Sünnipäevalaps Epp Eespäev: „Need asjad, mis on kõige ilusamad ja kõige väärtuslikumad, ei maksa midagi.“
Avaldame katkendi artiklist, mis ilmus Eesti Naises 2009. aasta juulis.
Oma esimest lavakogemust Piibeleheneitsina peab Epp Eespäev kurvaks. Siimusti kultuurimajas harjutati näitemängu küll kõvasti, ent kui Põltsamaale esinema sõideti, istus saalis esimeses reas vaid mõni üksik vaataja.
“Olin 12, kui sõbranna kutsus mind Vanemuisesse, kus mängiti “Helepunast lillekest”. Ma ei saanud öö otsa magada – ma lähen teatrisse! Ja kui ma etenduse ära nägin, oli see nii mõjuvõimas! See erutus tuleb praegugi meelde.”
Pärast Jõgeva gümnaasiumi läks Epp aga õppima hoopiski müüjaks. “Sattusin nägema pilte ETKVLi kooli ühiselamust, mis oli just olümpiaks ehitatud.” Esimest korda elus tundis ta end õppides oivikuna. “Hiljem töötasin kaks aastat Jõgeva toiduainekaupluses Tervis. Tööpäev kestis hommikul seitsmest õhtul seitsmeni ja järgmine päev magasin väsimust välja. Mõtlesin, et kas elu ongi selline. Kui keegi oleks mu tol ajal ära kosinud, võib-olla oleksin rutiiniga kohanenud...”
Siis aga sõitis Epp Tartusse, et ehk on Vanemuises töölisi vaja. Temast sai teatri piletöör. “Mõtlesin, et äkki saan lava tagant vahel lavalegi! Aga ei. Mäletan, et viisin piletöörina Evald Hermakülale põlvede värisedes lilli.”
Samal ajal algasid lavakoolis 13. kursuse sisseastumiskatsed. “Tutvusin Piret Kaldaga, kes sõitis nendeks samuti Tartust Tallinna. Saime mõlemad sisse.” Epu endised töökaaslased kauplusest Tervis ei suutnud seda kuidagi uskuda.
“Lavakooli ajal ma unistasin, et kool teeks mind teiseks inimeseks, murraks mu lahti. Ega ma ei tahtnud laval etüüde teha – ma ei osanud ja kartsin...” ning lisab vaikselt: “Siiamaani kardan. Aga nüüd saan endale ülesandeid andes hirmust üle.”
Epp Eespäev on Tallinna Linnateatri näitleja, ta on mänginud nii palju raske saatusega naisi – haigeid, hullunuid, surijaid, surijate hooldajaid... Kuidas see kõik näitleja enda vaimsele tervisele mõjub?
“See ei mõju mulle sugugi halvasti ega masendavalt,” raputab ta ruttu pead. “Vastupidi, kurbus on elu nii loomulik osa. Ka seda peab oskama väljendada. Arvan, et tunnen seda valdkonda ja sellist inimest paremini kui jõuliselt positiivset.”
Ta on tundnud, kuidas pärast hästi tehtud etendust “lööb olemise klaarimaks ja kergemaks. Kui sa kurbust või leina kuhugi lükkad ja selle eest põgened, tuleb see sulle ikka järele. End sellest läbi vedades tunnetad aga oma tõelist jõudu ja saad asjaga hakkama.”
Kas maailm on siis naeruta paik? “Jah, on küll, aga selle kõige juures on ka ilu ja positiivset. Elamine kui selline... Et see kõik siiski läbi teha... Saad aru, et need asjad, mis on kõige ilusamad ja kõige väärtuslikumad, ei maksa midagi: lähed mereranda, vaatad korraks lainete peale, ja selleks korraks ongi jälle hästi. Eri aegadel hoiad end püsti eri asjade toel. Mõnel etapil on selleks lapsed, heal juhul täisväärtuslik pere. Mõnel muul ajal on sul aga täiesti erakordselt vedanud, kui sul on töökoht ja elukutse.”
Tal on alati väga kahju, kui mõni väärt, küll juba aastaid mängitud lavastus mängukavast maha võetakse. “Mul ei ole kunagi tunnet, et oh kui hea, et läbi sai. Tundub, et need tükid annavad nii palju ka publikule! Tulevad ju jälle uued põlvkonnad ja kui nad mõnda asja ei näe, siis jääbki nägemata.”
