voites on praegu vanaemaks kaheksale lapselapsele!)

Eks iga hääl ju kulub aastakümnetega, ulatus tõmbub kokku nii ülalt kui alt, aga keskmine tööregister on tal hämmastavalt hästi säilinud. Eriolukordades võtab välja isegi ülikõrgeid noote. Võib ju ennast tehnikaga üles upitada, aga kusagilt hakkab vananev hääl ikka rooste minema.

Sügavaid tumedaid häälevärve julges lauljanna vabamalt kasutada alates sellest, kui lavale tuli Händeli ooper “Alcina” ja ta ise lähenes viiekümnele. Alles siis sai hääl küpseks, kui tuli Estoniast lahkuda. “Mul on üks muret tekitav eripära: häälepaelad ei sulgu, pilu jääb vahele, mistõttu alumisi noote on keeruline võtta. Teatud partiisid ei olnud mul mõttekas ooperis laulda, oma kindlas registris kõige kaunimalt helisevat häält vägistada.” Sestap ongi ta häälele mittesobivaid või enda jaoks liiga igavaid tööpakkumisi kangekaelselt tõrjunud, sellega musti pilvi pea kohale kogunud, lavastajate ja juhtkonnaga tülli pööranud.

“Ma pole teatri telgitagustes lipitsemas käinud, endale sel moel sobivamaid rolle palunud.” Diplomaati pole temas karvavõrdki. Mis meelel, see keelel, ja ütleb kõikide ees välja. Ja keel on tal terav! “Aga pikka viha mina ei pea! Intrigaan pole mingil juhul! Ausõna, ma pole tahtnud kellegagi nugade peale minna. Teisi enda kõrvalt nahka panna. Ennast olen lasknud süüa küll.”

Kui Margaritale on elus liiga tehtud, siis läheb ta tilluke süda pigem haledaks ja kurbus ajab üle ääre.