Roman Haavamägi - kuurortlinna kuulus kujur
Lugu ilmus ajakirjas Elu Lood 2017. aasta suvel.
Tšaikovski pink, „Jääkaru”, „Päikesekell” – meenutus endisaegade nostalgiast, mille on loonud Roman Haavamägi (1891–1964). Skulptor, kelle Haapsalule elatud aastatesse jagus nii päikest kui ka kõuepilvi.
Roman Haavamägi looming ei piirdu vaid skulptuuridega – kunstnik seisis kogu hingest ka linna heakorra eest, olgu küsimus promenaadi pikenduses või Paralepa ranna korrastamises. Ka põllukividest kaldakindlustused ja lahe kalda dekoratiivsed kaunistused on tema elutöö. Kujuri, kelle sünnist möödus tänavu veebruaris 126 aastat, meelismaterjal oli dolomiit. See sobis hästi kokku puiestike heledate tolmlevate jalutusradadega. Samas oli tal kombeks valida oma monumentidele mõni nurgatagune asupaik, praktiliselt prügimägi, et koht ellu äratada – Ernst Enno mälestussambal ja kuulsal Tšaikovski pingil on just selline sünnilugu.
„Kuigi meest, kes valas pronksi paljud linnaga seotud kultuuritegelased, ei vaata vastu üheltki ausambalt, mäletavad vanemad haapsallased skulptorit ikka liikumas mereäärsetel puiesteedel ja vanalinna tänavail, hall mantel õlgadel, vaid kurgualune nööp kinni,” kirjutas rajoonileht Töörahva Lipp 1970. aastatel. Ja jätkas: „Peas kaela ja kõrvu kattev lendurimüts. Vahel astumas sisse mõnda ametiasutusse, veenmas, selgitamas, kaitsmas kangekaelselt oma tõekspidamisi. Temaga arvestati ja teda austati. Kui ka ettepanekud polnud mõnele ametimehele küllalt arusaadavad, ei juletud vastu vaielda – et mitte näida harimatuna ...”
Oma tööstiili kirjeldas 70 aasta juubelile lähenev skulptor toona nii: „Mulle on vaid tarvis öelda, et seda või teist objekti on sinna või sinna vaja, siis juba mõne sekundi jooksul näen ma puhtakujulise inspiratsiooni alusel selge nägemusliku pildi soovitavast objektist. See kõik toimub vabalt, ilma ühegi pingutuse ja välise vaatluseta. Harilikult olen need nägemuslikud pildid üsna miniatuurselt kiires korras kättesattunud paberitükile üles joonistanud. Kui arhitektuursed proportsioonid ja vormid on sääl juba olemas, on tarvis vaid see joonis täpselt suurendada.”
Algus: „Enamalt jaolt tuli kuiva toiduga läbi ajada.”
1891. aasta 15. veebruaril sündis Tallinnas Väike-Ameerika tänaval Espenbergide perre kolmas poeg, kes sai nimeks Roman Gottfried. 1902. aastal kolis pere Paldiskisse, kus kingsepast isa hakkas elatist teenima kalapüügiga. Üsna keskpärase koolipoisi tunnistusel oli ainuke väga hea hinne joonistamine.
12-aastaselt otsustas Roman hakata ise endale elatist teenima. Ta asus vanemate loal kaupmehe juurde teenistusse. Peagi sai poiss aru, et oli koolitööd katkestades teinud suure vea ning püüdis seda iseõppimise teel parandada. Epšteini galanteriikaupluse poepoisina kasutas ta vabu hetki äri uksel Viru tänava vaateid visandades. Ilusale kavatsusele korjata raha kunstialal edasi õppimiseks tõmbas aga kriipsu peale haigestumine reumasse.
Paranedes astus Roman joonistuskursustele Eesti Kunstiseltsi, mis 1914. aastal nimetati Tallinna Kunsttööstuskooliks. Seal õppis ta vabakuulajana kolm aastat, omandades Nikolai Triigi ateljees paindliku akvarellitehnika. „Ülalpidamist pidin kooli kõrvalt teenima,” on kunstnik meenutanud. „Et tööd oli vähe saada, tuli enamalt jaolt kuiva toiduga läbi ajada ja vahetevahel nii mõnigi päev paastuda, aga mis sellest, olin ju noor.”
Pärast kooli jätkus elu Paldiskis joonistamisõpetajana. Abiellumine 1920. aastal Ants Laikmaa õpilase Elfriede (Ella) Kingoga (1984–1932) tõi seni vaid maalijana tuntud kunstniku Haapsallu. Noored tutvusid vanavara kogumise matkal, kuhu tollal oli kombeks üliõpilasi saata.
Kui 1919. aastal koguti raha Eesti kujutava kunsti albumi väljaandmiseks, ilmnes enne selle trükkiminekut, et haridusministeeriumil polnud piisavalt raha. „Mida ei suutnud riik, kellel veel küllaldaselt jõukust polnud, seda suutis oma isikliku varaga (õigemini vanemate pärandusrahaga) üks haiglane kunstnik, kes joonistustundide abil kusagil Haapsalus oma olemasolu küsimust lahendas,” kirjutas 1923. aastal Päevaleht. See kunstnik oli Roman Haavamägi (tollal Espenberg), kes andis oma kulu ja kirjadega välja 12 eesti kunstniku 20 tööga albumi „Väike mapp I ja II” – kõige esimese reprodega kunstialbumi Eestis.
Roosiline-okkaline kunstnikutee: „Moi Lenin!”
Noorpaar vahetas Haapsalus mitmeid eluasemeid, üks ilusama merevaatega kui teine. Siin sai Romanist vabakutseline kunstnik, pere majandamiseks tuli maalimise kõrval anda ka joonistustunde. Kui 1921. aastal loodi Haapsalu Kaunistamise Selts (HKS), valiti kunstnik selle juhatusse. Sestpeale hakkas ta tegelema peamiselt skulptuuriga, kindlustades elutöö järgnevaks neljakümneks aastaks. Esimeste HKS-i tellimustena valmisid valgest marmorist mälestustahvel keelemehe Ferdinand Johann Wiedemanni sünnimajale ning värvitud puuskulptuurid „Merilõvi” ja „Jääkaru”. Viimane tervitab lahest taas tänaseidki promeneerijaid.
Dolomiidist „Päikesekell” on näidanud aega kõigi riigikordade ajal. Punavõim mätsis küll postamendil inimese teed hällist hauani kujutavad reljeefid tsemendiga kinni, sest kiri „Nii kaob inimelu aja lõpmatusse ringkäiku” olevat liialt religioosse sisuga, kuid 1960-ndatel kopsis kunstnik oma kätetöö uuesti välja.
1920-ndate lõpul valmisid promenaadile suubuvate tänavate lõpus kettidega ühendatud dekoratiivtulbad, mis pidid takistama sõidukite juurdepääsu rannapuiesteele. 1939. aastal Eestisse toodud punaväe soomusautod sõitsid need puruks põhjendusel, et tulbad segavad liiklust – tõsi, tolle ajani küll ainult jalutamiseks mõeldud puiestikel ... Ohvriks langesid ka dekoratiivsed skulptuurid „Lillekandjad” ja „Tulehoidjad”, külmal talvel põletati kütteks Aafrika ranna „Krokodill” ja teised puuskulptuurid. Kunstnik, kelle unistus ilusast Haapsalust oli just täitumas, pidi vaatama pealt selle unistuse hävimist.
See, kes tahtis ellu jääda, pidi ümber orienteeruma. Ka Haavamägi pühendus eesrindlaste autahvlite, vaateakende ja sööklamenüüde kujundamisele, samuti Lenini-Stalini portreede maalimisele. Poeg Ramon Haavamägi (1928–2017) mäletas, kuidas isa, kes maalis linna parteisekretäri ette antud väikese foto järgi portree, seisis tööd üle andes silmitsi põlvili langenud, pisarais nuuksuva naisametnikuga, kes õhkas: „Moi Lenin!”. Tänu sellele pääses perekond küüditamisest.
1945. aastal valmistas skulptor kino Kungla dekoratiivsed seinamaalingud, kunstifondi tellimusel valmisid eesrindlaste kipsbüstid. Kuna leiti, et neis töödes esineb liigset stilisatsiooni, kerkis päevakorda Haavamägi kustutamine kunstnike liidu nimekirjast. Arvestades kujuri teeneid ja tervislikku seisukorda, seda siiski ei tehtud. Olid majanduslikult rasked aastad. Ots otsaga kokku saada aitasid kunstifondi toetused ning kauplustele, kohvikutele, lasteaedadele klaasist siltide valmistamine, kuni 1958. aastal saabus väljateenitud pension.
Sünd ja surm: „Nii et maetud on nad ühte hauda.”
Haapsalu vanal kalmistul asub monument last süles hoidva naise kujuga. See on kunstniku loodu 1932. aastal surnud esimesele abikaasale Ellale, kes oli joonistusõpetajana töötades liikunud noore inimese uljusega ka külmal ajal kleidiväel mitme kooli vahet. Tagajärjeks raske kopsupõletik, mis läks üle tuberkuloosiks. Aasta ja nelja kuuse esiklapse kõrvalt jäi Ella koju põdema. Sellel oli ka hea külg, noor naine sai maalimisele pühenduda. Tütar Ivi Muda (1921–1998) kirjutab mälestustes, kuidas isa tegi ühes toas kavandeid, ema maalis teises toas ja temal oli voli mäkerdada tubadevahelist ust. Mõnda aega elas kunstnikepaar aadressil Supeluse 4, jahtklubi kõrval asuvas torniga luksusmajas.
Poeg Ramoni sünd süvendas Ella haigust. Ramon räägib meenutustes, mille on detailitäpselt üles tähendanud tütar Ivi tütretütar Nele Moor oma diplomitöös „Elfriede Margarethe Kingo-Espenberg ja tema maalide konserveerimine” (Tartu Kõrgem Kunstikool, juhendaja Hilkka Hiiop,Tartu 2010): „„Laste Rõõmu” illustratsioonid andsid tollal korraliku sissetuleku, alati oli šokolaadi ja maiustusi laual ... Selles vanas majas tekkis tulekahju, ema sai šoki ja kui mina sündisin, sain punased laigud kaela peale ... Nad elasid seal lühikest aega, kuna isa tundis, et kivimaja on tema reumale halb. Usu või ära usu, kuid seal vanas lossis tekkis mingi side teispoolsusega. Ema hakkas tegelema okultismiga, taldrikuliigutamisega, vestles vanade majade endiste elanikega ... Isa keelas tal selle täielikult ära, kuid ükskord avastas, et maali tagaküljele on ikka tähed kirjutatud. See maal on Helgil (Helgi Daubare, sündis 1937, tütar teisest abielust, abiellus Lätis) Ventspilsis. Hiljem pööras ta tõsiusklikuks ja sai maagiast vabaks. Ema usk oli nii sügav, et ta tahtis mulle Samuel nimeks panna. Isa vaidles vastu, siis ta nimetas mind Saamu-Lall. Mind kutsutigi hiljem Lalleks.”
1930. aastal toimunud Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse aastanäitusele esitas Roman Haavamägi poja Ramoni järgi tehtud lapse pea „Lalle”. Sellel perioodil lõppesid kunstniku esinemised näitustel.
„Siis sai ema jälle kopsupõletiku, tiisikus aktiviseerus. Veel raviti välja, aga siis ta jäi ta oma viimase lapse ootele. Sünnitas väikese poisi, Helgo pandi nimeks ... Ristiti ära, üks päev elas ja siis suri ja samaaegselt ka ema. See oli liigne pingutus talle, nii et maetud on nad ühte hauda,” on meenutanud Ramon, kes oli toona kolmeaastane. „Mul ei ole muud meelde jäänud, kui et seisin haua äärel, mind hoiti seal kinni, valge kirst oli hauas ja väike kirst põiki. Millegipärast need punased tulbid, mida ma sinna viskasin, on meeles ja siis tuleb üks pikk-pikk tühimik lapsepõlvest, mida ei mäleta ...”
Elfriede Margarethe Kingo-Espenbergist jäid järele tütar Ivi ja poeg Ramon. Praeguseks on Elfriedel 4 lapselast, 10 lapselapselast ja 11 lapselapselapselast. Aasta pärast naise surma abiellus Roman Haavamägi Viljandimaalt pärit lasteaiakasvataja Alma Huntiga.
Argipäev Haapsalus: „Leivakott, kuhu tüdruku viid!”
Tütar Ivi mäletab, et ema haiguse tõttu tuli tal juba õige väiksena käed kodutöödele külge panna. Poes käies hõikasid inimesed järele: „Leivakott, kuhu sa tüdruku viid!” Leivad olid siis kahekilosed.
Võõrasema Alma oli aktiivne naine nii töö- kui ka seltsielus. Ta juhatas kino lähedal lasteaeda. Majapidamine jäi järjest rohkem Ivi õlgadele. Tütar mäletab isa äärmist täpsust kõigis tegemistes. „Kui ta läks rongi peale, siis hoidis oma uuri peos ja astus vagunisse täpselt sel hetkel, kui rong liikuma hakkas. Sama nõudis ta ka lastelt – koolist kodus pidi olema minutipealt. Mingit koolivälist tegevust ega pidudel käimist mulle ei lubatud. Kui laupäeviti lõpetasin koridoripesu, nägin aknast, kuidas süttivad tuled koolimajas, kus algas parajasti pidu ... siis polnudki ma väga õnnetu, olin nii väsinud, et polekski jaksanud minna.”
Joonistusõpetaja soovitas Ivil minna kunsti õppima, kuid neiu tahtis Tallinna Pedagoogikumi. Isa polnud aga õppemaksuga päri – pole raha. „Samas ärgitas ta mind moekunstnikuks õppima. Olen siiani mõelnud, et kust ta selle jaoks raha oleks võtnud – lähim linn, kus moodi õppida sai, oli Helsingi!” Kõiki rahuldava variandi pakkus välja võõrasema ‒ Vigala aianduskoolis sai õppida ilma õppemaksuta. Ivi: „Seal tundsin end kui paisu tagant pääsenu, ma ei jätnud ühtegi pidu vahele. Olin vaba inimene oma elu üle otsustama.”
Ivi abiellus 19-aastaselt oma praktikajuhendaja Paul Mudaga, saades isalt loa vaid tänu sellele, et üksteist aastat vanemal mehel oli juba amet. Ivil on kolm tütart. Üks kuuest lapselapsest, Ivi Moor õppis kunstiülikoolis maali, tema tütar Nele Moor Tartu Kõrgemas Kunstikoolis restaureerimist.
Päikeseline Haapsalu: „Nad armastasid istuda seal jasmiinipõõsaste all.”
Kui 1930. aastal hakati rajama Aafrika randa, valmisid Roman Haavamägi projekti järgi palliväljak, muusikapaviljon, värvilised telkmajakesed ja hüppetorniga väliujula ning kõigi laste rõõmuks puuskulptuurid „Miki Hiir”, „Marabu” ja „Päkapikud”. Mõlemale poole kuursaali rajati merre laskuvad trepistikud postamentidel troonivate vaasidega.
Poeg Ramoni mälestustes oli Haapsalu unelmate koht, kus elada: „Igal suvel kaeti kõik tänavad paksu kollase liivakihiga. Nii kui kool lõppes, panime sandaalid nurka ja jooksime seal sooja liiva sees paljajalu. Lossi tänavalt Neidude tänavale, Neidudest kuursaali juurde, see oli kolme minuti tee ... Kuni sügiseni ei võetud jalanõusid tarvitusele.” Vähemalt korra nädalas sõitis kunstnikepaari hoovi Ehte 14 Ants Laikmaa ja küsis, kas võib oma hobuse pererahva hoolde jätta. „Läks suvitajate hulka patseerima, niisugune hallisink habemik nagu ta oli, krüsanteem rinnas, jalutuskepp käes ... Teda ümbritsesid ikka noored neiud, kuid ta oli ka väga huvitatud, kuidas lapsed värve tajuvad. Lasi mul emast jäänud pastelle kõrvuti panna ja uuris, mitut värvi ma eraldan ...”
Kui algas supelhooaeg, oli aed kultuuriinimeste kokkukäimise koht. Kui promenaadil kaheksast kümneni mängiv muusika lõppes, tuldi istuma. Jutt käis ikka kirjandusest, kunstist ja loomingust. Ramon: „Nad armastasid istuda seal jasmiinipõõsaste all. Vahel keedeti vähke ja pakuti suupisteid. Ei joodud, kui, siis pudel veini suure kamba peale. Kõigil olid korterid üüritud ümber promenaadi, see oli nii-öelda kultuuritsentrum.”
Ramon Haavamägi kõndis isa jälgedes, olles samuti iseõppija, sest kunstiinstituuti teda poliitilistel põhjustel ei võetud. Loomingulist teed alustas ta draamateatris plakatite maalimisega. Oli kogu elu aktiivne fotograaf ja Tallinna Fotoklubi asutajaliige. Pärast kursusi Leningradis hakkas ta ühena esimestest Eestis valmistama siiditrükiga esemeid. ARS-is valmisid sel meetodil nii siinsed kui ka naabermaade laualipud. Õnnelik abielu kaasa Silviga oleks kestnud 60 aastat, kui pisut enne poleks neljas infarkt tänavu veebruaris mehe manalasse viinud.
Kodulinna patrioot: „Elu labastamine on väga lihtne toiming.”
Roman Haavamägi oli tülikas ametnikele, kellele polnud esmatähtis linna heakord. Ta soovis, et tööstus- ja transpordiettevõtted ei paikneks südalinnas ning et promenaadi kaitseveert võiks ka vanamoodi parandada: „Kive ladudes tuleb asetada igale korrale omavaheliseks sidumiseks kadakaid tüvedega mere, latvadega maa poole nii, et mere poolt välja ei paistaks. Viimased tuleb katta kerge mullakihiga enne järgmise kivikorra pealepanekut. Nii kindlustati kaldaveeri juba Hunniuste aegadest ja aeg on näidanud, et see moodus tagas vastupidavuse.”
Suurt ärevust tekitas skulptoris plaan ehitada mudaravila Tšaikovski puiesteele, sest see hävitaks maalilise mererannakääru vaate. Viimases hädas pöördus ta ministrite nõukogu poole ... Mudaravila ikkagi ehitati.
Tema otsekohest julget sõnakasutust võis sageli kohata rajoonilehes: „Elu labastamine on väga lihtne toiming. Ei ole vaja ei mõistust, ei ilust arusaamist, ei teadmisi ega asjatundmist.” Viimasel elukümnendil segas tervis loominguga tegelemist. Suurematest töödest teostus 1962. aastal Haapsalu linnuse plaan. Valmisid mitmed kipsist pead, sealhulgas kolmeaastasest pojapojast Margusest.
Pojapoeg: „See-eest õpetas isa mulle fotograafiat ‒ nii pildistamist kui laboritööd.”
„Kahjuks ei õpetanud vanaisa mulle joonistamist, olin nelja-aastane, kui ta suri. See-eest õpetas isa mulle fotograafiat – nii pildistamist kui laboritööd,” ütleb Margus Haavamägi (58). Ta kuulub 1980-ndatel kunstiinstituudi lõpetanud disainerite põlvkonda, kelle looming lõi särama uudses vaimukas Eesti plakatikunstis. Marguse töödes torkas silma tehniliselt virtuooslik fotokasutus ja intellektualism, mis võinuks „mõjuda iroonilise üleolekuna, kui autor poleks nii vastutustundliku, isegi mureliku ellusuhtumisega”, nagu kirjutab näituse analüütik. 1991. aastal, Roman Haavamägi 100 aasta juubeliks, pani võõrsil juba plakatikunstiga auhindu kogunud pojapoeg vanaisa kodulinnas üles esimese personaalnäituse ning koduloomuuseumis eksponeeriti vanaema Ella maale.
Tarbegraafika, heliplaadi- ja kataloogikujundused ning firmamärgid, sealhulgas Tallinna Sadama logo, kuuluvad Marguse loomingu hulka. Enim hindab ta plaadi- ja CD-ümbriste kujundusi, mille teostuses on alates fotodest kõik oma kätetöö. Marguse neli järeltulijat, Susanna, Kristina Elisa, Karl Markus ja Maria, on veel ametivalikute teel.
2016. aastal pani Margus vanaisa 125 aasta juubeliks kokku ülevaatenäituse Haapsalu Linnagaleriis. Juba mõnda aega on tal arvutiekraanil materjal ja kujundus Roman Haavamägist kavandatava mahuka trükise jaoks.
Nime saamise lugu
Elas kord Hiiumaal Mihkel Tischler (1792‒1871), kes läks Illestest Suuremõisa moonakaks. Kui ta oli abiellunud üksikema Liisu tütre Ann Neumanniga, andis Suuremõisa krahv talle rendile Haavamäe kõrtsi. Rahvas teadis, et Ann oli parun Otto-Reinhold Ungern-Sternbergi tütar.
Kui parun 1804. aastal Siberisse saadeti, andnud ta poegadele käsu ka oma sohilaste eest hästi hoolitseda. Anne ema Liisut kutsuti „ilusaks lilleks”. Vallaslapsest hoolimata jätkus talle kosilasi, kuid naine loobus neist ja pühendus täielikult tütre kasvatamisele, teenides mõisas alul karja-, hiljem toatüdrukuna.
1855. aastal anti Mihklile ja Annile perekonnanimeks kohanime järgi Espenberg. 1930-ndate teisel poolel eestistas enamus nende järglasi oma nime. Skulptor Romanist sai 1937. aastal Haavamägi, tema vennast Paulist aga Erand.
Tšaikovski pink
Dolomiidist välja tahutud Tšaikovski pink valmis 1940. aasta septembris. Selle seljatoel on helilooja portreereljeef ja noodid VI sümfooniast, mis on inspireeritud Haapsalust. Skulptor püüdis reljeefportrees jäädvustada Tšaikovski meeleolu, mis valdas teda VI sümfoonia loomise ajal. Pink paigutati tollase Šokolaadi puiestee õhtupoolses otsas asetsevale väikesele väljakule, mis sobis oma intiimsusega helilooja rahuarmastava iseloomuga.
