Kaarel Kalkun: „Isa oli mu lapsepõlves kogu aeg olemas.”

Lugu ilmus ajakirjas Elu Lood 2017. aasta suvel 

„Inimeses peab köik kaunis olema,” kõlab peremees Ärni surematu lause komöödiafilmist „Siin me oleme”. Näitleja Karl Kalkuni poeg Kaarel Kalkun ütleb, et kuigi ta kaotas isa ülekohtuselt vara, on isa isiksus teda oluliselt mõjutanud.

Aprillis möödub 90 aastat Karl Kalkuni sünnist, kelle mängitud Ärnit võivad peast tsiteerida iga põlvkonna filmisõbrad. Viimased 27 aastat elab Karl Kalkun ka oma pere jaoks vaid mälestustes. Tema poeg Kristjan (45) on ERR-i ekraanilt tuntud spordiajakirjanik, Kaarel (41) aga tegeleb rahvusvahelise müügiga IT-valdkonnas. Kristjan on kolme, Kaarel kahe poja isa. Poiste ema Mare Kalkun töötab Eesti Geoloogiakeskuses laborijuhatajana ja elab samas kodus, mille nad koos kadunud abikaasaga omal ajal Tallinna rajasid.

Mare 22 aastat kestnud abielu Karl Kalkuniga algas siiski Tartus, tänu Vanemuise teatrile ja näitleja Aleksander Laarile, kellest sai neiueas Mare kasuisa. „Papake ilmus meie perre ning Karl Kalkun ja papa olid suured sõbrad. Karl käis meil sünnipäevadel ja muidu külas ja eks ma jäin siis talle silma,” meenutab Mare. Ta lisab, et tema ja Karli vanusevahe oli küllalt suur, 18 aastat, ja võib-olla alguses ta oligi 20-aastase neiuna rohkem meelitatud mehe tähelepanust kui temasse sõgedalt armunud. Aga selleks ajaks, kui Kalkun kogu oma tähelepanuväärset galantsust appi võttes Valgemetsa suvekodus neiu kätt palus, oli Mare juba kindel, et vastus saab olla vaid „jah”. Sealsamas Valgemetsas jõudsid nad 5. augustil 1989 ära pidada oma 22. pulma-aastapäeva. 21. veebruar 1990 jäi Karl Kalkunile viimaseks.

Isa nägu poiss

Karl Kalkuni noorem poeg Kaarel on peaaegu sama pikk, kui oli tema silmapaistva välimusega isa. (Kaarel: „Isa oli vist paar sentimeetrit pikem, 1.91, aga kahjuks ei saanud me täiskasvanud meestena kunagi selgi kokku panna.”) Ema jutu järgi on ka Kaarli sinised silmad ja näoplaan isasse, seevastu Kristjani pruunid silmad on pärit ema suguvõsast. Kaarel märgib, et kuna seda „isa nägu poisi” juttu räägiti juba siis, kui ta oli veel laps, siis oli tal väike hirm, et talle kasvavad ka samasugused kõrvad kui isal. „Oma kõrvade üle viskas isa kogu aeg nalja ja rääkis nendega seotud lugusid. Lapsepõlvepiltidel on tal need veel rohkem peast eemal, kui olid täiskasvanuna. Ma käisin Kopli kunstikoolis ja kui joonistasin kord isa portree, siis märkasin, et ta kõrvad on veel ka erineva kujuga. Aga isa ütles ikka, et suured kõrvad olevat tarkuse tundemärk.”

Kaarli kõige esimestest mälupiltidest on paljud seotud isaga, sest isa oli poiste lapsepõlves justkui kogu aeg olemas. „Ta oli ju päeval kodus, alles õhtul läks etendusele. Tänu sellele ei käinud me Kristjaniga päevagi lasteaias,” meenutab Kaarel. Tal on koguni meeles, kuidas nad olid isaga jalutanud Mustamäe majade vahel, Kaarel umbes kuuene, ja möödunud lasteaiast, mis oli traataiaga piiratud nagu nõukogude ajal ikka. Isa juhtis sellele Kaarli tähelepanu ja küsis: „Kas sina tahaksid seal aia taga olla?” Muidugi poiss ei tahtnud …

Poistele rohkem liha

Kui isal oli päeval teatris proov, siis oli vahel hoidja abiks, aga mõnikord võeti poisid ka proovi kaasa. Proovist tulles käis isa poest läbi ja valmistas õhtusöögi, nii et kui ema töölt saabus, istus pere ühiselt lauda. Pärast sööki läks isa etendusele. „Isa tegi väga hästi süüa,” mäletab Kaarel. „Ta valmistas meil ikka 90 protsenti toitudest.” Eriti supid tulid näitlejal välja ääretult mitmekesised ja maitsvad. Põhimõtteks oli, et liha peab toidu sees palju olema, muidu ei kasva poistest korralikke mehi.

„Ta oli ju sõja ajal ja järel kasvanud laps. Tihti jutustas, kuidas tema ema kodus süüa tegi ja rõhutas, et pojale jaotati laua taga alati rohkem liha kui tütardele,” mäletab Kaarel. Lapsena sööbis talle eriti hinge näljaaja lõunasöögi kirjeldus: „Kõige lahjem toit, mis tema kodus tehti, oli olnud suur pajatäis suppi, mis keedeti ühest väikesest pekitükist ja kuuest hernest. Rohkem ei olnud midagi patta panna, aga laua ümber istus viis inimest. Isa rääkis, kuidas ta sõi ära kolm taldrikutäit, et saada üldse tunne, nagu oleks midagi kõhusopis.”

Isaga kodus olemine ei tähendanud seda, et paps oleks pidevalt poistega tegelnud. Tollal polnud kommetki, et lapsi peab lõbustama. Isa ajas ikka oma asju, tegi koduseid toimetusi, luges, õppis teksti. Kaarlil on selgesti meeles, kuidas isa luges diivani või voodi peal pikutades, nii et üks jalg oli välja sirutatud ja teisel põlv üleval. Pisike Kaarel mängis, et selle konksus jala alt läheb läbi koobas või autotunnel.

„Mul oli vist 3. sünnipäev, kui isa tuli tagasi oma elu ainsalt välismaareisil Noorsooteatriga Bulgaariasse ja me emaga läksime talle rongile vastu. Mäletan neid teistmoodi asju, mis ta kaasa tõi – selliseid väikseid asju nagu suhkrust kukekomm ...”

Teatris lõngakerasid loopimas

Üheks põnevamaks etenduseks, mille sünni saladustest õnnestus Kaarlil lapsena osa saada, oli Noorsooteatris Eero Spriidi lavastatud „Buratino” Adolf Šapiro tekstile ja Olav Ehala muusikale. Sama tükk on praegu taas laval Rakvere teatris. 1978. aasta lavastuses mängis Buratinot Lauri Nebel ja väike Kaarel uudistas grimmitoas, kuidas Buratinole nina külge kleebiti. „See ei olnud mulle mingi illusioonide purunemine, ma teadsin väga hästi, et see on näitemäng,” ütleb Kaarel, kuid lisab, et isa jagas garderoobi Peeter Volkonskiga ja tolle Karabas Barabas oli lapse silmis küllaltki hirmuäratav tegelane.

Karl Kalkuni roll selles lavastuses oli papa Carlo. Tänu sellele oli Karl Kalkun ka tänasele Linnateatrile tähendusliku „Vana mehe laulu” esimene esitaja laval. Arhiivilindilt kõlab toonane esitus tempokamalt ja kergemalt kui tänapäeval. Pere teab, et selle laulu esitamine oli Kalkunile üsna kõva pähkel. „Ta oli küll laulnud ülikooli meeskooris, kuid polnud siiski mingi laulja. Ehala muusika on ka lauljatele raske, temal oli üsna keeruline seda lugu esitama õppida,” meenutab Mare Kalkun.

„Buratino” etendustes õnnestus pere pesamunalgi kaasa lüüa – seal oli üks tagaajamisstseen, kus millegipärast loobiti lavale lõngakerasid. Isaga etendusel kaasas olles hoidis Kaarel selle stseeni ajal ennast inspitsiendi puldi ligidusse, et saaks näitlejaid loopimises aidata. Veel on Kaarlil lapseea mälukettale salvestunud üks Karl Kalkuni ja Endel Simmermanni kahemeheetendus. Aga mitte selle sisu, vaid kostüümid: ujumispükste ette oli lõigatud roheline latakas kasevihaleht. See oli ilmselt üks kahest estraadietendusest, mille Karl Kalkun ise kirjutas, arvab Mare.

Ükskord sõitsid Kaarel ja isa rongiga Tallinnast Valgemetsa. Isal oli vaja selgeks õppida kapellmeistri tekst telelavastuseks „Püha Katariina pöörane õhtusöömaaeg”. „Teksti oli lavastuses lehekülgede viisi, aga juba poole tee peal oli isal osa peas,” on poeg tagantjärelegi võlutud. Veel meenub talle, kuidas isa „Näkimadalate” võtete ajal täies grimmis ja kostüümis kodust läbi hüppas, sest juhuslikult sõideti autoga kodutänavast mööda ning isa teadis, et Kaarlil käib kodus sünnipäevapidu. „Ma ei tundnud teda alguses äragi,” mäletab Kaarel oma üllatust. See oli täpselt Karl Kalkuni moodi tegu – oma lapsi hoidis ta väga.

Sport ja sirge selg

Sport oli neil kodus au sees. Noorena oli Karl Kalkun kuulunud isegi 1948/1949 hooajal Nõukogude Liidu meistriks tulnud Tartu ülikooli korvpallimeeskonda. Kristjani ja Kaarli isaks saades oli ta juba vanem mees, aga sportis igal võimalusel. Noorsooteatris esindas ta teatrit võrk- ja korvpallimeeskonnas, tegi kaasa tennise- ja maleturniiridel.

„Korvpallis elas ta väga kaasa Kalevile. Sel aastal, kui Kalev tuli NSV Liidu meistriks, käisime koos isaga vaatamas mänge, mida peeti Tallinnas Kalevi spordihallis. Meie käisime ikka kohapeal, mitte ei vaadanud televiisorist,” jutustab Kaarel.

Isa õpetas poistele selgeks malekäigud, nii nagu Kaarel omakorda on varakult õpetanud malet oma poegadele Karlile (10) ja Robertile (8). Karl Kalkuni maleõhtud koos hea sõbra, nukufilmirežissööri Heino Parsiga olid kogu perele väga oodatud. Ema pidi siis alati pannkooke küpsetama, kõrvale joodi teed, mehed mängisid malet ja poisid kiibitsesid kõrvalt. Muhedat juttu jätkus male kõrvale kauemaks.

„Üks mälestus on mul ka sellest, kuidas isa viis meid malevõistlusi vaatama,” muigab Kaarel. „No aga see oli ilmselge valearvestus, et lastele võiks seal meeldida ...” Isa spordilembus elab edasi kummaski pojas. Ajaloolase haridusega Kristjanile on sport andnud elukutse, temast sai spordiajakirjanik. Kaarli hobide hulka kuuluvad aga lohesurf ja lumelauasport.

Suviti oli isa meeleldi vee ääres. Valgemetsas käis ta ennast külmas jõevees karastamas. Saunaõhtul tõi endale enne lavale minekut murule ämbritäie külma vett valmis, et otse lavalt kümblema tulla. Oli ka küllalt varahommikuid, kui laenati Kalmer Tennosaarelt paat ja mindi poistega Kiidjärvele õngitsema. „Ta ei olnud spinningumees, aga talle meeldis õnge juures mõtteid mõlgutada,” mäletab Kaarel.

Valgemetsa suvituskrundi oli Kalkun saanud Vanemuise teatri kaudu ja hiljem liitnud sellega veel naaberkrundi. Suvemaja ja saun on perel tänase päevani alles. 1970.‒1980. aastatel oli kohalik elu hästi aktiivne: tegutses kolhoos, suviti töötas pioneerilaager, ka paljud suvitajad lõid külaelus kaasa. Kalkun oli suur suhtleja. See tänuväärt omadus aitas nii mõnigi kord defitsiidiajastul hakkama saada. Näiteks käis isa lahkesti pioneerilaagris esinemas ja sai laagri autojuhtidega hästi läbi – need omakorda aitasid tal vahel midagi vajalikku transportida.

„Kord valmistati Valgemetsa asjalikele inimestele T-särgid ja isa sai särgi kirjaga „Valgemetslane Karla”. Kui isa enam ei olnud ja mina olin umbes 18-aastane, siis oli neid särke vähe alles jäänud ja minul oli siis väga äge isa särgiga küla vahel ringi käia,” jutustab Kaarel.

Kaarel on õppinud juurat, kuid pole juristina töötanud, täpselt nagu isagi. Ta kirjeldab isa küllalt erudeeritud mehena, kes orienteerus nii maailma asjades kui ka inimsuhetes ja kellel oli oma arvamus selle kohta, kuidas ideaalis peaksid asjad käima. „Isa taheti pärast ülikooli suunata tööle prokuratuuri, aga see talle nõukogude ajal ei sobinud. Mina ei astunud juurasse otseselt tema jälgedes, pigem oli see uitmõte sõprade mõjul. Ma hindan saadud haridust, siiski tundus juristi töö mulle liiga raamides, ma olen pigem spontaanne ja loominguline.”

Isa ei soovinud poegadele näitlejakarjääri. „See, mis teenete eest rolle saadakse, see teki all klobimine rollide pärast oli tema meelest äärmiselt inetu ja must,” selgitab Kaarel. „Inglise keeles on hea väljend no bullshit – isa ei teinud kellegi ees nägusid. Ta lihtsalt ei suhelnud, kui inimene talle ei meeldinud.” Paraku ei jäänud niimoodi tulemata konfliktid ja isiklik stress, kui näitlejale tundus, et rollid pole jagatud õiglaselt.

„Ta oli aus, otsekohene ja sada protsenti eestlane,” kinnitab Mare Kalkun. Kaarel meenutab, kuidas nad tõusid 1989. aastal kella 6 ajal üles, et minna neljakesi jalgsi vaatama sinimustvalge lipu heiskamist rahvuslipuna Pika Hermanni tormi. „Seda ta enam ei näinud, kui Eesti Vabariik tuli, aga lipu nägi ära. See oli lehvinud tema lapsepõlves ja ta sai näha seda uuesti lehvimas,” ütleb näitleja lesk.

Viimane telesalvestus

Karl Kalkuni lahkumine keset intervjuusaate salvestust 1990. aastal oli šokk, mida paljud mäletavad tänaseni. Kaarel oli siis 14-aastane poiss, kes toimetas tol õhtupoolikul kodus nagu koolilaps ikka. „Isale helistati veel lauatelefonile, ma vastasin, et teda pole praegu kodus, aga ta tuleb paari tunni pärast. Aga tegelikult ei tulnud.”

Tuli hoopis Karl Kalkuni poeg esimesest abielust, südamearst Andres Kalkun, kes oli juhuslikult kiirabis valves, kui ETV-st helistati, et Karl Kalkun vajus intervjuud andes kokku. Andresel oli perele öelda vaid seda, et tal ei õnnestunud isa päästa. Mare sai rahustava süsti. Siis jõudsid kohale teleinimesed eesotsas saatejuht Anne Tuulinguga – nad soovisid hoolt kanda, et perekond saaks juhtunust teada enne, kui näevad AK-s nekroloogi.

„Mul oli rahusti juba mõjuma hakanud, pakkusin kõigile teed ja pitsi konjakit. Koos telerahvaga siis vaatasime seda AK teadet,” räägib Mare Kalkun. Tal on väga hästi meeles viimane hommik, kui Karl rääkis, et tal on õhtul Annega lindistamine. Päeval mees veel helistas talle töö juurde, et läheb võtab pensioni välja ja siis edasi lindistusele. See oli viimane kord, kui naine tema häält kuulis.

Karl Kalkuni vaikne lause „Mul hakkas halb” ja lauale vajumine jäid videolindile. Sellest viimasest intervjuust sündis saade „Lõpetamata saade. Karl Kalkun”, mille lõpukaadrite taga hakkab tiksuma metronoom ja ekraan pimeneb enne, kui jõuavad kõlada need kõige viimased sõnad.

Kaarel on nooremana intervjuudes rääkinud, kui väga ta oleks soovinud, et tal oleks isa kauem olnud. Nüüd tagantjärele arvab ta, et iga halb asi on millekski ka hea. „Lõppkokkuvõttes mõjus see mu arengule inimesena hästi. Isa kõrval oli mul olnud väga turvaline elu. Ma olin paras memmekas, eakaaslastega võrreldes ehk kauem laps, ja nüüd lihtsalt pidin olema mees. Kristjan läks samal sügisel Tartusse ülikooli, me jäime emaga kahekesi Tallinna. See oli ka aeg, mil ma hakkasin oma peas rohkem juurdlema maailma asjade üle.”

Karl Kalkuni lugu viib paratamatult mõtted sellele, et võrreldes 1990. aastatega on ühiskonna suhtumine tervisesse, eriti meeste tervisesse palju muutunud. Kaarel mõtiskleb, et isa tegi küll palju sporti, karastas end ja liikus, kuid oli ka palju riskitegureid, mis tal tähelepanuta jäid – lapsepõlve alatoitumus ja hirmud, tööga kaasnev stress, ülekoormus, kas või näärivana-haltuuraotsad aastavahetusel. Rääkimata tol ajal kultuurirahva seas lausa normiks peetud joomingutest pärast etendust või kontserti. Juba jaanuaris oli isal kord olnud nii halb, et poolvend Andres käis neil kodus, tegi isale EKG ning soovitas korraks aja maha võtta ja haiglasse minna. Kahjuks Karl Kalkun ei tunnistanud endale, et tal pole enam seda jõudu ja energiat mis noorena.

Kaarel ütleb lõpetuseks, et käib iga kolme aasta järel arsti juures tervisekontrollis. „Arvan, et siin on seos sellega, et mu isa lahkus varakult. Mul on lapsed ja ma tahan neile kaua isa olla.”