Kuldse Trio hõbedased kaksikud

Lugu ilmus ajakirjas Elu Lood 2017. aasta suvel 

Lavapoistest näitlejateks, näitlejaist masside lemmikuks – nii võib lühidalt kokku võtta Jüri Vlassovi ja Mihkel Smeljanski fenomenaalse tähelennu.

Kui me Jüriga (69) kevadel Pärnu teatrimajas esimest korda kohtume, on parajasti etenduse vaheaeg. Laupäevasel päeval on see üllatavalt rahvarohke koht – nagu oleks sattunud laulupeole. Tundub, et üllatunud on Jürigi, kes oli oma 45-aastase staažiga veel kolm aastat tagasi üks Endla vanemaid tegevnäitlejaid. Poole kohaga näitlejalepinguga polnud ta teatris nõus ja sestap jätkab nüüd vabakutselisena. „Kuule, me peame poole tunni pärast trioga lavale minema,” teatab Vlassov kella vaadates. Nojah, esimene aprill, muigan endamisi, aga lähen temaga ikka Kentuki pubisse kaasa.

Seal istub Mihkel (67) juba ees ja annab intervjuud noorele Londonis koolitatud näitlejale Andres Popovile, kes kõvast muusikast hoolimata kogub lindile materjali Venemaal tuuritanud Eesti bändidest R.A.A.A.M teatri projekti jaoks. Rahvast on ruumikas pubis murdu, lauad lookas ja alkohol voolab. Toredad Pärnu inimesed pidutsevad,  laupäev ja 1. aprill. FB-s, kuhu postitan kirja, et olen Kuldse Trio kontserdil, muigavad kõik, et hea aprillinali.

„No läksime!” ütlevad mehed ja on laval. Poolikud õlleklaasid jäävad lauale. Õhtu esimesed, ja eelviimased. Veerevatele kividele sammal ei kasva. Esimestest hetkedest on tantsupõrand rahvast täis. Meestel käiakse kätt surumas ja klõpsitakse nendega koos pilte. Rahvas laulab kaasa ja teab kõiki sõnu peast. Hõõrun silmi. 43-aastane Kuldne Trio pole kuhugi kadunud!

Oma esmapilgul suhteliselt pretensioonitu tolategemisega (nagu nad ise ütlevad) pole bänd püüdnud kunagi üle oma varju hüpata, vaid jäänud rahva tasemele, olnud nendega siiras. Seda tajutakse kohe. „Mida sentimentaalsemad ja jaburamad sõnad oleme juhtunud välja mõtlema, seda kiiremini on need massidesse läinud,” räägivad mehed hämmeldusega pooleks. Näiteks laul „Pärnu suvi”, mida raadiod siiani iga ilusa suveilmaga playlist’i panevad. Eks neid kavereid on tehtud üksjagu ja paljudele on sõnad loonud Laur Lomper ehk siis üks lugupeetud Oja-nimelistest Eesti näitlejatest (Tõnu Oja – toim).

Kella ühe paiku öösel kipub mul uni silma, minust põlvkonna jagu vanemad Smeljanski ja Vlassov lähevad alles teiseks setiks lavale. Järgmisel hommikul võib arvata, et Mihkel on kell seitse-kaheksa üleval nagu alati. Ainult hääl on natuke kähe, sest 2‒3 mängu kuus ei lase rutiinil tekkida.

”Kodulinnas on lihtne. Aga siis on väsitav, kui kuhugi teise Eesti otsa sõidad ning kell kaks pead peale minema ja kuus või seitse öösel koju saad,” ohkab Vlassov. Lugusid nad juurde ei tee, sest olemasolevaidki on kuhjas. ”Mänge võiks isegi rohkem olla,” leiab Smeljanski. Tema on enamiku elust ettevõtja olnud ja pension on seetõttu „selline imelik”, nagu ta ise ütleb. Suvel rokkisid mehed Pühajärvel Retrobestil koos Peeter Ojaga. Kõige tihedam oli graafik aga jaanipäeva aegu. 

Ka Pärnu kandis kiisku püüda võib

Kentuki Pubis jalgu kõlgutades on kuidagi eriliselt hea ja helge tunne – midagi, mis on nii pärnulikku ja nostalgilist kui Smeljanski ja Vlassov oma Kuldse Trioga, on 43 aastat jätkuvalt aktsioonis. Laulsid ju nemad, et ”ka Pärnu kandis kiisku püüda võib, raha taskud täis, õllesaale häid; milleks otsid kauneid paiku veel, aega kallist kaua kaotad teel”.

2016. aasta suvel Reiu vabaõhulaval Ivar Põllu lavastusega „Pao-Pao” sai lõplikult ja silmi avavalt selgeks, et Kuldne Trio on tõesti see osa meie (lapsepõlve)mälestustest, mis ei kuulu arvustamisele. Rääkimata selle kõikehaaravast, et mitte öelda põletavast mõjust Eesti huumori- ja bändikultuurile. Vaid Fix ja Kukerpillid on aastat paar vanemad. Teiseks on Kuldne Trio elav ajaloopeegel, sest nad on alati tabanud midagi ajastule omast, olgu see svingivad 70-ndad, vabaduse poole püüdlevad 80-ndad, hullumeelsed ja kõik-müügiks 90-ndad või isegi 2000-ndad.

Paljud nende lood ja laulud on kasvanud läbi Endla teatri etendustest nagu korralikus peekonis pekk taist. Näiteks „Kosjaviinad” (1970), kust sai alguse sajandivanuste lugude esitamine koos Lembit Mägedi ja lõõtsaga. „Targas neitsis” (1978‒1985), mida anti 205 etendust 85 000 külastajale, olid trio laulud koos Mati Murumaaga etenduse osaks. Lavastuses „Kardemoni linna rahvas ja röövlid” (1995) oli Kuldne Trio täiskoosseisus koos Peeter Ojaga laval, kuni ühine tee ühe etenduse järel katki jäi.

Võimas massimeelelahutus

Trio on nagu Pärnu teatri jäämäe veepealne tipp, mis jõudis telerisse, kolhoosipidudele ja vabaõhulavadele ning lisas teatrile peiarlikku võlu. Nii said Ivar Põllu lavastatud „Pao-Paos” nina lavale pista ja reinkarneeruda mitmed omaaegsed kolleegid. Vaheajal hõõgusid kõigi pärnakate silmad äratundmisrõõmust nagu sovetiaegsed 200-vatised pirnid. „Kuule, kas see oli Mägedi? See Kriisa? See Normet? See Rummo! See Raid!” ohati üksteise järel ja üksteisele.

Mihkleid ja Jürisid oli „Pao-Pao” ajal laval kokku suisa kuus, originaalid kaasa arvatud. Jürina astusid üles Juss Haasma ja Sander Rebane, Mihklina Tambet Seling ja Ago Anderson. Nagu lavastaja Ivar Põllu nentis, siis Vlassov ikka rõhutas, et see etendus on väga tore ja mõned asjad on ka tõelähedased, aga tegemist on siiski väljamõeldisega. „Mulle meeldis see, et väljamõeldis on päris tõelähedane ja et päris faktid olid nagu välja mõeldud,” muigas lavastaja ja autor Põllu. „Elu on alati suurem kui kunst.”

„Arvestades, et kogu etenduse sisu tuli meie proovides jutustatud lugudest, kus ka Jaan Rekkor sama ajastu mehena sõna võttis – ja me ikka naersime pisarateni –, siis minu arvates on see ikka tõetruu lugu,” lisab Smeljanski. Näiteks lugu kolmeliitristes purkides müüdud viinast, mida Mihkel sünnipäeval pakkus. Kõik olid veendunud, et neid Sindis müüaksegi, aga tegu oli Mihkli viguriga, kes oli viina ise purkidesse kaanetanud.

Ikka pöörastel aegadel oleme elanud! – tuli nentida Reiul etendust vaadates ning einelauast õlipirukaid, suhkruvatti ja šašlõkki ostes. Pao-Pao!

„No see Turu ja tuuride aeg ...” venitan ma pilklikult Jüri helimehest poja Janek Vlassoviga (43) rääkides. Vanust on noorel Vlassovil täpselt sama palju kui triol. Aga need muistsed tuurid polnud ju enam akustiliste pillidega peiarimängud, vaid võimendusega võimas massimeelelahutus, kus rahvast voolas vabaõhulavadele nii palju kokku, et piletid said otsa ja Turu hakkas nende asemel suisa tembeldatud tapeeti müüma. 18 000 inimest Pirita jõekäärus? 20 000 staadionil?

Janek, kes on aastaid Endla teatris – ja vahepeal ka raadios – helirežissöörina töötanud ning Kuldse Trio mängudel ja Indrek Taalmaa teatris heli keerab, ütleb: „Aga ilma selle tuuride ajata poleks neid ka praeguseni laval.” Küllap on tal õigus.

Samas on Kuldne Trio nii ehk teisiti legend, mille tegemistest on rahvasuus räägitud pööraseid lugusid juba enne, kui Kroonika üldse sündis ja piimahambad suhu sai. Keegi ei tea, palju sellest tõsi, palju lorijutt.

Mürtsub trumm ja pillid hüüavad

Mõneti on sümboolne, et etendust legendaarsest bändist etendati just sama Reiu jõe ääres, kus nad (esmakordselt triona koos Vello Toomemetsaga) 1975. aastal paadiga Pärnu rajooni noorte suvepäevadele sõites „Mürtsub trumm” loo lahti lõid.

„Vastavalt komsomolijuhtide kirjutatud ja rajooni parteikomitees kinnitatud stsenaariumile pidi Kuldne Trio kohale jõudma inkognito, tulles mööda jõge paadiga. Kui siis jõe pealt hakkas äkitselt ja üha kõvemini kostma Pärnu noortele juba tuttav marss „Mürtsub trumm”, oli kogu suvelaager mõne minutiga õllepudelite juurest telkidest ja metsa alt läinud, et armastatud pillimehi rõõmuhõisetega vastu võtta. Siis läks pidu keema,” kirjeldatakse seda sündmust Kuldse Trio mälestusteraamatus „Ausalt ja avameelselt” (1995 ja 2008). Õhtuks olid valminud bändist fotod, mida sai koos autogrammidega omandada. Seda 1975. aastal!

Hõbedased kaksikud (kes olid just selleks esinemiseks endi hulka võtnud soolopilli ehk viiuliga Vello Toomemetsa) polnud selleks ajaks sugugi tundmatud. Nad olid esinenud kaks päeva veoauto kastis Pärnu Rannapargis ETKVL-i aastalaadal ning neile olid tekkinud fännid, kes püüdsid riietuda samamoodi kui nende iidolid ega lahkunud lava eest.

Jüri, kes on kaks aastat Mihklist vanem, on võtnud pähe, et „Mürtsub trumm ja pillid hüüavad” saab ka selleks lauluks, mida tema järgmise aasta jüripäeval toimuval 70 aasta juubelil mängitakse. „See on tal nagu kinnisidee, et sellega alustasime ja seda mängime lõpuni,” ütleb Mihkel. „Eks me teeme selle siis ära.”

Ühe tuhara kaks lihast

Intervjuud eelistavad Smeljanski ja Vlassov anda eraldi. Suur sõprus, millest trio 1960. aastatel alguse sai, ning ajad, mil mehed olid endi sõnul nagu „ühe tuhara kaks lihast”, on taandunud pool sajandit hiljem pigem kollegiaalseks suhtluseks. Võib-olla on küsimus ka tempos ‒ Vlassov on kiire ja rahutu, Smeljanski mõtlik ja võtab endale vastates aega.

Evely Gustavson, kes Gänzmaruuli tantsutrupis Trio suvetuuridel kaasa tegi, sõnab, et Mihkel ja Jüri on tüübilt üsna erinevad. „Ma olen vahel mõelnud, et kuidas nad ikka on nii kaua koos olnud, sest minu arvates on nad inimestena väga erinevad,” ütleb ta. „Mihkel on tõsine, jäänud mulle meelde isegi isalikuna, alati muretsev, võib-olla vahel isegi liiga. Jüri aga tundub muretum, alati lõbus, naeratav ja naljatlev.”

Gustavsoni sõnul vaidlesid mehed omavahel päris palju, aga mitte kurjalt, ja nende vaidlustes selgus alati tõde. Nii sündisid nende esinemised. „Ja koos on nad siiani – huvitav kooslus, miski ju siis ikka seob. Ma usun, et naljast arusaamine ja selle tajumine peavad olema sarnased,” ütleb endine taustatantsija.

Jüri on avatud võluva suhtlejana kiire ja naerusuine – tõeline publiku lemmik. Ta on olnud kaks hooaega Pärnu linnavolikogu liige ja Audru vallavolikogus ning saanud riigikogu valimistel 2007. aastal 1877 häält, jäädes napilt koosseisust välja.

Kui keegi saab Kuldse Oaasi konkursil „Pärnu kõige toredama inimese” tiitli ja võidab reisi Hispaania päikeserannikule, on see Jüri. Või siis saab ta peaauhinna ETV „Eesti mälumängus” – karikas on praegugi riiulil. Või osaleb „Su nägu kõlab tuttavalt” saates. Samas on lavastaja Tiit Palu öelnud, et Vlassov on iroonias nii tugev, et mõnikord ei saagi aru, mida ta päriselt arvab.

Mihkel on enda kohta öelnud, et tema on selles tandemis pigem pedantne ja irisev pool. Vlassov on leebem ja pehmem ning joob rohkem õlut. Mihkel on pärast seljaoperatsiooni kaunikesti väheliikuv ja koduse eluviisiga, kuid trio tegemistes ning üksikutes filmi- ja lavatöödes lööb siiski kaasa. Lavalgi eelistab ta viimasel ajal pigem istuda.

Teatriga on Mihkel nagu nabanööriga siiamaani seotud, seal töötavad tema vanem vend Igor (tuletõrjuja), naine Ivi (jumestaja) ja vennanaine Ilona (administraator). Varem võis lisada nimistusse ka ema Maimu, kes oli piletikontrolör.

1991. aasta 1. aprillil esitasid mõlemad mehed teatris lahkumisavalduse, et meelelahutusärisse sukelduda. Ajad olid sellised, et teatrisaalid olid tühjad, ennustati, et maist pannakse teatri uksed üldse kinni ja nii need jäävadki. Külastatavus oli langenud, inimesed vaatasid kodudes seriaale. Pärnu teater, millel oli austajaid üle Nõukogude Liidu (ainus Eesti teater, mis mängis suvehooajal ning transleeris kõiki etendusi läbi istme küljes olevate kõrvaklappide suvitajate jaoks vene keelde) ja truu kodupublik, oli leidnud muu meelelahutuse. „Varem sain teatripalga eest 25 pudelit viina, nüüd saan 7,” ütles Vlassov ühes intervjuus.

Poole aasta pärast oli Vlassov teatris palgalehel tagasi, aga Smeljanski jätkas koos Margus Turuga meelelahutusäris, osaledes AS Bermuda tegevuses ning korraldas Kuldse Trio suuri suvetuure. Enne oli ta tegutsenud ka linna kultuuriosakonnas, korraldanud seal aastavahetusprogramme ja lilleballe, ehitanud Vallikääru vabaõhulavale koos Turuga talveks katuse ning loonud baari Hamilton, mis oli 90-ndatel üpris raju koht.

Kui Turu 1997. aastal ootamatult 36-aastaselt siit ilmast lahkus, oli suurejoonelistel tuuridel ots peal. Siis keskendus Smeljanski Saaremaal Lause turismitalu arendamisele. Tegi seal (Kuldse Trio) talumuuseumi ja taluteatrit ning talu tegutseb ettevõttena siiamaani. Demjanovite perest tulnud taluhäärber on silmapaistev ehitis.

 

Kinomees Vlassov, dobrõi ja prostoi

Kuldne Trio on laulnud oma Lasnamäe valsis: „Kauni Lasnamäe serval dom nomer 125/elab seal kinumees Vlassov, aastaid tal 35/Isa tal pärit on Narvast, vana Kreenholmi patsan/Hermanni kindluse taga ajas ta samagonn. /--/ Nii elab kinumees Vlassov, dobrõi, hea ja prostoi, naistega käitub ta lihtsalt, nagu üks ehtne kauboi. Kui Vlassov mängib gitaral, laulab Eesti narod, kauni Lasnamäe serval, kõigil lahti on rot.”

„Vene keel oli koolis kõige igavam tund, sest seda ma juba tänavalt ja kodust oskasin,” tunnistab Vlassov. „Aga mul on ikka tõeline puuvenekeel.” Jüri isa Vladimir on tõesti 1921. aastal Narvas sündinud, kuhu tema isa omakorda koos valgetega Venemaalt revolutsiooni eest põgenes. Vanaisa kuulus kindral Judenitši armeesse.

„Minu isa oli sõjaeelse Narva aktsendiga eestlane, selline šikis ülikonnas,” muigab Vlassov. Sünniaastast lähtuvalt tegi Vladimir ka mobiliseerituna sõja läbi – ei Narvat ega perekonda leidnud ta naastes eest. „Kui isa sõjast tagasi tuli, polnud tema vanameest enam kusagil, ei teagi, kas saadeti Siberisse või sai siinsamas hukka. Isapoolsetest sugulastest tean ma üsna vähe, mõned üksikud pildid on alles,” pajatab Vlassov. „Mõned neist põrutasid Eesti ajal tagasi sinna idapiiri taha õnnemaale, eks veri kisub ikka rähnipoja puu otsa ... aga tulid tirinal-tarinal tagasi.”

Vlassovi nimega on saanud kõvasti nalja, just väliseestlaste juures Ameerikas ja Austraalias tuuritades. Nood on üritanud saata „venelast” mõne omasuguse juurde ööbima – otsides välja mõne vasakpoolse või vene rahvusest inimese. „Lõbusam on olnud noortega,” muigab Vlassov, kes on ühe korra sattunud öömajale isegi puhta kommunisti juurde. Uue Eesti aja alguses kaalus ta nime eestistamist Vallasooks või Valdsooks, aga lõi siis käega. „No mis venelane mina olen, ma ei pea ennast üldse venelaseks! Eluaeg olen selle nimega elanud,” rehmab ta juttu sekka.

Samas ei saanud nad ka Venemaal tuuritades rahvaga jutu peale, kui jutt läks poliitikale. „Nad ikka ei saanud aru, miks me rõõmsad ei ole, et meid fašistidest vabastati. Neis kinnistes linnades ei tundnud keegi meie nimede vastu huvi, aga naised ajasid taga nagu hullud – mehed saadeti kodust ära, et meid vastu võtta.”

Jüri on muide põhimõtteline pärnakas, kes on otsustanud elada ja ka surra armsas Pärnus. „No eks meie vald ühineb ka varsti. Kui ma enne Audrurannast Pärnu tulesid kaugelt vaatasin, siis varsti olen jälle pärnakas,” märgib ta reipalt. Alul plaanisid nad abikaasa Ilonaga sellest talust suvekodu teha, aga sinna nad pidama jäidki.

„Kakskümmend aastat proovisime kooselu, üheksa oleme abielus,” ütleb Vlassov, kes abiellus oma Ilonaga 60-aastaselt. Kahe peale on neil 3 last ja 5 lapselast. „Moodne kärgpere,” võtab mees itsitades kokku. Üks noor inimene, teatakse rääkida, olla veel Vlassovi tegu ja nägu.

Jüril on kombeks Kuldse Trio ja enda kohta materjale koguda. Esimene avalik lehefoto temast on pärit 1964. aastast, mil ta sõbraga lauldes üle Pärnu silla tuli ja miilitsasse sattus. Pikad juuksed, svingiv tantsustiil ja biitbändid olid nagunii juba tema haridusteele saatuslikuks saamas, ja saidki. „Üks fotograaf siis tegi lehte pildi, et kuidas ma seal miilitsas, kõrvad lontis, istun, pärast ei julgenud linnas ringi käiagi,” meenutab ta. „Aga see on ka ainus negatiivne kriitika olnud, ülejäänud on kõik positiivne.”

Igipõlised bändimehed

Kui pealinnas möllas biitlite maania (Toomapojad, Optimistid, Peoleo, Virmalised), siis ka Pärnus „saeti vineerist välja kitarre” ning tuuniti trummikomplekte. Mihklil oli bänd Happy Boys, Jüril Loomaaed. Ansambel Loomaaed loodi inglaste legendaarse grupi Animals eeskujul. Koosseisu kuulusid Jüri „Sokk” Vlassov – basskitarr, Mati „Hobune” Murumaa – soolokitarr, Rein „Eesel” Eesmaa – rütmikitarr ning Vjatšeslav „Pärdik” Nassilnikov – löökriistad.

Bändid pidasid vastu heal juhul pool aastat ning uue koosseisuga pundis Kitarristid kohtusid Mihkel ja Jüri 1965. aastal juba bändikaaslastena. Nad mängisid koos pidudel ja kõrtsides, kuni grupp jagunes taas kaheks. Jüri alustas Meteoriitides ja Mihkel lõi kampa Nordiga, kus olid Rolling Stonesi kummardajad. Mati Murumaa, kelle sõjaväkke saatmise pidu lõppes aknaklaaside lõhkumisega – ja mehele ka neljaks aastaks vanglasse minekuga –, oli juba siis sõpruskonnas. Jüri järgmine ansambel Vibro sai Sindi rokifestivalil esinemiskeelu.

Vlassovi arvates on Kuldse Trio menu seotud sellega, et see nišš oli toona täitmata. Nemad olid esimesed, kes hakkasid imearmsaid sajandivanuseid lugusid tegema rahvuslike krihvkadega, teised samalaadsed bändid tulid alles hiljem. „No ja näitlejate nali ja paroodia veel lisaks,” sõnab ta. „Nüüd on „laulvaid näitlejaid” murdu. Lisaks esimene esinemine televisioonis (nüüdseks arhiivist kahjuks kustutatud – toim) ja tuur Peeter Sauli orkestriga – olimegi tehtud mehed!”

Jüri tuli Endlasse Mihkli kutsel lavapoisiks, enne oli ta pikalt võidelnud sõjaväe ja sellest vabaks saamisega, teeninud Ukrainas piirivalves ja olnud Riia haiglas, kuni lõpuks saabus kauaoodatud kiri – kõlblik ainult sõjaolukorras. „Jalaehitus on selline, et kirsa ei läinud jalga,” muheleb Vlassov. Kusjuures ilma naljata, sellised need koivad tal ongi. Nii ta siis töötaski isaga koos metsakombinaadis ja hiljem tuletõrjes, kuni Mihkel ta teatrisse kutsus.

„Ei saaks öelda, et meid oleksid organid ahistanud, ju peeti nii toladeks,” ütleb Jüri. „Kaks või kolm korda aastas tegi Pärnu kultuuriosakond meile ülevaatuse, kuhu kutsuti ka Valter Ojakäär. Lasime oma laulud ette ja Ojakäär pobises: „Süldiks kõlbab küll, lubame siis jälle.””

Juba lapsena teatrilaval

Mihkel on sündinud 8. märtsil Haapsalus. Eelkõige seetõttu, et ema Maimu perekonnas oli raudteelasi ‒ seal elasid nii tema vanaema kui ka tädi. Vanaisa oli Palivere jaamaülem juba vabariigi ajast peale. Ema pere kandis perekonnanime Jõesaar. Mihklil oli kolm aastat vanem vend Igor.

Esimesed eluaastad kasvas poiss aga hoopis Narvas, kuhu tema ajakirjanikust isa Leonid oli Sovetskaja Estonia korrespondendina tööle suunatud. 1922. aastal sündinud isa oli pärit Siberist Tšitast, kuid elas Moskvas ning oli sõja läbi teinud, haavatud olnud ja aurahadki rinda saanud. Eestisse jõudis ta 1946. aastal. „Ega tal suuri illusioone Nõukogude võimu osas ei olnud,” ütleb Mihkel. „Mäletan, et nad kirjutasid sõbraga ühe stsenaariumi filmile, mis läks viimaks käiku hoopis ühe kommunisti nime all.”

Kuna krappidest kostis Narva kodudes vaid ühtmoodi muusika, siis oskas Mihkel juba kaheaastasena esitada Nõukogude Liidu hümni. Absoluutses kuulmises on teda ka hiljem süüdistatud. Tõsi, hümni laulis ta oma sõnadega.

Kui Mihkel oli kolmeaastane, suunati pere Pärnusse. „Meie korter oli ajalehe Pärnu Kommunist toimetusega samas majas Ringi tänava alguses. Meie uks läks paremale, toimetuse oma vasakule,” meenutab Mihkel. Musikaalne jõnglane sattus poistekoori ning sealt valis Artur Ots ta välja lavastusse „Võitlus teel” pioneer Borjat kehastama. „Eks roll nõudis punapäist poissi ja selline ma just olin. Kes siis oleks selleks hakanud parukat tellima!” ütleb Mihkel, kes teenis koolipingis välja hüüdnime Bubi. Kuna vana Endla oli maha pommitatud, siis tegutses teater veel pangahoones bussijaama lähistel ning Mihklil oli vaja teatrisse jõudmiseks vaid üle tänava jalutada.

Kuni 1958. aastani oli poisi ema kodune, siis aga suri Mihkli isa 36-aastaselt ootamatult vähki. Mihkel oli siis kaheksane ja vend üheteistaastane. Ema töötas mitmel pool, et peret üleval pidada – peatänava restoranis Baltika abitöölisena (prii toit) ja kastivabrikus (mille olustikku Mihkel heldinult „Viini postmargist” vaatab, sest mõned stseenid on filmitud just seal) töölisena. „Eks ta pidi ju üksinda kahte poega kasvatama,” tõdeb Mihkel. Närva lapsena saadeti poiss sageli vanaema juurde Haapsallu kosuma ning sealsete vanaema sõbrannade lapselastega mängima. „Ma olin kõhn nagu pulk,” kinnitab mees, kes armastas lapsena külla tulnud tädikesi tantsunumbritega üllatada.

Teises klassis esines ta juba koos Andres Valkoneni venna Jüriga duettide konkursil ja sai teise koha. Rudolf Jääger ja Roland Tammeorg värbasid musikaalse poisi kohe kooliorkestrisse trompetit mängima. 1960-ndatel loodi teatri juurde – ikka veel pangamajja – noortestuudio, mida juhendasid Artur Ots ja Eduard Ralja. Ka Mihkel astus sinna.

Keskkoolist kukkus Mihkel 10. klassi keemia suvetöö tõttu välja. „Mind ikka löödi sealt koolist minema!” ohkab Mihkel tagantjärele. Ta alustas õpinguid õhtukoolis ning teenis koos sõbra, trompetist Rain Uritammega raha matustel mängides. Ükski kadunuke ei läinud mulda ilma nende töristatud leinamarsita.

Esimesed oma lood

1968. aastal asus Mihkel teatrisse lavatöölise palgale ja hakkas täitma episoodilisi rolle etendustes. Esimene neist oli purjus kauboi lavastuses „Limonaadi Joe”. Aasta hiljem kutsus ta teatrisse ka Jüri. Peanäitejuhiks oli saanud Vello Rummo ning teatrisse oli tulnud hulk noori näitlejaid: Murel Aav, Ly Tedre, Andres Ots, Ago Roo, Siina ja Aarne Üksküla. Lavastama hakkasid Ingo Normet ja Kaarin Raid. Raid on just see lavastaja, keda mõlemad mehed peavad „oma lavastajaks” ja mentoriks.

Selles teatriloo võimsas kaadervärgis astusid lavale ka Jüri ja Mihkel, kes said jalga kollased sukkpüksid, et mängida Švartsi muinasjutus „Nõiutud vennad” nõiamaja jalgu. Ooteaega, kui Ago Roo monoloogi pidas, tavatsesid nad lühendada veini või õllega. „Teatris hakkasin niimoodi suitsetama, kuidas kops võttis,” tõdeb Mihkel. Siis oli komme, et nagu lavalt tuldi, olid kõigil suitsud kohe ees. Nüüd ei suitseta mees juba 13 aastat. „Mina olen oma vaguni viina ära joonud, rohkem ei taha,” jätkab Mihkel. „Sel ajal elasime Tammsaare tänava hruštšovkas, ema käis sageli öösiti Pärnu hotellis portjeena tööl. Hakkasime Jüriga meie kodus kahekesi lintmaki peale laulma, võtsime õlut ja veini. Jüri mängis kitarri, mina mandoliini. Nii need esimesed oma lood tulid.”

1969. aasta lavameeste peol astusid Vlassov ja Smeljanski koos üles. Lembit Mägedi mahitusel esinesid nad 1974. aastal rajooni kultuurimajas kultuuritöötajate naistepäevapeol ning seda peetaksegi Kuldse Trio sünnipäevaks.

Pikem, viieaastane paus on seotud Mihkli õpingutega lavakunstikateedri VI lennus (koos Lauri Nebeli, Maria Klenskaja, Elle Kulli, Kaie Mihkelsoni ja teistega, 1970‒1972). „Meie kursusel polnud õiget juhendajat,” räägib Mihkel. „Oli Kromanov, siis Mikiver, Allabert, nii otsustasimegi Toomas Lepaga pärast üht teatrireisi Moskvasse, et pole mõtet jätkata, ja astusime välja. Koolis kõik ahmisid õhku, et kuidas nii! Aga mina olin oma otsuses kindel. Olin kindel, et Pärnu teatris ikka tööd saan, diplomi puudumine pole mind kunagi seganud ja kursusega olen ikka suhelnud.”

Naised-lapsed ikka ka

Kui Jüri oli oma õnne leidnud ja Ljudmilla ehk Luuga abieluranda sõudnud juba 1973. aastal, siis Mihkli noorpõlvekallim oli jõudnud vahepeal abielluda ja tütregi sünnitada, enne kui Mihkel temaga 1975. aastal taas kokku sai ning 1980. aastal leivad ametlikult ühte kappi pani. „Tütre Heleni, kes on nüüdseks neljakümne kahe aastane, ma adopteerisin ja ta kandis minu nime. Helen suhtub minusse siiamaani kui isasse, käime ikka läbi, ehkki ta elab perega praegu Šotimaal. Tema lapski on juba üle kahekümne,” kõneleb Mihkel.

Nüüdseks on mõlemad mehed oma esimestest abikaasadest lahus. Praegused naised on meestest tosinkond aastat nooremad: Jüri Ilona 12 aastat ja Mihkli Ivi 19 aastat. Mihkli ja Ivi poeg Silver (27) kasvas vanemate kõrval teatris üles ja tegi lasteetendustes kaasa, aga teatritöö teda ei tõmmanud. Korvpalluri kasvu noormees tegi bändi, mängis nii Ühisgümnaasiumis kui Sütevakas koolibändides elektrikitarri ja bassi. Kui Jüri pojal Janekil mahti pole, keerab ta praegu Trio mängudel heli. 

Ehkki alul oli Silveril plaan minna Londonisse muusika ja kunsti juhtimist õppima, valis ta hoopis Taanis rahvusvahelise turunduse ja ärijuhtimise õpingud. Naastes möllas vanemate turismitalus Saaremaal ja lõi Pärnusse Kuninga tänavale pakendivaba poe Paljas Pala, mis sai aasta keskkonnateo auhinna.

„Nagu meie oleme Jüriga väga erinevad temperamendilt, nii on väga pull poegade pealt vaadata, et kui palju kumbki on oma isa moodi ja isa teed läinud,” arutleb Mihkel, kes on pärast viis tundi väldanud seljaoperatsiooni pisut kehv liikuja. „Eks ma olin enne ka, aga nüüd peaks kõvasti treenima selle veloergomeetriga, et jalalabad liiguksid – närvide antud käsud ei jõu varvasteni,” tunnistab mees. „Eks ma siin kodus diivanil põhiliselt aega veedan ...” 

Uut kolmandat enam ei tule

Kui levis kuuldus, et neist tehakse etendus kui kahest endisest lavapoisist, kes muutsid Eestis arusaama huumorist ja muusikast ning jõudsid kümnete tuhandete kuulajate ette staadionikontsertidel nii Eestis kui ka Nõukogude Liidus, võttis see mehed mõtlikuks. Et mitte öelda umbusklikuks. Siis ilmusid teatris juba osatäitjate nimekirjad seintele. „Jüri rääkis mulle – ütlesin, et ah, lolli juttu ajad! Aga kui asjaks läks, oli päris uhke tunne,” sõnab Mihkel. Ta kinkis oma rolli täitjatele Ago Andersonile ja Tambet Selingule tänutäheks Kuldse Trio helisalvestised.

Aga uus kolmas? Viiuliga Vello Toomemets tuli 70-ndatel ja läks seejärel üle Fixi. Mati Murumaa tuli ja läks seitse aastat hiljem Apelsiniga tuuritama, siis joogiks, Elu Sõnasse ja emigreerus Ameerikasse. Tema hingele jäävad mitmed põlve peal katki murtud punalipud kolhoosi süldipidudel. Siis tuli Toomemets tagasi ja esines koos trioga aastani 1990. Laulis „Ei hõbedat, kulda”, nii et memmed nutsid ja rahvas püsti seisis.

„Peeter Oja avastasime nende lennu Pärnu teatri diplomietendusest „Mees on mees”, ta oli suurepärane osaline, ainult pilli ei mänginud,” räägivad mehed. Nende ühine tee kestis 1995. aastani ja lõppes „Kardemoni linna röövlite” skandaalse etendusega. Siis jõudis Peda näitejuhtimise kursuselt Endlasse Sepo Seeman, kelle trio avasüli vastu võttis. Proovitud oli küll lõõtsameest, küll -naist. Nagu mehed oma mälestusteraamatus kirjutavad: „… ei kadunud triole sobilik loll irve Sepo näolt pärast pikka õpetamist enam ära ja seega oli ta Triosse sobivaks tunnistatud.”

„Sepoga on nii, nagu Avandi teatriauhindade jagamisel ütles: „Ma olen nii palju pulli teinud, et enam draamanäitleja preemiale ei lootnudki.” Aga Sepo on tegelikult ju suurepärane näitleja,” ütleb Mihkel. Tema suust, kus „tibi-tobi” ja „täitsa vahva” on ülim kiitus, kõlab see tõelise inglikoori lauluna.

Hiigeltuuride aeg sai koos Turu siit ilmast lahkumisega 1997. aastal otsa. Seda, et Kuldne Trio nii suve alguses kui ka lõpus suure kontserttuuri välja veaks, enam ei olnud. Jäid vaid väiksemad ülesastumised ja mõned esinemised välismaal. Ka Sepo hakkas rohkem esinema ansambliga Kala.

„Kolmandaid on trios olnud mitmeid, alates „Superdiskori” etenduse nukkudest, keda kaasa tassiti, kuni Aare Laanemetsa, Jaan Rekkori, Elmar Tringi, Liisa Aibeli, Evald Raidma ja teisteni. Eks sellega on ikka nii, et kahekesi me alustasime ja kahekesi ka lõpetame,” ütleb Vlassov. „Kuni Kuldsest Triost saab Muldne Trio.” Pille kotti panna nad igal juhul veel ei mõtle.

Tundlikud kunstnikud

Ivar Põllu, Kuldsest Triost kõneleva lavastuse autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja

Kuldne Trio on mulle osa lapsepõlvest. Nad olid minu suured iidolid, kelle nägemine telerist, Pärnu tänavatel või teatri puhvetis oli ikka suur sündmus. Suvelavastuse tegemise Kuldsest Triost võtsin vastu suurest rõõmust teha kokkuvõte Kuldse Trio ajastust. Väga tore ja õpetlik on teha lavastust legendidest nende endi osalusel.

Kuldne Trio ongi ajastu peegel, nad on muutunud koos ajastutega. Maitse üle võib vaielda, aga nad on tundlikud kunstnikud ja teenusepakkujad. Ka see on ajastute vaheldumise ja kinnipüüdmise märk. Nad ei võta kunagi midagi ülemäära tõsiselt, kaasa arvatud iseennast, aga samas on erakordselt vastutustundlikud. Selline kombinatsioon siis.

 

Et nad ka nii kaua koos on olnud!

Evely Gustavson (Mõisavald), Gänzmaruuli tantsutrupi liige suvetuuridel

Minu tutvus Mihkel Smeljanskiga algas aastaid tagasi, käisin siis veel keskkoolis. Mihklist ja tema perest said meie naabrid, tal oli väike poeg, keda mulle meeldis hoida. Minu isa ja Mihkli abikaasa isa olid sõbrad, nii et hakkasime kiiresti omavahel suhtlema.

No ühel heal päeval tuli Mihklile siis mõte, et kuna nad hakkavad Kuldse Trio kontserttuuri ette valmistama, võiks meid, see tähendab mind ja mu õde Enekeni, kasutada taustatantsijatena. Mulle idee meeldis, olin Pärnu teatri kooliteatris tegev ja esinemist ei kartnud. Eneken oli ka nõus ning Mihkli tütar Helen haarati samuti punti. Kuigi ega ta sinna päriselt ei sobinud, sest oli meie kõrval üpris mannetu tegelane –kehakaal polnu meie klassist. Aga asi läks käima ja nii see kõik algas.

Meie liikumisega hakkasid tegelema Laine Mägi ja Meeli Pärna, hiljem ainult Meeli, sest usutavasti oli Lainel palju muud tegemist. See oli tore aeg. Kuldne Trio oli minu teadmist mööda üldse esimene Eestis, kes selliseid suuri tuure tegema hakkas ja tõi ikka meeletud rahvamassid kokku.

Näiteks kontserdid, mis toimusid Linnahallis, läksid täismajale ja neid polnud mitte üks või kaks, vaid ikka rohkem. Laval oli peale trio veel terve orkester ja kõiksugu muid tegelasi. Üldse oleme lava jaganud paljude Eesti ja välismaiste kuulsustega ‒ kõik on olnud väga toredad ja meeldivad inimesed. See, millega Kuldne Trio ja Margus Turu hakkama said, on ikka kihvt küll – makske kinni või tehke järele! Oleme esinenud Vallikääru laval lumes päevitusriietes ja usun, et pea kõigil Eesti vabaõhulavadel.

Ma olen praegu sama vana kui Jüri ja Mihkel, kui meie koostöö algas, ning mõtlen vahel tagasi neile aegadele. Oli kõva töö, aga oli ka lõbus! Oli palju nalja ja naeru, palju toredaid inimesi. On, mida meenutada ja kunagi lastelastele rääkida. Olge tervitatud siinkohal kõik ning eriti soovin jaksu ja tervist teile, Mihkel ja Jüri!

Kuldne Trio

1974 Hõbedased Kaksikud

Tuntumad lood: „Kui sa minu tädi näed”, „Miilits, miilits, valvad seal, kurva näoga nurga peal”.

1975‒1977 Kuldne Trio koos Vello Toomemetsaga

Tuntumad lood: „Mürtsub trumm”, „Kui kurblik on poissmehe elu”, „Tumbaleele”.

1977‒1984 Kuldne Trio koos Mati Murumaaga (esinemised Eesti Filharmoonia kontsertreisil Siberis koos Apelsini, Fixi ja Magnetic Bandiga)

Tuntumad lood: „Ka Pärnu kandis”, „Mina olen Robert”, „Sa sobid minule”, „Ma suudlen teie kätt, madam”, „Kuldne Trio jääb”.

1984‒1990 Kuldne Trio koos Vello Toomemetsaga

Tuntumad lood: „Laip on laip”, „Kurgid sulle, raha mulle”, „Lenda, lenda Linda”, „Kes ei tööta, see ei söö”, „Viru nurga taga”.

1989‒1995 Kuldne Trio koos Peeter Ojaga

Tuntumad lood: „Kosmonaut Laika”, „Pärnu suvi”, „Kroonilaul”.

1995-2006 Kuldne Trio koos Sepo Seemaniga

Tuntumad lood: „Hopp, Johanna”, „Ehma lehma”, „Valu ja vaev”. 

2006-2016 Kuldne Trio koos Evald Raidmaga

Tuntumad lood: hulk vanu lugusid sai uue kuue.

Saated ja filmid

1980 „Aga miks ka mitte. Kuldne Trio”, ETV

1982 „Vetšer jumora”, Ostankino

1982 muusikafilm „Kuldne Trio”

1982 muusikafilm „Šlaager”

1980-ndatel etteasted ETV saates „Kitsas king” jt 

1987 muusikafilm „Võõrad öös”

Tuurid ja helikandjad

1989 „Lõuad pidada ja edasi teenida” (koos Mati Nuude, Lillekese jt, esimene helikassett, esinemised ka Saksamaal, Soomes, USA-s)

1990 „Jõulud Chicagos” (pressikonverents Ameerikas käinud meestega: Lancy ja pätist parmu Illbert Tattbergiga Peeter Oja kehastuses)

1991 „Kuldsed lõvid talvel” (koos Marju Läniku, Kukerpillide, Karl Madise ja Gorbatšoviga Eduard Tomani kehastuses)

1991 „Happy End” (koos Charisma, Pärnu Bigbandi ja tantsutrio Gänzmaruuliga)

1992 „Parseldame Eesti maha” (helikassett)

1993 „Pese mu selga ehk Jüri Vlassov 100” (tuur, kassett)

1994 „Roosa sünnipäev” (trio 20, Peeter Oja trios 5)

1995 „Perekonnatola” (tuur, CD)

1996 „Kõik müügiks” (koos mustanahalise Raoul Joaoga)

1997‒1998 „Kõigi nähes” ja „Topeltlöök”

1997 ühisprojekt teatriga, „Säärane soolikas ehk Kuidas Kreutzwald oma õnne leidis” (autor Andrus Kivirähk, muusika Priit Pajusaar, Glen Pilvre)

1999 ansambli 25 aasta juubeli tuur „Tšau, Bläu” (koos Sepo Seemani, Mati Murumaa, Vello Toomemetsa, Rumala Noorkuu ja Terminaatoriga)

2004 ansambli 30 aasta juubeli tuur

2008 „Kuldse Trio kuldvara”

2009 ansambli 35 aasta juubel Bravo ööklubis

2014 ansambli 40 aasta juubeli tuur „Laip on laip” (koos Vello Toomemetsa ja Henrik Normanniga)

Infokast 2

Mihkel Smeljanski

Sündinud 8. märtsil 1950 Haapsalus, elanud Narvas, seejärel Pärnus.

Esimese rolli tegi Pärnu teatris 1960. aastal lapsena.

1968. aastast Pärnu teatri lavatööline.

1970‒1972 lavakunstikateedri VI lennus, kust lahkus omal soovil.

1974‒1991 Endla teatri näitleja.

1982 Teatriliidu aastapreemia peaosa eest lavastuses „Superdiskor”.

Mänginud filmides „Tavatu lugu” (1973), „Karoliine Hõbelõng” (1984), „Ainult hulludele” (1990), „Sügisball” (2007), „Elavad pildid” (2013) jne.

Mänginud telelavastustes „Puhkepäev” (1982), „Koera süda” (1988), „Naine, kes saabus kell kuus” (1991), „Kunksmoor” (1992).

Infokast 3

Jüri Vlassov

Sündinud 23. aprillil 1948 Pärnus.

Õppinud Koidula-nimelises koolis ja õhtukoolis.

1969. aastast Endla teatris lavatööline.

1974–2014 Endla teatri näitleja.

Mänginud filmides „Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta” (2011), „Kertu” (2013).

Mänginud telelavastustes „Koera süda” (1988), „Hajameelselt abielus”, „Doktor Silva”.

Juhtinud raadiosaadet „Sepo, Siim ja Sokk” Raadio 2-s.