Heli Lääts: "Olen õppinud leppima sellega, et ei saa muuta asju, mida enam muuta ei saa. See on lahendus …”

Lugu ilmus ajakirjas Elu Lood 2017. aasta suvel.

Tandem Lääts-Saul on eesti muusikaelu õnnelik sulam, kahekordne anne, mis vedas aastakümneid meie estraadikunsti. 

Laulja Heli Lääts ja dirigent Peeter Saul on sama aasta inimesed, kelle sünnist möödub tänavu 85 aastat. Nende laulatusest Kadrina kirikus sai mullu 58 aastat. „Kuid olgu see kaheksa pikali – lõpmatuse märk,” ütleb laulatust meenutanud Heli, hääles helisemas igatsus. Abikaasa Peetri surmast on tänaseks möödunud kolm aastat… 

Mullu märtsis anti Kadrioru lossi kaminasaalis Heli Läätsele üle elutööpreemia panuse eest popmuusikasse. Tunnusmuusika, mille saatel Uno Loop lauljannale Kuldse Plaadi ulatas, oli „Kõige parem polka” – mäletate küll neid Heldur Karmo sõnu, mis Lääts kuulsaks laulis: „Vanamemm, vanavaar olid kiigepeol kord kõige etem paar ...” Lugu on linti lauldud 1960. aastate lõpus. 

Täna tunnistab hõbedaselt helisenud häälega laulja, et on viimaks ometi endaga rahu teinud: „Saan naerda seal, kus varem ei naernud, ja nutta seal, kus ma varem nutta ei saanud. Ja olen õppinud leppima sellega, et ei saa muuta asju, mida enam muuta ei saa. See on lahendus …”

Ta nendib, et elab nüüd pigem ajahetkes, püüdes kohaneda sellega, mis elul pakkuda. Ja olla realist: „Kõik saab ju kohe minevikuks ja mis tulemas, ei tea. Aga mälestused jäävad. Just pärast Peetri lahkumist tulevad mul lapsepõlvest ja sündmusterohkest elust meelde paljud seigad, mida pole varem meenutanud ...”

Kuidas Heli muusika leidis

„Muusikaga puutusin kokku juba emaihus, kui ema koorjuhina oma kooriga tööd tegi,” räägib Heli. Ema pidi Kuressaare lossihoovis laulupeokoore juhatama, aga viidi hoopis samas lähedal olevasse haiglasse sünnitama. Seetõttu sai jaanipäeval, 24. juunil 1932. aastal sündinud tüdruk plaanitud Eha asemel nimeks Heli.

Sirgudes kuulas laps koduõues, läätspuude all kõiksugu helisid, mis kõlasid ta kõrvus nagu orkester. Kui majateenija kodukitli varna viskas, võttis tüdruk ja pani selle selga. Hall kittel tuules lehvimas, jooksis ta kiviaia peal edasi-tagasi ja kujutas ette, et on suur laulja.

Kui abikaasa Peeter aastakümneid hiljem naiselt nalja pärast küsis: „Kust sa tead, mis see stringorkester on?”, kehitas Heli õlgu: „See, mis on minu ümber kogu aeg mänginud.”

Lapsena olid Heli ja ta kaks venda rohkem koos emaga, kuna isa töötas Kuressaares. Pere elas Sauvere küla koolimajas – Heli ema, kes hakkas õpetajaks juba 16-aastasena, oli hiljem selle 4-klassilise kooli juhataja. Kõik neli klassi õppisid ühes koolitoas, õpetaja tegeles nendega kordamööda.

„Mu esimene mälestus on, et istusin eelkooliealisena suure pottahju süvendis soojas ja kuulasin tunde pealt. Lisaks koolitoale oli majas veel vanemate magamistuba, elutuba ja kantselei. Lutsu „Kevadet” lugedes oli mul silme ees meie koolimaja – meilgi oli esikust avanev sahver, kus lapsed sööki hoidsid,” on Helil pildiliselt meeles. Ta räägib, et koolimajas käisid ema eestvedamisel koos kogu ümbruskonna noored: näiteringis, majapidamis- ja käsitöökursustel ning laulukooris … Nii hakkas temagi juba viieaastasena kooli kooris laulma – pooleldi salaja tagareas istudes.

Heli lapsepõlv oli mitmetähenduslik. „Minu kooliõpetajast vanaisa oli rahvavalgustaja, kiriku vöörmünder, organist ja kogu küla hing,” räägib laulja. Ja lisab, et oli vaid üheksa-aastane, kui ema 1941. aastal arreteeriti ning sama aasta novembris linna lähedal metsas sakslaste poolt surma mõistetuna maha lasti. Kuuldavasti kättemaksuks ja hoiatuseks, kuna üks kõrge saksa ohvitser oli lähikonnas tapetud. 

„Emata kasvamine jättis sügava jälje – just selles eas vajaks iga tüdruk ema,” tõsineb naine juhtunut meenutades veel kolmveerand sajandit hiljemgi. Nentides, et õiglase meele on ta pärinud just emalt: „Tunnen end isiklikult solvatuna, kui kellelegi tehakse ülekohut.”

Silmad märja koha peal, nutuvõru suu ümber, kõri krambis, tuli toona pisaraid muudkui alla neelata. Ega kodu tähenda pelgalt nelja seina ja katust, see tähendab lähedasi inimesi, kes sind mõistavad, kellega saad olla lõpuni aus – nüüd, ilma emata, jäi tüdruk justkui ka ilma koduta. „Kõik mu lapsepõlvesõbrannad olid minust paar aastat vanemad. Mul polnud eriti mingit sõnaõigust. Pidin teadma ja tegema seda, mida suuremad tahavad,” meenutab lauljanna.

Kuid – antakse probleem, antakse ka kaitseingel. Küünlad jäid põlema ja midagi harrast hakkas tüdruku hinges helisema ... Heli saadeti elama tädi juurde Tallinna, kus ta käis neljandas klassis riburadapidi neljas koolis: alustas Kivimäe koolis ja lõpetas Rahumäe omas. Koolide vahetus oli seotud saksa okupatsiooniaja lõpule iseloomuliku ebakindlusega.

„Minu klassis oli juba nii mõnelgi tüdrukul seigad seljataga, hiigla peen rääkimismaneer ja elektrilokid peas. Mina olin maakas ja nagu inetu pardipoeg,” jutustab Heli. „Aga kuulmist mul ikka oli – selle mandrikeelele omase õ-tähe sain üsna ruttu kätte. Hendrik Krumm ütles mulle hiljem alati, et „sa pöle saarlane, sa oled linnaplika”.”

Ilma emata jäänud tüdrukut kasvatasid Anna-tädi ja tädi Anna. „Anna-tädi oli meie peres virtinaks, temaga isa hiljem abiellus. Anna-tädi rääkis vähe, aga see, mida ütles, oli puhas kuld,” meenutab Heli. „Tädi Anna oli aga ema õde, kelle juures ma kuus ja pool aastat Tallinnas elasin. Ükskord, kui tunnistasin talle, et tahan minna laulu õppima, ütles tema: „Üks nälgas laulja jälle maailmas rohkem.” Tädi tahtis, et ma läheksin midagi praktilist õppima ...”

Ent iseloomuga tüdruk läks hoopis tagasi Saaremaale ja hakkas Kuressaares sihikindalalt spordiga tegelema. Pika tänava plikad eesotsas Heliga olid linna parimad ujujad. Neid kutsuti partideks, kuigi ise nimetasid nad end põnevuse mõttes „kuldse ankru seltsiks”. Heli pidas plaani minna Tartusse kehakultuuri õppima, tegi isegi ülikooli sisseastumiseksamid ära. Aga saatusel olid teised plaanid.

1950. aastal sõitis neiu Kingissepa-nimelise segakooriga Joosep Aaviku juhtimisel Tallinna laulupeole. Samal ajal toimus pealinnas noorte lauljate ülevaatus. Õpetaja Aavik otsustas näidata tüdrukut legendaarsele Estonia solistile Aleksander Arderile, ülevaatuse komisjoni esimehele. Ja kui papi Arder ta ära kuulas, siis küsinud: „Kas te, latsekene, ei taha meile laulu õppima tulla?”

Aga Heli dokumendid olid sellal juba Tartu ülikoolis. Asi lõppes sellega, et neiu ei jõudnud ei Tartusse ega saanud ka muusikakooli sisse astuda … „Töötasin selle aasta hoopis õpetajana Kuressaares ja tulin järgmisel suvel uuesti. Sain sisse. Esimesel aastal oli meie direktor Georg Ots, kes oli mu iidol olnud maast madalast peale,” meenutab vestluskaaslane armastatud lauljat.

Hilisemas elus puutus Heli Lääts Georg Otsaga kokku kui kolleegiga, aga ka perekonniti. „Georg tegi ju fantastilisi einevõileibu ja mina püüdsin teda oma kuumade juustuleibadega üle trumbata. Ma imetlesin ka neid vitraaže, mida Georg oma Suvorovi tänava kodu ustele oli maalinud ja tema pilte seinal. Georg Ots ei teinud üksnes kõvasti tööd, vaid oli ka loomult ja olemuselt kunstnik. Iga tema etendus oli mängitud kulla peale.”

Lugusid, mida oma noorusea iidolist rääkida, lauljannal jagub. Näiteks: „Georg ehitas ja korrastas Võsul oma suvilat. Ükskord, kui puid lõhkus, tulnud vähe vindine mees tara taha ja öelnud: „Ma tean küll, et sa oled Georg Ots.” Ots ei teinud kuulmagi. Mees pani seda pahaks ja ähvardas: „Tead, kui sa järgmine kord jälle televiisoris laulad, keeran ma televiisori kinni!””

Kuidas Peeter klaveri leidis

Helil on meeles foto pruuniruudulises ülikonnas ja piibuga Peetrist. „Ta oli vilgas nägema hästiistuvaid riideid, neid mõõtma ja ilu hindama. Tema mõlemad vanaisad olid kuulsad rätsepad,” kõneleb Heli. Peeter Sauli isa oli sündinud Moskvas. „Sellest polnud varemalt juttu olnud,” olevat abikaasa talle hiljem tunnistanud. „Kuigi ma olin märganud, et vanaisa ja isa rääkisid väga palju keeli, samuti minu vanaema …” Peetri vanaisal Karl Saulil oli Peterburis Nevski prospektil rätsepaäri, vanaema oli olnud guvernant. Pere elas Marat’ tänaval kuuetoalises korteris.

Kui isapoolsel vanaisal olid rätsepaärid Piiteris, Moskvas ja Permis, siis Peetri emapoolsel vanaisal olid õmblusateljeed Riias. Emapoolne vanaisa Peeter Saar oli ärkamisaja ideedest läbi imbunud mees ning suur Lurichi ja jõumaadleja Abergi austaja. „Tema endagi ülakeha oli jässakas nagu maadlejal ning heinakoorma kukile võtmine oli talle naljaasi,” on Peeter rääkinud. Kehaliste võimete kõrval hindas vanaisa aga ka vaimu, osaledes nii näiteringis kui ka laulukooris. Rikka rätsepa suguvõsa kokkutulekud olnud omal ajal nagu väikesed laulupeod.

Olgu öeldud, et Peeter Sauli onu Kaarel Saul oli iseseisvusaja üks väljapaistvamaid insenere. Küllap oli dirigendi noorem vend Jaan Saul loomult onusse, sest võitis kooli ajal matemaatikaolümpiaade ja astus hiljem Tartu ülikooli füüsikat õppima. „Ka minu isa sai aru, et inseneri elukutse on muusiku omast tasuvam,” öelnud Peeter muigamisi. „Isa lõpetas konservatooriumi viiulimängijana, aga õppis ka TPI-s.”

Lapsepõlves elas Peeter Laulupeo tänaval. Poiss oli pikka kasvu ja silmapaistev, kuid eelistas rohkem omaette mängida. „Peetrit ei võetud teistega mängima, tõrjuti eemale,” teab Heli tagantjärele rääkida. „Ta ikka ütles mulle, et tal pole kunagi südamesõpra olnud. Ta oli väga tugev, aga ka haavatav …” Ent kui noor Peeter Saul Laulupeo tänaval uhke mootorrattaga ringi kihutas, avaldanud see neidudele küll sügavat muljet.

„Muusikul peab olema kutsumus varakult valmis, minul seda ei olnud,” on Peeter usutluses tunnistanud. Ent kuidas siis juhtus, et ta enda jaoks klaveri avastas?

„Olin Gustav Adolfi Gümnaasiumis vist üheksandas klassis, kui meie klassi tuli uus, väikest kasvu ja musta peaga poiss Heino Jürisalu. Temast sai minu pinginaaber. Olin kooli ajal juba kõva poksija, aga ega see kuulsus suurt midagi ei maksnud – poksi harrastasid tollal paljud poisid. Aga kui väike Heino laulutunnis klaverit mängis, siis jooksid kõik teda imetlema.” See väike musta peaga poiss andiski oma suurele pinginaabrile mõtte: klaver – see on midagi ägedat!

Tegelikult oli Peetri ema Linda Saul pannud mõlemad pojad, nii Peetri kui ka Jaani, varakult klaverit õppima. Kuid muusikakoolis klaveritunnis käies polnud Peeter kuigi innukas, püüdis pigem kuidagimoodi läbi ajada. Saksa moodi kuiv kool lihtsalt ei sobinud talle. Peeter õppis kolm aastat TPI-s, aga ka seal polnud ta rahul ega õnnelik. Rauakoolis kohtas poiss igal sammul isa ja onu kaasõpilasi ning kui ta mõne ülesandega liiga kaua maadles, öeldi: „Onu lahendas sul küll selle ülesande kahe minutiga ära.”

Siis aga sattus noormees Karl Sillakivi juurde klaveritundi. Viimaks ometi sai ta seal mängida muusikapalu, millest unistas. Ja käed läksidki korraga lahti! Poksi harrastav vägilase mõõtu mees lõpetas muusikakooli klaveriklassi Gershwini „Sinise rapsoodiaga”.

Lauluõpetaja Linda terane pilk

Veel märksa varem, kui Heli pruuniruudulises ülikonnas Peetri otsa komistas, sai ta tuttavaks Peetri lauluõpetajast emaga. Linda Saul kutsus Tallinnas õppiva saare neiu oma naisansamblisse laulma. Siiani peab Lääts Peetri ema oma kunstiliseks kujundajaks.

Peeter armastas rääkida, et ema olnud Töölisteatris universaalne inimene: repetiitor, koorijuht, dirigent, orkestreerija ja hääleseadja. Lisaks veel tubli pianist, kuigi ta sõrmed olid täiskasvanud poja omadest poole lühemad. „Kui ema klaverit mängis, ei lugenud ta ainult üksikuid noote, vaid kohe oli kõik olemas – muusika ja selle olemus. Ema on mänginud ka tummfilmidele muusikat peale. Ja kui põhjalikult ta oma õpilastele aastaplaane ette valmistas!” Linda Sauli käe alt on tulnud tõelised laulutähed nagu Margarita Voites, Mare Jõgeva, Helvi Raamat ja paljud teised.

„Saulidel külas olles ja koos kohvi juues liikus meie jutt soovitud suunas ja ühel teemal,” kirjeldab Heli vaoshoitult, kuidas temast ja perepojast paar sai. Peeter on aga valgustanud oma  tutvumislugu Heliga sootuks teise nurga alt ‒ nimelt näinud noormees ilusat tüdrukut muusikakoolis aknalaua peal istumas ja ... „Sel ajal sukkpükse polnud, kanti liibuvaid kleite, kust mõningad intiimasjad vahel välja paistma tikkusid,” lõikab Heli kärmelt vahele. Sukatripid – nojaa! Kord, kui Peeter Helist möödus, pani ta näpu tripi peale ja küsis: „Mis asi see on?” Ja loovis koridori pidi edasi.

Peetri meenutustest: „Organiseerisin uusaastapeoks stringorkestri ja olin indu täis, kui öeldi, et kolmandal kursusel on üks tüdruk, kes päris ilusasti laulab – nimi on Heli Lääts. Ja siis saabus lauljanna! Ega ma ta nägu ei näinudki, vaatasin külje pealt. Oh, sa poiss, mõtlesin, kui ilus figuur!”

Peeter mängis tollal juba Pirita restoranis. Brünett sihvakas poiss, hästiistuv rätsepaülikond seljas, kelle sõrmed jooksid ludinal mööda klaverit. „Ühel päeval läheme emaga konservatooriumi ja vastu tuleb Heli. Ema ütles, et kuule, poeg, miks sa ei võiks selle tüdrukuga sõbrustada, Heli Lääts on ju nii kena tüdruk. Ütlesin emale, et võib ju kah sõbrustada ...”

Ema soovituse järgi kõik läkski. Peeter viis pruunis siidkleidis Heli registreerimisele 1958. aasta 30. aprillil, salajane laulatus valges pitskleidis ja looriga toimus sama päeva õhtul Kadrina kirikus. Heli möönab, et see oli tollal tõeline julgustükk – kui sellest oleks teada saadud, oleks ta konservatooriumitee pooleli jäänud ning ka Peetri konservatooriumiõpetajast ema ja raadio sümfooniamuusikust isa võinuksid oma kohalt lennata. „Aga keegi ei teadnud sellest. Kuldpulmapäeval käisime uuesti Kadrina kirikus ja õpetaja õnnistas meid.”

Esialgu hakkas värske noorpaar elama Saulide juures Laulupeo tänaval.

Viis aastat tagasi rääkis Peeter ajakirjale Eesti Naine: „Mul paluti aktusel üht lauljat saata. Küsisin, mida ta laulab, orkestreerisin selle ära. Heli oli noor sale tüdruk ja issand jumal, milline ilus hääl tal oli! Tšello kontsertmeister istub alati dirigendi paremal käel, Toomas Tummeleht istus ka. Ma vaatasin, et iga mõne fraasi järel krimpsutab ta nina ja pühib silmi. Kui tuli pikem paus, märkasin, et ta nägu on kõik ära määritud! Ja mis välja tuli – ma olin juhatanud nii, et lahtine täitesulepea oli käes …

Heli tähtsaim iseloomujoon on lõputu headus, oskus aru saada, mis teises toimub. Ta on väga töökas. Ja muusikas väga andekas – mõistab, mida helilooja tundis, kui loo kirjutas. Kõigel, mida ta teeb, on nagu jumala õnnistus juures – kas ta seab tuba ringi või teeb uut moodi toitu.”

Ei me ette tea …

„Heli Lääts oli veel konservatooriumi üliõpilane, kui käis draamateatris laulmas,” on Kalju Karask meenutanud lauljanna lavatee algust. „See oli Tolstoi „Elavas laibas” – Lääts laulis lava taga, Inna Taarna istus pingil ja liigutas suud. Ainult markeeris. Heli laulis mustlaslaulu hiiglama hästi, teda saatis Leningradi kitarrivirtuoos. Me kõik imetlesime, et küll on ilus hääl!”

Heli Läätsest sai 1957. aastal üleliidulise estraadilauljate konkursi ja ülemaailmse noorsoofestivali laureaat. Ta laulis ansambliga Metronoom tuntuks „Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib” Heldur Karmo sõnadele. 

Mis aga oli ette teada: 1957. aastal saadeti kõik koolilapsed sügisel kolhoosi. Kauane Eesti Raadio muusikasaadete toimetaja Helve Võsamäe mäletab, et tema sattus klassiga lina kitkuma. Elati koolimajas, mis oli kõle ja kütmata. Riided olid märjad ja tuju nullis. „Me kolasime suurest igavusest koolimajas ringi. Ja ma ei mäleta, kas õpetajate toas või direktori kabinetis oli raadio ning me saime kuulata Heli Läätse esimest tulemist. „Ei me ette tea” – küll see oli ilus ja südantsoojendav!” Laul läks ruttu rahva hulka. Seda lauldi seltskonnapidudel ja isegi uulitsal, kus mõni vindine tegelane viisijupi üles võttis. Mõnikord ka teistsuguste, ajakohaste sõnadega: „Ei me ette tea, kas Volga või sulepea …”

„Heli Lääts on pehme iseloomuga inimene. Mina tahtsin temast omal ajal vormida džässlauljat, aga tema ütles pehmelt „ei” ja nii ka jäi,” on Peeter huumoriga pooleks rääkinud. Heli otsis igas laulus o m a laulu. „Oma laulu ei leia ma üles” kõlab laulja repertuaaris justkui ta elumoto. Lauljanna esimene plaat ilmus 1976. aastal, mille ta muuhulgas saatis oma endisele kooliõele Kanadasse.

„See plaat jõudis muidugi kohale kuidagimoodi, aga igal juhul mitte posti teel,” muigab Heli. „Kooliõde paljundas plaadist kassetid ja saatis igale poole laiali, ka USA-sse.” Aastaid hiljem, kui Heli sai juba ise Torontos Eesti majas esineda, selgus, et tal oli nõukaajal Kanadas ja isegi USA-s oma fännklubi. See 1976. aastal ilmunud nimeta plaat jäigi Heli Läätse ainsaks plaadiks nõukogude ajal. Järgmine kauamängiv ilmus alles 1994. aastal, siis juba CD-na. 

Kõige rohkem tagasisidet enda esitatust on Heli Lääts saanud Russelli „Mälestuse” kohta (eestikeelsed sõnad samuti Heldur Karmolt). Seda laulu sooviti seitsme- ja kaheksakümnendail sageli raadio soovikontsertides. Soovitakse siiani. Ja lauljale on teada antud vähemalt ühest lapsest, kes on just tänu sellele siia ilma sündinud, et ta 19-aastane ema mitmel päeval järjest raadiost Heli Läätse esituses „Mälestust” kuulama sattus ning ootamatult elu kaduvust teadvustas …

Ideaalne kombinatsioon abieluks

Tandem Lääts ja Saul ei vajanud laulja murdmist dirigendi ega dirigendi murdmist laulja poole. Heli Lääts lihtsalt sulandus Saulide musikaalsesse perekonda, täiendades seda kauni hääle ja oskusega tuua esile tekstist väljakooruv lugu.

Voldemar Panso on öelnud: „Ikka leidub meistreid, vähem on suurmeistreid.” Pansot parafraseerides: ikka leidub dirigente-pianiste, palju vähem on dirigente-orkestreerijaid. Dirigent Peeter Saul oli orkestreerimise ala suurmeister. Sestap jõudsid ka uued laulud Heli esituses eetrisse pea üleöö. „Need lood tulid raadio fonoteeki väga kähku,” kinnitab raadio muusikatoimetaja Helve Võsamäe.

1971. aasta Eurovisiooni võidulaul näiteks sai Eestis tuntuks kui „Tänav, pink ja puu”. Kui lauluvõistluse ülekanne öösel kell üks lõppes, helistanud dirigent Heldur Karmole ning palunud tal laulule eestikeelsed sõnad kirjutada, asudes ise lindistatu põhjal noote üles kirjutama. Hommikuks olid valmis nii sõnad kui noodistik ning õhtul kõlas laul juba Heli Läätse esituses raadioeetris.

Kuid Peeter Saul polnud imemees, vaid eelkõige töömees. „Kui Peeter orkestreeris, pidi kodus valitsema täielik vaikus – isa töötab.” Heli räägib, et Peetri töölaualt ei puudunud kunagi Voldemar Panso raamat „Portreed minus ja minu ümber”. „See raamat sai kahepeale lausa kapsaks loetud. Dirigeerimine on nii vaimne kui ka füüsiline töö – inimene võib endast kõike anda, kui on tahtmist.” Peeter kasutas muusikas endisele spordimehele omast töötahet – oli ta ju neljakordne Eesti ja kahekordne pealinna poksimeister! 

Saul armastas improviseerida, aga alati polnud Lääts selleks valmis. Mõnikord ei teadnud lauljatar, kus ja millal peab muusikas „sisse astuma”. „Näita kodus klaveril, kus ma sisse astun,” palus ta dirigendist abikaasat, aga Peeter löönud klaverikaane sõna lausumata kinni – trahh! Ja juhtus, mis juhtuma pidi – apsakas. Märkus aga tehti kogu orkestri ees: „Mine koju ja õpi selgeks!” Katsu sa seda mitte hinge võtta …

Professionaalses mõttes võis Peeter kergesti ärrituda ja öelda enne järelemõtlemist. „Minuga oli ta eriti karm, kuna kartis oma naist eelistada. Samas on ta hiljem tunnistanud, et talle ma olingi ainus arvestatav laulja,” räägib Heli nüüd.

Vähi tähtkujus sündinud naised on hella hingega, aga ka väga mõistvad. „Kunagi Jaan Rääts, suur horoskoopide koostaja, ütles, et mina kui Vähk ja Peeter kui Veevalaja – see pidi olema kõige ideaalsem kombinatsioon abieluks,” muigab Heli. Ja paari ligi 57 aasta pikkune kooselu võib seda vaid kinnitada. Siiski on lauljatar tunnistanud, et mõnikord peab naine end ka alla suruma. Ning pidama meeles, et ühtki suppi ei sööda nii kuumalt, nagu keedetakse. Kriisiolukorras ei tohi tormata asja lahendama, vaid tasub hoolega järele mõelda.

Tähtsaim on – kas tunned, et tahad selle inimesega koos vananeda. „Ideaalseid inimesi pole,” möönab Heli, „aga on neid, kes teavad, et see, mis nad koos teevad, on parim. Oleme Peetriga koos loonud väärtusi, mida teineteiseta poleks suutnud.”

Solist ka pereelus

Just Heli oli Saulide pere pearaamatupidaja. „Heli tunneb matemaatikat sama hästi nagu muusikat ja arvutab peast kiiremini, kui mina seda arvutiga jõuan,” armastas Peeter abikaasat kiita. Heli parandas triikraudu ja häälestas telekat. „Kui mina hakkan tapeeti liimima, läheb see seinal viltu või kukub hoopis maha. Aga kui Heli ja poeg Indrek seda teevad, on kõik korras, tapeet seinas ...” Peetri jutu järgi lisanud Saulide perele kainet mõtlemist ja tehnilist taipu ka Heli kaks venda – üks keemiadoktor, teine füüsik.

Naine ise on tagasihoidlikult möönnud: „Pisiasjad nagu naela seina löömine, vannitoa lukkude ette panek – seda olen tõesti teinud. Olen suur kombinaator – mida millekski kasutada, mida millega asendada.” Ükskord, kui Heli end teatriliitu traditsioonilisele kevadkohvile sättis, ei leidnud ta kleidi juurde sobivat käekotti. Peeter oli välisreisilt toonud moeka käekoti, aga see oli kadunud. „Lõpuks leidsin koti üles, aga see polnud enam esimeses nooruses.” Avastanud riiulist muhumustrilise kaaneümbrisega raamatu, mis kunagi juubeliks kingitud, tõmmanud ta kauni ümbrise ümber käekoti ja läinudki sellega peole. „Kõik ahhetasid ja ohhetasid, et missugune ilus uus kott!” meenutab Heli naerdes. 

„Heli sulaselge naeratuse taga võib olla nii mõnigi kord peidus mõni mürsk,” räägib kirjastaja Sirje Endre. „Paiskab sulle tõe näkku, ja siis ise ehmub, et läks viltu … Olin siis veel üliõpilane, kui kuulus laulja Heli Lääts tuli vastu ja ütles: „See sall ei sobi üldse teie mantli ja kübaraga.” Me ei tundnudki õieti teineteist ja ma vakatasin. Hiljem on see jäänudki meie lööklauseks: see sall teile küll ei sobi! Ainult mina ja Heli teame, mida see tähendab. Peeter teadis ka.”

Pärast abikaasa lahkumist manala teele püüab Heli kooselatud ajast meenutada eelkõige tujutõstvaid seiku. Näiteks seda, kuidas ta mehele alati aknal järele lehvitas, kui see kuskile läks, ning kuidas Peeter talle siis tänavalt nägusid vastu tegi või naljakaid poose võttis, kehastudes Quasimodoks … Samas tunnistab naine tagantjärele, et kõrvaltvaatajad ei pruukinud arugi saada, kui palju oli ühise elutöö tegemiseks vaja vastastikust mõistmist. Ning kui ülimalt kriitilised ja nõudlikud nad mõlemad oma tegemiste suhtes tegelikult olid.

Peetri naljasoonest annab aimu ka see, mis ta kümne aasta eest nende mõlema 75 aasta juubelipeo tähistamise kohta Estonia Talveaias ütles: „See on üks päev enne jaanilaupäeva, siis ei saa keegi öelda, et kuradi Saulid keerasid jaaniõhtu kihva – et kõik lähevad jaanitulele, meie peame sünnipäevale minema.”

Tegusate meeste ja mere lähedus

Saulide suguvõsa mehed on ikka olnud väga pikakasvulised: meeter üheksakümmend ja üle. Peeter oli enda sõnul oma 186 sentmeetriga üks lühemaid. Ta noorem vend Jaan, kellest sai andekas näitleja, kuid kes õnnetuseks südamekahjustuse tagajärjel meie hulgast varakult lahkus, kasvas Peetrist pikemaks.

Heli ja Peetri vanem poeg Indrek (56) on ligi kaks meetrit pikk, noorem poeg Kaarel (51) jäi pigem isa kasvu. Olgu öeldud, et kumbki neist pole kuigi kännu lähedale kukkunud. „Keskkoolis ehitas Indrek raadio, tegi stereovõimenduse, mida vaatasid asjatundjad ja imestasid, et käsitöö – ja nii hästi tehtud! Ta läks TPI-st läbi nagu nuga võist,” tundis Peeter poja üle uhkust. Ema meenutab, et esimese raadio ehitas poiss plastiliinist ja läikivatest jõulupuuehetest … Indrek Saulist on saanud firmajuht ja õppejõud.

Kaarel Saul töötab nagu isagi juhtival kohal – ta on väljaõppinud bussijuht ja töötanud aastaid Soomes. „Kaarel oli lapsena nagu väike päike, kogu aeg naeris. Nuttis oma nutud ära ja jälle naeris,” meenutab Heli. „Kui ma ta õhtul magama saatsin, panin alati inglise laulja Anita Harrise plaadi mängima. Pontsakas käsi võttis väikesest varbast kinni ja kui varbast lahti lasi – magas.” Ema sõnul hoidnud ta juba võrevoodis istudes mängurooli käes ja muudkui sõitnud … Lapsepõlves nähti poissi tundide kaupa autosid imetlemas.

Kaarel Saul möönab, et lapsena tuli kokku puutuda nendegagi, kes vaatasid: teadagi, kuulsate inimeste laps! Kuid sellest tuli üle olla. „Vahel on mul tunne, et alles nüüd, viiekümnesena, õpin oma ema lähemalt tundma. Et temas on veel, mida avastada,” räägib Kaarel. „Ema on väga kannatlik ja ääretult pehme inimene. Ta on hea kuulaja, ütleb oma arvamuse, aga ei sunni selle järgi joonduma. Kui mu huvi klaverimängu õppimise vastu jahtus, siis ta mõistis mind. Emalt olen pärinud saarlaste jonnakuse – ses mõttes, et kui on eesmärk, siis suudan selle saavutada.

Isa … Kui vennaga poisikesed olime, siis puutusime temaga kokku eeskätt söögilauas. Kui ta tööd tegi, pidi vaikus majas olema ja segada ei tohtinud! Kui ta enam nii aktiivset tööd ei teinud, istusime aga sageli kõrvuti teleri ees ja vahel ka vaidlesime. Kuid tal oli kindel hoiak, et vastaspoole arvamust ei tohi maha materdada. Et tuleb teist austada koos tema arvamustega ka siis, kui see ei meeldi. Selle olen minagi omaks võtnud. Isal oli meeletu töötahe. Soov teha oma tööd võimalikult hästi on mullegi külge jäänud. Veel õppisin – nii kümmekond aastat tagasi – isalt strooganovi tegemise kunsti ära. Läksime koos kööki ja kokkasime.”

Kaarli pere elab Tallinna kesklinnas vanemate kõrvalkorteris ja koju saabudes on ta esimene käik ikka ema juurde. Järgmine käik kööki – ja juba varsti pakub ta emale midagi head, mille retsepti on internetist leidnud. Kaarlil on kaks täiskasvanud last, tütar ja poeg. Indrek elab perega Nõmmel. Indrek on teist korda abielus, esimesest on tal kaks poega ning teisest tütar ja poeg.

„Kui lapselapsed olid väikesed, siis pojad arvasid, et võiksin nende hoidmise enda peale võtta. Aga tollal oli mu elu piisavalt ebastabiilne sagedate esinemiste tõttu. Hiljem olen neile alati olemas olnud, kui vaid tervis lubab,” räägib Heli.

Visadus ja rõõmus meel

Indrek Saul tõdeb, et igale lapsele on tema isa ja ema maailma parimad: „Lapsed õpivad jälgimise ja jäljendamisega ning parim, mida vanem saab teha, on anda eeskuju. Nii mu ema kui ka isa on olnud mulle töökuse ja professionaalsuse eeskujuks. Emal olid laulusõnad nõudekapi ukse peal, köögis toimetades lihvis ta oma laulude esitust. Teismeeast mäletan, et kui ma hommikul seitsme ajal tõusin, oli isa juba kaks tundi kabinetis orkestreerinud. Ta võis mõnda käiku või orkestri kooskõla kümneid kordi timmida, et see kõlaks täiuslikult.

Mu vanemad olid väga külalislahked ja head võõrustajad. Meil käis palju külalisi, alati söödi ja joodi hästi, räägiti tööst, tehti nalja, oldi rõõmsad. Olen selle oma ellu kaasa võtnud.

Muusiku töös on olulised sõnum, emotsiooni väljendamise oskus ja meisterlik tehnika. Ema ja isa valdasid kõiki neid väga kõrgel tasemel. Õppisid kogu elu. Kõik need väärtused on mul oma tööd tehes olulised. Aitan ettevõtetel leida kasvuvõimalusi, tiimidel kokku leppida suuri eesmärke, olulisi tegevusi. Ilma visaduse, meisterlikkuse taotluse ja rõõmsa meeleta jääksid tulemused poolikuks ja ma ei oleks täna oma valdkonna tipus.”

Heli tunneb poegade ja lastelaste üle vaid rõõmu. Kaarli ja Indreku kohta ütleb: „Nad on mitte ainult oma elukutse fännid ja head kokkajad, vaid mõlemad ka suured asjatundjad muusika alal.”

Peeter Sauli vanim poeg, samuti Peeter (65) (vallaspoeg varajasest nooruses, liignimega Lorents – toim) on tuntud matemaatik, õppejõud ja poliitik. Kui 19-aastane Peeter Saul isarolliks veel päris valmis ei olnud, siis viimastel aastakümnetel said kaks Peetrit üsna lähedasteks.

Sellesse korterisse, mis on poeg Kaarli omaga vaheukse abil ühendatud, kolisid Heli ja Peeter Saul 28 aastat tagasi. Ja kuigi kesklinnaelu mugavustel on väga palju plusse, igatseb Heli vahel seda tunnet, mis valdas teda vanasti nende Eru lahe südames olnud suvilas, vaid 25 meetri kaugusel merest … „Olen end vees ikka kalana tundnud. Vanasti läksin suvila juurest vette ja tulin lahe teises otsas tuttavate juures välja …”

Tundes, et hinges on kitsas, läks Heli ikka mere äärde ja sai rahu tagasi. „Aga kui meri on absoluutselt vait ja teda üldse ei kuule – see hirmutab mind.”

Õige hingamise kunst

Ringreisidel tuli Heli Läätsel ja Peeter Saulil omal ajal käia palju, nii koos kui ka eraldi. „Esimesed reisid algasid filharmoonia orktestriga – Peeter oli dirigent ja mina laulja. Sõitsime terve Nõukogude Liidu läbi, mitu aastat, kuni ma lapseootele jäin. Hiljem algas pisteline koostöö. Vahel imestan, kuis tulin kõigega toime – laste ja kodu eest hoolitsemise, esinemistega …” tõdeb Heli tagantjärele.

Tõsi küll – ajal, mil pojad olid veel väikesed, oli peres ka lapsehoidja. Vahepeal, Peetri vanematega samas majas elades, oli aga just Linda Saul see, kes oli Heli kontsertreiside aegu poistele olemas. Kuid kolme-nelja päeva toidu oli lauljast ema perele ikka ette valmis teinud.

Peeter suutis teha Eesti Raadio orkestrist korraliku kontsertorkestri. Kui riigi taasiseseisvudes algas suur pereheitmine, lagunes orkester väikesteks ansambliteks ning Peeter hakkas tööd tegema projektiorkestritega. Tollal käisid Heli ja Peeter palju koos Soomes esinemas. Dirigent on tunnistanud: „Ma saatsin Helit ja keskendusin sellele, kuidas ta laulis. Aga ma ei teadnud kunagi, missugune sisemine närv tal võis olla. Heli oli laval alati nii rahulik! Ja oma lihtsuses nii suur – mitte grammigi teesklust laval.”

Peeter ise oli mõneti tujukas, aga üldiselt sõbralik inimene. „Kontserdi ülekannete ajal oli kontserdisaali foonikast hea vaadata, mis näoga dirigendid pulti tulevad. Mõni astus orkestri ette nii hapu näoga, nagu oleks tal kõhuvalu. Eri Klas tegi enne oma vigureid, Peeter Saulil oli aga alati kerge naeratus näol, mis määras paljuski orkestri häälestuse,” kõneleb Helve Võsamäe.

„Kui Peeter esimese auto ostis, ütles ta, et kui ta kellegi auto peale võtab, siis viib ka koduukseni,” meenutab Heli, kes hakkas ise roolis olles abikaasa eeskujul samamoodi tegema. Peeter oli reeglina vastutulelik. Kuulujutud räägivad galantsest härrasmehest, kes viis oma Ameerika autoga, mis oli lai nagu laev, daami otse treppi. Siis astunud dirigent Lincolnist väärikalt välja ja avanud daamile ukse.

„Lincoln oli Peetri unistuste auto,” möönab Heli. „Juba siis, kui me 1958. aastal Moskvas estraadisolistide ja -ansamblite konkursil olles Gorki tänaval ühte Lincolni nägime, tunnistas ta, et tahab sellist ka endale. Hiljem oligi tal sõber, kes tõi Ameerikast autosid. Ja Peeter sai elu jooksul lausa kaks Lincolni – tumerohelise ja valge.”

Pensionipõlves avastasid Heli ja Peeter kepikõnni. „Õieti meie vanem poeg Indrek kinkis meile need kepid,” räägib Heli. Maestro Saul arvas, et kui käed õlast lahti liiguvad, on see ka dirigeerimisel kasulik. Ja kui õigesti hingad, siis ka muusika hingab ...

Saatuse vastu ei saa

Kas hiilgeaegadel oli raske olla tuntud? Heli tunnistab, et enese väljaminekuks seadmine võttis palju aega: „Olen inimene, kes kõiges kahtleb … Olen abikaasa lausa ära tüüdanud küsimustega, mida selga panna – ja uksest välja saades oli ikka tunne, et see pole see … Peeter vastas muidugi, et sulle sobib kõik!”

Tagantjärele on lauljanna kuulnud, et teised naised olevat ta riietest lausa inspiratsiooni saanud. Eks oma roll oli siin ka asjaolul, et Heli sai rõivasteks vajalikku materjali ja lisandeid välismaalt tulnud pakkidest – algkooli pinginaabri pere saatis oma vanaemale ja tema jagas. Tallinnas liikus põnevamaid kangaid komisjonipoes, kuid näiteks pulmakleidi riide saatis Helile tema Rootsis elanud tädi.

Viimati esines Heli Lääts üksteist aastat tagasi, Eino Baskini etenduses „Viimane sent”. „22. veebruaril 2006 oli Salme kultuurimajas viimane etendus. Märtsis läksin operatsioonile. Nähtavasti narkoosis toimus midagi – igatahes tundsin pärast seda järsku, et ei saa ega taha enam laulda. Et hääl ei kanna mind enam senistesse kõrgustesse …”

Lavastaja ja näitleja Eino Baskin hindas estraadikunstnik Heli Läätse väga – tema sõnavaldamist, täpsust, lavatruudust, kollegiaalsust. „Kui inimene on tipus, siis ei taha ta publiku head vastuvõttu tavaliselt kellegi teisega jagada,” on vanameister rääkinud. „Heli Lääts aga oli ka tipus tagasihoidlik, intelligentne ja teistega arvestav staar sõna otseses mõttes. Ka keerulistel aegadel. Meil läks „Topeltkokteil” 200 korda ja saal oli ikka täis.”

Kuid armastatud lauljanna on ise oma laulmisse terve elu suhtunud kohutavalt kriitiliselt. Nüüd, vanemas eas, kuulab ta vahel oma plaate ja vaatab DVD-sid ning mõtleb, et ehk polegi kõik olnud nii halb, nagu ta toona pelgas …

„Saarlase jonniga olen püüdnud laulda endale meeldinud laule. Olen värisenud küllalt, kui parteitegelased pidid esimeses reas istudes kuulama, kuidas Heli Lääts laulab Vinteri „Põhjamaad”. Seal on lause

nii hellad on su kerkokellad, aga see muudeti lastekooridele – nii hellad on su aisakellad. Mina laulsin alati visalt kerkokellad – ja värisesin. Mulle meenutas see koht alati, kuidas mu lemmikteoses, Tammsaare „Tões ja õiguses” räägiti üle soo kostvatest kirikukelladest.”

Heli ema oli ateist, aga vanaisa kirikunõukogu esimees – ja samuti külakooli õpetaja. Nii on ta usu mõttes kasvanud kahe maailma vahel, määratledes end kaheksakümnendais eluaastais kui fatalisti, kes usub mingit kõrgemat jõudu, mis paneb elutee paika: „Olgu see siis jumal taevas või saatus või kasvõi küberrobot, kes me samme jälgib – aga selle vastu ei saa.”

Tagasi vaadates

2016. aasta hilistalvel oli Heli Lääts vaevu Eri Klasi ärasaatmiselt Estoniast koju jõudnud, oma hinges temaga hüvasti jätnud ja Erile mälestamissõnad kirjutanud ning vaatas parasjagu telerist hüvastijätutseremooniat, kui helises telefon: „Heli Lääts, kas teil on võimalus tulla Kadrioru lossi vastu võtma kuldplaati?” Tänulikkusest süütas Heli küünlad: lahkunud abikaasale, emale ja muidugi Erile.

„Nüüd, kui vaatan seda kuldset plaati, mis mulle Kadriorus üle anti, mõtlen: 2016 – sellel aastal on ju oma tähendus! 60 aastat tagasi, 1956. aastal, laulsin ma Peeter Sauli orkestri saatel linti oma esimese laulu „On õnn”. Ja ma olen tõepoolest õnnelik inimene. Tagantjärele targana olen aru saanud, et mida harvemini publiku ees olla, seda enam on lauljal kuulajale midagi öelda. Kui ma andsin tihedalt kontserte, tekkis vahel väsimus ja ma ei suutnud kõike läbi tunnetada. Kunstiline küpsus tuleb ajaga, kahjuks alles siis, kui pead juba lavalt ära minema.”

Pärast Peetri lahkumist oli Heli väga murtud – nii pikaaegsest eluteekaaslasest ilma jäämine on ääretult raske. Viimased poolteist

aastat on elule värve lisanud töö elulooraamatuga „……………………..”. Selle autori Hille Karmiga kohtuti lausa mitmekümnel korral – ja Hille sõnul oli Heli iga korraga veidi elurõõmsam. Ja räägiti nii paljust …

„Iga meenutus kutsub ju esile mitu teist. Sain kõik lapseea rajad justkui taas läbi käia. Ja hilisemad samuti,” on Heli rahul. Mööndes, et inimese mälestused küll muutuvad aastate jooksul veidi, kuna vaatenurk teiseneb. Ja elukogemus lisab uusi perspektiive. „Mu pojad mäletavad näiteks mõnda sündmust teisiti. Aga loodan, et ma pole siiski kellelegi liiga teinud.”

Tänavu jaanuaris käis Heli põlveoperatsioonil ja tegi läbi ka taastusravi. „Mul on nüüd mitu paberit kaasas, kui lennukile lähen – parema põlve liiges on metallist ja vasem puusaliiges samuti,” räägib naine, naer hääles kõlamas. Iseküsimus, kas praegustele maailmasündmustele mõeldes nii väga lennata tahakski.

Kuid Heli Lääts jääb optimistlikuks: „Küllap juhtus ka vanasti õnnetusi – me lihtsalt ei saanud neist teada.” Ta on just lõpetanud ajakirja Sensa lugemise ja saanud sealt kinnitust endagi sisetundele ‒ negatiivsed uudised tuleb lugedes vahele jätta! Eriti siis, kui oled loomult niigi kohutav muretseja, nagu Heli on enda kohta öelnud. Lähedaste kallistamine see-eest annab südamele kirjeldamatut soojust. Seda tasub teha igal võimalusel!

Kui hästi nad sobisid!

Enda Naaber, ajakirjanik

„Kuigi oleme mõlemad Saaremaalt pärit, tutvusime Heliga alles 1972. aastal Lääne-Saksamaa turismireisil olles. „Olime isegi toakaaslased. Tahtsin talle midagi väga head öelda ja laususin: „Te olete meie diiva!” Heli hakkas naerma ja ütles, et kindlasti mitte – ja et diivaks pole ta kunagi tahtnud saada ka.

Kui mina olen käinud Tallinnas või Heli Saaremaal, siis oleme alati kohtunud. Heli laulud on mulle õpetanud, et loodus on inimesele väga tähtis. Ja ta ise on oma isikuga mulle õpetanud, et loodust peab hoidma. Ta on mulle ikka lahkudes öelnud: „Enda, tee kadakatele pai!” Seda ma ka teen. Teame mõlemad, et kivide ja kadakateta poleks Saaremaad.

Peeter on mulle meelde jäänud väga tagasihoidliku inimesena. Kui Helil külas olin, tuli Peetergi alati natukeseks juttu ajama, kuigi tal oli siis üha kiire … Mõtlen ikka veel vahel, kui hästi nad omavahel sobisid!”