Mida oleks legendaarne Salme Masso pakkunud lõunasöögiks Inglise kuningannale?
Meenutame tänasel Salme Masso (1909-1990) sünniaastapäeval seda legendaarset kokaraamatute autorit, kes oli 1950ndaist kuni 1990. aastani ka meie ajakirja kaasautor. Siinne intervjuu ilmus 1989. aastal Eesti Naise jaanuarinumbris.
Mare Ots: Mis on teie lemmiktoit, firmaroog? Mida pakuksite, kui ootamatult selguks, et teile tuleb lõunale väga tuntud inimene – Inglise kuninganna näiteks?
Salme Masso: Kui nii ette hoiatamata ja sellest, mis kodus juhtub olema, siis kõige lihtsam on pitsa.
Lemmiktoitu mul ei ole, meeldib katsetada, uudishimutsen, mis välja tuleb. Ma ei tee toite retsepti järgi.
Ometi olete nii palju retsepte kirjutanud.
Jah, ju siis leidub neid, kellel retsepti vaja on. Mul ei ole väga lahtised käed, teen aegamööda ja järele mõeldes, võib-olla seetõttu kujutan paremini ette, mis teistele võiks keeruline olla, õpetan ja kirjutan seda, mida retsepti järgi toidutegija peaks teadma.
Esimese raamatu – „Kodu korrashoid“ kirjutasin 1935. aastal. Siis nägin, et kirjutamiseks peab olema rohkem teadmisi ja elukogemusi. Pidasin ligi 30 aastat vahet. Tänaseks on eesti, vene, ukraina, läti ja leedu keeles ilmunud minu raamatuid kokku üle viie miljoni eksemplari.
Te õpetasite üle 40 aasta tütarlastele kodundust: Tartu tütarlastegümnaasiumis, Tallinna sotsiaal- ja kodundusinstituudis, kubandustehnikumis ja pedagoogilises instituudis. Kas aeg muutis te õpilasi?
Muutis küll. Minust sai õpetaja 1931. Õpilastel, kes siis kooli tulid, oli tunduvalt rohkem oskusi toiduvalmistamiseks ja teadmisi käitumiseks. Tookord kasvatas kodu tütreid paremini kui praegu.
Väga paljud emad olid kodused või võtsid töö, kus ainult osa aega oli kinni. Õpiti majanduslikku mõtlemist, arvestati, mida on kasulikum ise osta. Peaaegu kõik õmblesid või õppisid õmblust. Mulle teeb nalja, kuidas nüüd väikelaste riiete üle nurisetakse. Minu laste riided olid kõik näpu vahel õmmeldud, mitte masinaga, et ei teeks beebi õrnale nahale haiget.
Naised kurdavad, et käiksid küll kokakursustel, kuid õpetajaid ja ruume ei jätku.
Oleksite näinud, missugustes ruumides meie kodumajanduse instituudis alustasime. 1939. aastal valmis uus koolimaja, avasime kuus klassikomplekti kodundust, lisaks tuli dieetika osakond. Meie kooli lõpetanud olid hinnas – nad töötasid dieetõena või õpetajana. Ainuüksi maanaiste keskseltsil oli Eestis mitukümmend konsulenti, kes käisid maal ringe juhendamas. Maanaiste seltse oli ligi viissada, need organiseerisid kogu aeg kursusi.
Mida ütleksite noorele neiule, kes kuulutab: mina ei hakka iial süüa tegema?
Ootame ära! Eks me kõik ole nooruses endale üht-teist lubanud. Elu seab need asjad ise korda. Kui ta on arukas tüdruk, siis lisaksin: kodus küpsetatud saiad-pirukad tulevad umbes kolm korda odavamad. Rääkimata kodutoidu maitsest.
