Maimu Berg: "Tuleb loota, et inimkond on vigadest õppinud."

Lugu ilmus ajakirjas Elu Lood 2017. aasta suvel

Kirjanik ja poliitik Maimu Berg tõdeb Prantsusmaal lapselapsi hoides või sageli Soomes käies üha ‒ Euroopa pole enam endine.

Istume Maimuga tema stiilses kesklinnakodus uue maja kõrgemal korrusel. Vaated on avarad ja all kulgev liiklusvoog kostab tuppa summutatud sahinana. Paljudele küsimustele vastab Maimu talle omase muigega, mida võiks nimetada ka irooniliseks, kui ei tunnetaks muigaja heatahtlikkust. Samas on eneseiroonia tema kaubamärk.

Nagu paljudele naistele, nii ka mulle on Maimu Berg olnud olulisimaid praegusaja eesti kirjanikke. Juba ta esimestes novellides oli avameelsust ja söakust palju rohkem, kui olime harjunud siinmail ühe naisautori tekstist leidma. Tabusid peaaegu polnud ‒ Maimu tegelased analüüsisid oma kehakomplekse, vananemist, sõltuvussuhteid, olid ausad ja eneseiroonilised.

Viimane on teatavasti eriti mõjus siis, kui lugu jutustatakse minavormis – ja seda on kirjanik harrastanud palju.

Kati Saara Vatmann tunnistab: „Maimu Berg rikkus minu kui naise elu ära. Ma arvasin seni, et noorus on igavene ja ilu vaataja silmades. Maimu kirjutas ühes raamatus, et huuled kaotavad aastate jooksul kontuurid – sestsaadik vaatan oma nägu peeglis hoopis teise pilguga. Kas huuled on kujuga. Kas elegantne sall on kaelas. Kas küüned ja kulmujoon on hooldatud. Maimu on nii väga Daam, et see kumab ka tema teostest teiste naiste argipäevade peale – ja kohustab. Aitäh!”

Maimu on öelnud kirjanduses avameelsusega flirtimise kohta: „Striptiis on selle kõrval kukepea, kuidas kirjanik võib end hingeliselt paljastada. Mina olen isiklikust elust võetud tunnetele või ka juhtunule ikka juurde luuletanud, jättes mulje, kui olekski kõik ise läbi elanud. Tegelikult ma pole nii väga kirglik enesepaljastaja – aga samas mul peaaegu ei ole teksti, kus mind mingil määral sees poleks. Kuid kõigil on ju loomingus midagi iseendast – kui sul on ka 100 tegelast, siis lased need ikka läbi enda. Mika Waltari, kui kirjutas „Sinuhet”, nägi lõpuks oma toas egiptlasi …

Vananemisest meil palju ei kirjutata, aga mul uues kogus on ka üks dementne vanainimene, minavormis kirjutatud – kindlasti paljud elavad mulle kaasa, mõeldes, et …” turtsatab kirjanik naerma.

Raamatulembene lapsepõlv

Esimese mälestusena on Maimul meeles hirm, mida ta tundis, seistes pooleteiseaastasena klaaslaega fotoateljees üksinda tooli peal püsti – see oli esimene kord nii pikalt emata olla. Et lapsepõlvekodus oli eestimeelne õhustik, selles veendus kirjanik – naljaga pooleks – hiljaaegu taas, leides nende kodus olnud, viiekümnendatel ilmunud lasteraamatu. „Selles oli ka Stalini pilt ja ma olin talle sarved pähe joonistanud – ju oli ikka koduõhus see suhtumine …”

Raamatute vastu oli ainsa lapsena kasvanud tüdrukul nii suur huvi, et ta hakkas juba neljaselt lugema ja viieselt kirjutama. „Ema ilmselt ütles, et enam ma ette ei loe, hakka ise lugema. Hakkasingi. Kui mingit tähte ei tundnud, näiteks f-i, siis küsisin. Avastasin laulikust enda meelest vea – seal oli kirjas jne, aga mina arvasin, et nad tahtsid kirjutada jänes … Kirjutama õppisin seetõttu, et olin kopsunäärme tuberkuloosiga haiglas. Tollal vanemaid sinna lapsi külastama ei lastud ja muud sidet peale kirjade koduga polnudki. Ema tuli alla kirja järele, pani mulle kirja vastu ja martsipanist nuku ka. Selle sõin muidu ära, aga näo jätsin alles, sest see oli nii ilus!”

Tema lapseea-aastail oli ainus kodune meelelahutus lugemine ja raadio kuulamine – seega raamatutelt miski eriti tähelepanu kõrvale ei viinudki. Enim vaimustas „Seitse venda”, mille eesti keeles ilmudes oli tulevane kirjanik kümnene. „Mind vapustas, et raamat võib olla nii mitmekülgne. Ja olustik nii põnev. Ja tekst nii vaimukas. Mu huvi Soome vastu sai samuti juba siis alguse – see oli esimene raamat sõja järel, mis meil ilmus soome kirjandusest.”

Perekond Sepingu kodus oli raamatuid rohkesti kindlasti ka seetõttu, et isa Helmut töötas kirjastuses Eesti Raamat. „Ta läks sinna tööle juba Leningradis. Pärast blokaadi, pärast haavata saamist ja haiglas olemist sattus isa Leningradi, ta päevikudki sõja ajast on veel alles. Need on väga traagilised. Mobiliseerituna tegi ta koos eesti meestega ka nn tööpataljoni läbi. Seal, vähese toidu peal, surid esimestena just tugevad maapoisid, kes olid harjunud hästi sööma. Ega seal ei lubatud päevikut pidada, aga ta salaja siiski tegi seda. Väga raske on neid lugeda …” Tütar loodab, et jõuab kunagi isa päevikute avaldamiseni.

Maimu ema Helga Elviine kohtus tulevase mehega, kuna töötas koos tolle õega. „Nad said elamise praeguses mõistes Tallinna kesklinna, siis oli see Õnne tänav, nüüd Tare. Tollal polnud hoovid veel taradega eraldatud, lapsed tundsid kõiki hoove, kõiki keldreid. Ja üksteist. Ja kus aed oligi, seal teadsime ka aiaaugu kohti … Nüüd on kõik muutunud,” möönab naine, kes käib lapsepõlvekandis ikka veel vahel jalutamas. Alles paari aasta eest avastas ta, et tema nimi, mis oli seal ühel välisuksel üle viiekümne aasta puitu graveerituna püsinud, on viimaks kadunud.

„Vahel meenub, kui mõnus oli hoovis teiste lastega mängida … Läksin ka siis õue, kui keelati. Mul on nüüdisaja linnalastest nii kahju, et nad ei saa enam niimoodi suhelda. Mu lapselapsed Oscar ja Tobias, kes on kaheksa-aastased, võtavad omi mänge kooli kaasa, kuigi seda ei tohi teha. Aga see on ainus võimalus teistega mängida. Nad ju ei näe mujal oma sõpru, kuna kõik elavad üksteisest nii kaugel ning Prantsusmaal ei tohi nendevanused lapsed üksinda linnatänavatel käia. Minu omadel õnneks elab lähedal üks aiaga klassivend – koduaias saavad lapsed koos mängida.”

Praeguse vanaema enda ema oli kaua kodune, tegeleski ainult tütre ja koduga. Kahekesi käidi kohvikuis, kontsertidel, moeateljeedes … Muusikahuvigi on saadud emalt – kodus laulsid nad kahehäälselt ooperiduette. Algkoolis sai Maimu vahel ka märkusi ja tuli ette klassist välja saatmist. „Minu esimene õpetaja, sümpaatne ja tarmukas naine, isegi tutistas mind vahel – kasvatuslikus mõttes see polnudki nii halb. Aga keskkoolis muutusin paremaks õpilaseks ka käitumiselt.”

Meenub tollane kirjandushuvi, meenuvad sõbrannad, kellest osa juba teispoolsuses … „Mu keskkooli viimane pinginaaber on juba seitse aastat surnud. Viimastel aastatel me küll enam nii väga sidet ei hoidnud – ikka mõtled ju, et küll jõuab veel suhelda. Aga alati mitte … Kursusekaaslasi on ka läinud, mõnikord näibki, et meie põlvkond on tervise mõttes suhteliselt hädine. Ise ei taju, et oled nii vana – aga korraga avastad, kui palju sõpru noorusajast on surnud. Meie vanemate generatsioon on tugevam, mu ema näiteks elas 94-aastaseks, kuigi tuli ette raskeid aegu.”

Ilu kohustab

Maimu Berg on oma raamatutes palju arutlenud ilu teemal, mis otsekui kohustab ilusat naist millekski, survestab olema igas mõttes täiuslik. Keskmisest suurem tähelepanu innustab noort inimest, kuid teisalt võib tekitada ebakindlust. Kindlasti teab ta iluga kaasnevast palju, mõtlen fotosid vaadates. Kuid Maimu tõrjub: „Ega ma mingi iludus pole olnud … Kõik noored on ilusad ja paljud tüdrukud vaatavad ilu imetlusega. Ja inimestele meeldida meeldis mullegi! Oskus hinnata ilu, sisemise ja välise kooskõla – see on mulle siiani jäänud. Kuid üldiselt ilu inimesele asju kergemaks ei tee. Vähemalt minu tegelastel jääb see ikka kellelegi ette, kutsub vahel lausa vaenulikkusele, või tekitab inimeses endas probleeme. Aga viimasel ajal pole see eriti minu teema.”

Tõepoolest – oma hiljuti ilmunud novellikogus „Hitler Mustjalas” muigab kirjanik Berg pigem praegusaegse maailma ja selle üle, kuidas eestlased on ikka mõne poliitilise suurkujuga seotud (või vastupidi); seal vaatavad ajas tagasi sportlikud lesestunud daamid või jutustatakse mõnd endisaegset lugu. Väga võluvas stiilis: „Riietatud oli ta üleni valgesse, õhuline kleidike hõljus ta ümber nagu vanas ballaadis, kus tõmmatakse veest välja ennast uputama läinud raisus tütarlaps, kelle seljas kiiresti kuivanud valge kleit tuules väriseb ja liigutab, otsekui oleks õnnetu neiu veel elus.” (Novellist „Maarjalille maja”)

Tihedam isiklik kokkupuude oma kenadusest tulenevaga toimus Maimul, nagu paljudel tollastel neidudel, ülikooli astudes. See tähendas järsku iseseisvumist, tunnet: nüüd teen, mis tahan. Aasta oli 1963. Maimu suunati küll esmalt Tartu kammivabrikusse „õppimiseks vajalikku” töökogemust omandama. Seal sai selgeks: sellist tööd ta teha ei taha, kuigi teenistus oli suurepärane.

Et olla vähem aega ülerahvastatud ühiselamutoas, käis ta sageli pidudel, kus muuhulgas mõistis, et tantsima saamiseks ei piisa pahura ilmega nurgas põrnitsemisest, ole sa nii kena kui tahes. Naeratus loeb rohkem. „Mulle tudengielu meeldis ‒ õppejõud olid enamasti põnevad isiksused, loengud pakkusid palju, kaaslastega olid samad huvid. See sidus nii, et mitme inimesega sellest ajast suhtlen siiani. Peahoone ja ülikooli kohvik olid lähestikku; Werneris istusid õppejõud, seal käisime harva. Meil oli ikka veel koolilapse argus veres – et õpetaja on suur autoriteet, seega õpilane ja õpetaja koos kohvikusse ei passi.”

Loomingulise salongi perenaine

Ka kohtumine esimese abikaasa Vaino Vahinguga toimus siis, kui Maimu oli veel tudeng. „Läksin ülikooli kohviku küünlavalgusõhtule, kus istus suurem seltskond. Üks noormees vaatas mulle uurivalt, peaaegu vihaselt otsa, ütlesin mõttes, et mis sa põrnitsed. Ja läksin ära, kohviku teise saali, kust Ave Alavainu mind, nagu hiljem selgus, Vaino palvel tagasi kutsus. Seepeale kohtusime Vainoga iga päev – aga seda, et ta oli abielus, sain teada alles hiljem. Arvan, et oleksin selle suhte muidu katki jätnud. Pärastpoole suhtlesin ta naisega küll, kui juba mõlemad Vainost lahus olime – ta oli väga intelligentne naine, oleksin meeleldi ta hea tuttav olnud.”

Tegelikult oli Maimu tollal mõneti elukauge. Ilmar Pallile on ta ühes intervjuus tunnistanud: „1968-ndal toimus ülikooli lõpupidu. Vahing oli ka seal, tantsiti ja karjuti. Vahing röökis, et see on orgasm. Ja mina ei saanud aru, mis ta sellega mõtleb! Aga ei julenud ka küsida, sest kõik tegid näo, et juba teavad.”

Oma Tartu-perioodil elas Maimu Vaino Vahingu kaasana otse Tartu teatriuuenduse sees. „Muidugi oli Vahing ideoloog, ta eriala psühhiaatrina oli juba selline, et ta tundis inimhinge keerde, oli lugenud palju vastavat kirjandust. Teatriuuendajatele oli ta oma suure lugemuse ja teatritundmisega toeks, eriti Mati Undi ja Evald Hermakülaga suhtles tihedasti, ka Jaan Toomingaga, näitlejatega. Hiljaaegu ilmus Tunas Vaino Vahingu ja Kuno Otsuse kirjavahetus. Kuno oli samuti Vanemuise tollane lavastaja, kes elas meie lähedal ja käis sageli külas.”

Legendid Maimu Bergi ja Vaino Vahingu salongist on liikvel siiani. Kuuekümnendate lõpul tundus inimestel suhtlemiseks märksa rohkem aega olevat kui nüüd – ja olulisimast sai kõige vabamalt rääkida kellegi pool kodus. „Elasime Vainoga Nõva tänaval. Seda vene aja algul ehitatud maja, kus meil oli väike mugavusteta korter, pole enam …” Sinna, rohelistes toonides sisustatud tuppa kogunesid teisipäeva õhtuti, kui teatrirahval oli vaba päev, näitlejad ja vaimuinimesed. Istuti kušetil või vaibal, keskel linale laotatud söögid.

„Oli alalisi käijaid ja juhuslikke. Arutleti teatri, kirjanduse, inimeste üle. Igaüks oli midagi põnevat lugenud – jagati vastastikku muljeid, hoides ülal erudeeritud vestlust. Kui keegi oli välismaalt mingeid materjale saanud, kuulati huviga, aga ka lihtsalt vaimukusi pilluti. Jaak Rähesoo ja Peeter Tulviste käisid meil sageli, Ingo Normet, kui Tartus oli, Jaan Kiho, Milvi Koppel, Tepandid, Mati Unt; muidugi Hando Runnel, Jaan Kaplinski, Joel Sang … Ja kui Viiding või mõni teine tallinlane Tartusse juhtus, astus ikka läbi. Madis Kõiv sai Vainoga lausa sõbraks. Igor Černov, Lotmani õpilane, kirjandusteadlane ja semiootik, käis sageli, Johnny B ehk Jaan Isotamm ka. Andres Ehin ja Paul-Eerik Rummo Tallinnast Tartusse tulles … Millalgi heideti mulle ette, et mis sa laiad oma tuntud tuttavatega. Hakkasin siis mõtlema, et mul ju polegi teisi kui need „tuntud tuttavad”. Minu „vähetuntud” sõbrannad sõi Vaino  lihtsalt välja …

Väino Uibo ja Tõnu Tepandi käisid vahel matustel pilli mängimas, nad tulid pärast pillidega meile ja öösel ühe ajal hakkasid puhkpillimuusikat mängima. Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt … See oli naabritele ikka …” hakkab jutustaja naerma.

Hunt lambanahas

Vahel polnud salongi perenaisel külalistele midagi süüa pakkuda, siis jooksis ta õhtul Tartu vaksali puhvetisse. Hiljem lepitud kokku, et igaüks võtab midagi kaasa. „Aga mäletan, kuidas kõigile kiirustades kotlette praadisin. Erilist joomist polnud, kuid veini võeti – ja väga palju suitsetati ju siis …” Varem on Maimu meenutanud sedagi, et just temal tuli kanda hoolt toasooja eest, tuua üle hoovi asuva kahekorruselise kuuri teiselt korruselt süles puid. Ja puhastada koridoris asuvat, ühiskasutuses kuivkäimlat.

„Ma töötasin tolle salongi aegu Tartu ülikooli raamatukogus, huvitavate inimeste ja eriliste raamatute keskel. Seetõttu oli minulgi teemasid, millega külalisi üllatada. Eks meil igaühel oli midagi seltskonnale pakkuda. Sattus meile ka KGB nuhke – kui arhiivid avanesid, läksin lugema, mida mu kohta oli kirjutatud. „Minu-nimelist” toimikut polnud, aga Vaino kohta oli, ja seal olid öördaja tähelepanekud meie kodust ja elust. Mäletan üht teatavat noormeest, kes, ilmselt käsuga meist ette kanda, ilmus me koju, kaasas kaustik harrastusluulega – justkui Vainolt arvamust lootes. Selle külaskäigu kohta lugesin hiljem toimikust „noorpoeedi” õelat kirjeldust – väga paha tunne oli. See arhiiv asus siis Tõnismäel. Kui sealt tulles Kirjanike Maja uksest sisse sain, hakkasin vastikusest suure häälega nutma.”

Ka ühe Maimu kursusekaaslase kohta räägiti, et too on nuhk, kuid hiljem veendus naine, et see oli laim. „Õudne, kuidas inimesi suudeti eelarvamustega nii mõjutada. Katkestasin temaga päevapealt sõpruse. See on siiani mul hingel … Pidasin plaani veel temaga suhelda, aga siis tuli Pärnu lehest kiri: „Kas te kirjutaksite ta nekroloogi …” Panin siis sinna vihjamisi oma tollased läbielamised ka sisse.”

 

Teatri tõmme

Legendaarne ja kõmuline paar Maimu ja Vaino ei saanud üksteisest vabaks oma loominguski ‒ Vaino mälestusteraamatust leidis Maimu asju, millega ta nõus ei olnud või mida ise hoopis teisiti mäletas. Aga mälu ongi valikuline. „Ükskord tegin statistikat, et üheksa näitlejat on mänginud rolle, kus ma Vahingu näidendites prototüübiks olen,” on naine muiates öelnud. Kuid praegu on tal endal pooleli kaks mälestusteraamatut: üks Tartu-ajast ja teine nii-öelda algusest peale. Näidend Salongi-aegadest on peaaegu valmis. Ootame põnevusega!

Vaino Vahing, kelle salongis puhuti elu sisse 70. aastate Tartu teatriuuendustele, on andnud teatrile ainest ka iseenda näol, olles lavastuse „Endspiel” (Tartu Uus Teater, 2008) peategelaseks. Või neli aastat hiljem, kui Rakvere teater etendas Vaino Vahingu ainetel Urmas Vadi kirjutatud ja lavastatud „Hullumaja suvepäevi”. Ka Maimu suhe teatriga on läbi elu olnud tihe. MTÜ Vilde Teater on lavale toonud tema näidendi „Euroopasse, Europasse”. „Kalev ja Linda” ilmus Vikerkaares. Menuka „Euroopasse …”, kus mängis ka Maimu tütar Julia Laffranque, lavastas Raivo Adlas. Maimu Bergi kui tõlkija vahendusel on aga meie teatrisse tulnud mitu uut soome draamat („Connecting People”, „Kokkola” jpt).

„Olen teatris käinud nii varasest lapseeast, kui end mäletan. Süda tänaval, meie kodu lähedal, oli üks väike, korteri moodi nukuteater. Olin ehk kolme-neljane, kui mind esmakordselt sinna viidi. Draamas ja Estonias käisin palju. „Nahkhiire” etendusel, kuhu sattusin üksinda väikese tüdrukuna, mängis Siberist tagasi tulnud Gerda Murre. Ma ei saanud siis aru, miks inimesed mu kõrval nutavad – etendus oli ju ometi lõbus. Pärast ei tahtnud aplaus lõppeda, plaksutati seistes. „Traviatat” vaadates – olin ehk kuuene – nutsin aga ise nii palju, et ei saanud teatrist ära …”

Koos elades käisid Maimu ja Vaino sageli Moskva ja Leningradi teatrites – sõitsid kohale, läksid hotelli, siis vaatasid, kuis pileteid saada. „Põnevamad lavastused katsusime ära näha. Hiljuti tutvusin Prantsusmaal lapselaste klassivenna vanaisaga, venelasega, kes omal ajal oli olnud Moskva kunstiteatris ideoloogiline kontroll. Ta tundis kõiki lavastajaid, oli huvitav meenutada neid vene teatri tippaegu.”

Tuntud ja tunnustatud

Viimati käis Maimu Venemaal aastal 2009, kui tema romaan „Ma armastasin venelast” vene keelde tõlgituna Moskvas ilmus. „Venemaalt olen palju head tagasikaja saanud. AK-s näidati mõned aastad tagasi Moskva raamatumessi, kus üks moskvalanna, kirjanduse asjatundja, mind mu üllatuseks kõvasti kiitis. Ta tunnustas eriti mu esimest raamatut „Kirjutajad”, mis venekeelsena ilmus pealkirja all „Weimarist leitud käsikiri”. Tõlkija Boris Tuch lisas sinna raamatusse veel mõned mu novellid. Tundub, et vene lugejale läheb mu looming korda.” Seda öeldes pole kirjaniku ilmes irooniast jälgegi.

Tegelikult ei tohiks kirjanik Berg nuriseda ka soomekeelse tagasiside üle. Saksakeelse üle samuti mitte, kuigi ta kahe raamatu ilmumisest Saksamaal on juba palju aega möödas. Ja kui „Ma armastasin venelast” ilmus rootsikeelsena, pälvis see Rootsis üle 30 arvustuse! Kodumaal paraku tuleb olla rahul, kui su raamatu kohta paar-kolm arvustustki ilmub …

Jan Kaus, kirjanik: „Pean tunnistama, et tahaksin olla Maimu Bergi vanuselt samasugune nagu Maimu Berg – temaga rääkides ei ole ma kunagi tundnud mingit vanusevahet. Kui me viimati nägime, sulandus ta vaevata endast kolm-nelikümmend aastat nooremate inimeste vestlusse. Siis meeldib mulle veel Maimu iroonia. Ta on vaimukas ja terav vestluskaaslane. Kuna teda on kirjanikuna pisut alahinnatud, siis mõnikord kõlab ta vaimukustes ka kibedam noot, aga mulle tundub, et tegelikult oskab ta eirata kirjanikele laiemaltki osaks langevat marginaliseerimist ning kirjutab rahulikult edasi. Novellikirjanikuna kindlasti tõusvas joones – mul oli väga hea meel, kui tema „Awakenings” pälvis eelmisel aastal Friedebert Tuglase novelliauhinna. Soovitan ka novellikogu „Hitler Mustjalas”.

Maimu iroonia ei mõju kunagi külmalt, distantseeritult või kõrgilt, ta ei afišeeri seda, tema puhul on see lihtsalt intelligentse inimese viis leida oma kogemusele tabav vorm. Ah jaa, mulle meeldib Maimu juures omamoodi tagasihoidlikkus või lihtsalt tavapärasest parem eneseteadlikkus, kuigi ta oskab olla vajadusel igati jõuline, Tiina Loki või Anne Ermi mõõtu tüüp.

Kui paljud teavad, et rahvusraamatukogu ees seisva Marie Underi kuju idee pärineb Maimult? Ideid võime kõik õhku loopida, aga Maimu mõte tehti suuremate jauramisteta teoks.”

Maimu on paljudes ilu- ja ajakirjanduslikes tekstides juhtinud tähelepanu asjaolule, et Eestis on 60+ naised sageli tõrjutud. Või isoleerivad end ise. „Olen Soomes igal aastal juhtinud kirjanduspaneeli, viimati eaka kirjaniku teemal … Olen teinud küsitlusi vanemate eesti kirjanike seas – tunne, et ei pälvita piisavalt kriitikute tähelepanu, on nii mõnelgi.”

Maimu, kes on palju maailma näinud ka varasematel aegadel, reisib nüüd, n-ö kultuuripensionärina (et mitte öelda – vabakutselise kirjanikuna) eriti palju. Kodumaalt teele asudes vaatab ta kimbatusega ringi – kus on kaasmaalastest eakaaslased? „Enamasti neid ei ole. Ja kui nad ära ei ole surnud, siis on nad kodudesse ära eidestunud või eidestatud.” Ta möönab, et võib-olla on see nendega nii juhtunud rahapuudusel või tervise pärast, kuid vahel peitub põhjus ka madalas enesehinnangus: mis mina nüüd enam …

 

Saare kangusega

Sügisel ilmusid netiavarustesse suguvõsapuud, millest ilmnes, et paljud eesti kirjanikud on mingit liini pidi Anton Hansen Tammsaare sugulased või hõimlased. Ka Maimu Berg. „Minu isapoolne vanaema on sündinud Kaalepi mõisa maadel, tema teadis „Tõe ja õiguse” prototüüpe küll. Et need olid üpris täpselt elust võetud – just kaugemad tegelased. Mu esivanemad Põhja-Viljandimaalt sattusid sinnakanti nii, et vanemale pojale jäi talu, aga noorem läks ja ostis endale maa või talu seal, kus see oli odavam. Viljandimaal oli enam jõukust, Järvamaal vähem – sinna tulid paljud … Mu vanavanaema ja -isa on Järva-Madise surnuaiale maetud nagu Tammsaare vanemad ning mitmed tema tegelaste prototüübidki.”

Ema poolt on Maimul aga saare juured – siit ehk ka eriline söakus, et mitte öelda kangus, mis talle õigluse eest seismise korral omane. Maade tagastamise käigus sai kirjanik Mustjala kandis tagasi väikese krundi ja lasi sinna maja ehitada – see nõudis kangust mitmes mõttes. Tütre Julia perel on nüüdseks samal krundil omaette maja, kuid nende elu kulgeb praegu suuresti Prantsusmaal ja vaid suvel nauditakse Saaremaa rahu.

Maimu oleks oma Saaremaa kodus meeleldi praegusest rohkem ka kevadel ja sügisel, aga ei jõua kuidagi: „Tegemist on ikka veel ootamatult palju. Ja olen kogenud, et talvel oleks seal koos mehega toredam. Aga tema kipub talveks soojusse ja valgusse. Saaremaaga on mul tihe side lapsest saadik, seal ütlesin esimesed sõnad ja astusin esimesed sammud. Nagu, muide, mu lapselapsedki. 70 aastaga on ka see koht siiski palju muutunud … Teatud ajal võtad ise kõike väga intensiivselt – ja see aeg on minu elus möödas, ka Saaremaaga seoses. Loodusearmastus on jäänud, aga suurt kirge enam pole …”

Täiuslikke hetki on ta siiski kogenud just looduses: „Kui päike on tõusnud, meri peegelsile ja vetikate vahelt liugleb merre nastik, ujub seal, pea püsti. Siis äkitselt tõuseb tuul, tekitab laineid, lummus kaob. Ja päev algab ...  Nüüd kogen täiusetunnet ka siis, kui Oscar ja Tobias mulle korraga vastu jooksevad!”

Merike Metstak, sõbranna: „Tuleb meelde üks suvine reis Maimuga ta suvekoju Saaremaale. Meiega oli kaasas mu Šoti terjer Barbara. Sõit sujus mõnusalt. Enne igat asustatud punkti tõusis Barbara püsti ja vaatas aknast välja. „Kuidas ta teab, et siin on kiirusepiirang?” imestas Maimu. Vastasin, et koer tunnetab auto mootori pöörete aeglustumist ning loodab, et kohe tuleb peatus. „Oh, kuidas ma tahaksin olla sinu koer, sa hoolitsed tema eest nii hästi,” ohkas Maimu südamepõhjast.

Ka sõprussuhted ei püsi püsti muidu, nende eest peab pidevat hoolt kandma. Maimu oskab ja viitsib suhteid hoida. Ta on tohutu empaatia- ja tähelepanuvõimega ning tundliku sotsiaalse närviga inimene. Vähe on neid, kes üksnes oma olemusega suudavad endast sügava mulje jätta. Maimu on üks neist. Ta astub ruumi – ja kõik märkavad teda.

Kui algas järjekordne valimisteks valmistumise periood, oli Maimu hakkamist täis. Küllap andsid talle iga ilmaga turul, tänavatel ja trepikodades toimunud värvikad kohtumised valijatega inspiratsiooni kirjatööks. Rasked, vahel isegi lootusetud valimiskampaaniad, mida koos tegime, möödusid teineteist julgustades. Ja kui väga ära väsisime, aitas Maimu huumorimeel päevale kriipsu alla tõmmata.”

Lahkumised ja naasmised

Maimu ja Vaino õigusteadlasest tütar Julia Laffranque, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, sündis siis, kui Maimu oli 28-aastane. Paraku viis tee ta lapse isast peagi pärast Julia sündi lahku … „Ennegi on soetatud lapsi lootuses, et abielu püsib. Aga tavaliselt see eriti ei aita. Lapse seisukohalt on muidugi kurb, kui vanemad ei ela koos. Ega Vaino isiksus perega kuigivõrd haakunud, see oli ikka vaba mehe maailm ... Inimesena oli ta eemalt vaadates kindlasti võluvam kui lähestikku elades. Aga me vastastikune tõmme püsis kaua.

Tuttavad on öelnud, et me kohtumisi lahutuse järel olnud kena vaadata. Neitsi ja Veevalaja tundelisi suhteid (M. B. on sündinud Neitsi, V. V. Veevalaja tähtkujus – autor) on ju palju. Julia käis isaga kasvueas tihedalt läbi, eriti ülikooli ajal tema korteris elades ja pärast Tartus riigikohtus töötades. Julia kui harrastusnäitleja luges luulet, kui Vaino kolleegidele luuleõhtuid korraldas, aga nad kirjutasid ka koos artikleid … Kuid see pole siiski päris sama, mis päevast päeva koos pereelu elades.”

Julia Laffranque, tütar: „Minu ema Maimu Berg on fantastiline inimene ja täiuslik naine, mulle ka väga hea sõbranna. Ülimalt vaimukas, osates ka hetkel kõige lootusetumana tunduvale olukorrale anda humoorika varjundi ning lohutuse. Jutuajamised emaga on ääretult harivad ja intelligentsed, olgu kirjandusest, ajaloost, kunstist, teatrist – imetlen ta teadmisi ja lugemust. Ja muidugi tema enda loomingut ning töökust.

Olen olnud, veel emakodus elades, ta esimeseks „tsensuuriks” ja selle usalduse eest olen talle igavesti tänulik. Kui ma mõnikord ette heitsin, et ta võiks rohkem romaane kirjutada, jäi ta endale kindlaks ning nüüd olen aru saanud, et just puändiga lühijuttudes, mida on märksa raskem kirjutada kui pikka romaani, peitub võlu ja salapära. Ema on mul alati ajast ees olnud, muuhulgas oma teatritükkidega. Olen õnnelik, et olen ise, ja ka minu pojad, saanud mängida tema näidendites.

Maimu on väga hea lastetoaga täielikult kultuurne inimene, temasarnaseid ei kohta tänapäeval tihti. Kultuursust, lastetuba ja ühtekuuluvustunnet lähedastega on ta püüdnud ka mulle ja mu lastele edasi anda. Ema on mind maast madalast kohelnud kui omasugust ja ma ei ole seda vähemalt teadlikult kuritarvitanud. Lapsepõlvest mäletan, kuis ta mind Eesti luule antoloogia saatel magama luges; minu pojad aga ei jõua  ära oodata, millal nende armastatud vanaema, kes muide teeb maailma parimaid pannkooke, fantaseerib neile õhtujuttu Oskast, Miskast ja Vaskast.

Lapsena nautisin väga, kui me emaga koos midagi spontaanset ette võtsime, siis sai palju nalja, nagu ka siis, kui mõtlesime välja vaimukaid tegelasi ja nimesid. Käisime tihti looduses, tehes pikki jalutuskäike „üksikutes kohtades”, mille eest mu vanaema meid hoiatas, siiski hätta sattumata. Jalutamistava oleme elus hoidnud ja nüüd on lisandunud ka minu pojad ‒ igal suvel on meil neljal jalgsimatk ümber Tagaranna poolsaare koos piknikuga endisel laskepesal.

Vanasti, kui Harku järve jää pea igal talvel kandis, käisime emaga ka suusatamas; piilusime Veskimetsas valmiva loomaia plangu august tiigrit ja kuulasime klassikalist muusikat. Ema pani mängima vinüülplaadi Vivaldi „Aastaaegadega” ja me muudkui tantsisime selle taustal, jäljendades kord kevadisi linde, kord suvekuumuses janu all kannatavaid kariloomi, kord lendlevaid sügislehti või lumehelbeid. Tundsin uhkust ema ilu ja nooruslikkuse üle, mis on senini säilinud; tema võime üle julgeda ikka ja alati iseendaks jääda, mitte minna kaasa ideoloogiate ja suundumustega, mis ei vasta tema tõekspidamistele. Seda nii nõukogude ajal kui praegugi.

Samas on ta suutnud moodsa ajaga kaasas käia, nii moe kui tehnikaga, näiteks on ta end minust palju varem varustanud kaasaegsete tehnikavidinatega. Tegelikult ongi ta mind vahel üllatanud oma praktilise meele ja elukogemustega otsustavatel momentidel. Pealtnäha emotsionaalse, ebapraktilise ja boheemliku mulje taga võib ta olla lausa uskumatult ratsionaalne.

Ma loodan väga, et saame veel koos sõita, ka kaugematele maadele, sest reisimine on meile mõlemale meelepärane - et siis jälle koju naasta, eriti suvekoju, millest on saanud just tänu emale meie pere ja vanaema Maimu kodu kõige otsemas mõttes.”

Nimelugu

Kuidas sai Maimu endale perekonnanime Berg, mida ta ikka veel kannab? „Dietrich Horst Jürgen Bergi kohtasin varsti pärast Vainost lahkuminekut. Sangaste kandis küsis üks mees mult midagi saksa keeles. Vastasin, et rääkige vene keeles – saate ise ka aru! Ta vabandas ja selgitas, et on tõepoolest sakslane. Muide, tal oli tšetšeenitarist vanaema …” Sama päeva õhtul juteldi pikemalt juba Tallinnas Moskva kohvikus.

„Eks mul olid keerulised ajad, see abielu näis lahendusena. Tal oli huvitav vanematekodu Mecklenburg-Vorpommernis, mis pole Berliinist kaugel. Ise elas Ida-Berliinis. Esialgu käisime seal Juliaga külas, aga ma otsisin ka tööd. DDR tähendas muidugi müürile lähemale, mitte müürist välja jõudmist, kontroll inimeste üle oli seal kohutav. Mulle saadeti koju täitmata lahtritega brošüür, kus oli 30 lehekülge küsimusi, vanavanemate matusekohtadeni välja. Täitsin seda mitu päeva, see ajas lausa hirmu peale. Läksin kohalikku Inturisti – ei mäleta enam, kuidas seda täpselt nimetati –, kus vajati soome keele oskajaid. Aga mulle öeldi seal otse, et meil on teile ka teised ülesanded … Vastasin, et neist ma pole huvitatud. Isegi raamatukogutöötajalt oodati „koputamise” teeneid. Nii ma seal tööd ei saanudki, käisin Bergi juures ikka rohkem puhkuse ajal, nagu tema siingi. Aga Saksamaa sai mulle lähedaseks ja saksa keel ka. Pärast olen seal ka kirjanikuna palju käinud ja esinenud.”

Saatuslikud juhused

Ilu- ja moemaailmaga sai Maimu lähemalt tuttavaks, töötades ajakirjas Siluett toimetajana. Sellest ajast annab täpsema ülevaate ta pooldokumentaalne raamat „Moemaja”. Maimu möönab, et moemajas töötamise aeg andis palju toredaid inimsuhteid, samuti oskuse moodi lugeda. Välismaa moeajakirju ostis toimetus antikvariaadist suhteliselt värsketena – nende müük oli sissetulekuallikas paljudele, kellele neid välismaalt saadeti. Mida uuem ajakiri, seda kallim.

„Saime näiteks oktoobris septembrikuu ajakirja kätte. Trendid olid ju ajast ees – kevadsuvised moesuunad. Ega neid kunstipärastelt fotodelt nii kerge välja lugeda olnudki. Noppisime välja detailid, mis mujal võiksid suurde moodi minna. Meil Siluetis ilmus rohkem joonistatud moodi, kuid lõiked tehti enamasti fotol olnud mudelitele. Pildistatud oli aga eelmisel aastal moedemonstratsiooni käigus laval olnud kollektsiooni …  Nõukogude ajakirjas tohtisid ilmuda ka kollaažid välismaa moest – sealt said targemad aimu, mis moodi tulemas. Aga Moskvas nühkis tsensuur kõik suunanäitavama maha.”

Kord tulid moetoimetajad mõttele hakata kasutama võimalust vaadata Moskvas ja Leningradis rahvusvaheliste hotellide fuajees, mida lääne inimesed tegelikult kannavad. See oli põhiliselt masstoodang – aga huvitav ikkagi.

„Hiljem, kui avastasin, et Siluetis saab kirjutada ka pikemaid essee moodi lugusid, hakkas see töö mulle eriti istuma. Ma lõpetasin siis ka ajakirjanduse eriala Tartu ülikoolis ja see kõik avas mulle tee kirjandusse, algul kriitikat, siis ka ilukirjandust kirjutades.”

Maimu esikteos „Kirjutajad. Seisab üksi mäe peal” ilmuski ta Siluetis töötamise aegu. Nõukogude ajal tegi töö kõrvalt õppimise toredaks ka võimalus sesside aegu töölt ära olla, samuti ajakirjandustudengite huvitav seltskond: Merle Randma-Aru, Marika Tuus-Laul, Ralf R Parve, Kirill Teiter, Jaan Rommot, Igor Kurve, Mare Põldmäe … Ka suurepärased õppejõud: Valeri Bezzubov, Juhan Peegel, Marju Lauristin, Harald Peep, Andrus Pork jt. Julia oli siis juba suur – ja kuna Maimu elas emaga koos, polnud probleemi, kui ta oli sessidel või komandeeringus.

Nii kodu- kui välismaal tunnustatud eesti kirjanik, 13 raamatu autor, möönab, et tal on siiani tunne: „Ma olen ilukirjanduses nagu juhuslikult … Eriti kui võrdlen end mõne hiljem alustanuga, kel mitukümmend romaani ilmunud. Mul pole seda egoismi nii palju, et lükkaks kõik muu kõrvale. Ammune tuttav, rootsi kirjanik Elisabeth Olin, minuga samal päeval ja aastal sündinud, pani end luku taha ja kirjutas, kõrvaklapid peas, oma nelja lapse kõrvalt. Poisid tagusid ja hüüdsid ukse taga. Eks see ole elustiili valik – mina ei jäänud ka vabakutseliseks, ei tahtnud end niimoodi ehku peale jätta.”

 

Mitme riigi vahel

Nagu paljud teised, lootis Maimugi pensionile jäädes kirjutamiseks rohkem aega leida. Kuid: „Olen võtnud tõlketöid teha – ja alati ju kirjutamine ei edene. Lapselastega olen ka vahel lausa üksinda, suurema osa sellest ajast Prantsusmaal, kus ma kohalikku keelt eriti ei oska. Lastel on aktiviteete palju – tuleb neid üha viia ja tuua. Intensiivne kool on veerand üheksast kolmeni, mõni päev kauemgi. Ja kuna prantslastele on söömine väga oluline, on selleks kooliski pikad vahetunnid. Siis veel huvialad – jõuame sageli koju alles üsna pimedas.” Ema ja vanaema räägivad kaksikutega eesti keeles, kuid prantslasest isa Rodolphe, kes küll valdab samuti eesti keelt ja töötas pikka aega Tartu ülikoolis, suhtleb poegadega prantsuse keeles.

„Prantsusmaaga hakkan juba ära harjuma. Algul kannatasin seal väga,” tunnistab naine, kes 71-aastasena ei kõhkle niipea, kui tütar lastehoiul abi vajab, lennukisse istumast. Kuidas eestikeelne vanaema end sisserändajaterohkel Prantsusmaal tunneb, sellest saab aimu ka kirjaniku värskeid novelle lugedes.

Veelgi tihedam side on Maimul Soomega, nii seoses pikaaegse tööga Eestis asuva Soome Instituudi kultuurisekretärina, raamatumessidel käikudega, esinemistega kirjanikuna kui ka tänu abielule soome kirjanik Uula Eroneniga. Soome on olulisim riik sünnimaa järel: „Mu lapsepõlvekodu köögis oli Eesti kaart, kus ka Soome peal. Avastasin, et Helsingi on palju lähemal kui Tartu. Ema ütles, et ärgu ma sellest isegi mitte mõelgu! Aga vanaema meenutas, kuidas ta vanaisaga enne sõda Soomes-Rootsis käis. Veel rohkem mõjus muusika – Sibelius ja Merikanto – ning kirjandus … Tartu ülikoolis läksin just seetõttu filoloogiasse, et seal sai soome keelt õppida.”

Aga eks Soomegi on aastate jooksul muutunud, tõdeb Maimu – ja näoilme reedab, et tema jaoks mitte paremuse poole. „Ta on meile alati eeskujuks olnud, aga … Kogu Euroopa on muutunud. Kogesin Prantsusmaal hiljaaegu islamisusuliste noorte – ilmselt olid nad n-ö teise põlve prantslased – äärmiselt väljakutsuvat käitumist. Sõitsime poistega bussis, seal oli üks hindu välimusega neiu, kes püüdis telefoniga rääkida, aga musulmanid karjusid, nii et see tüdruk läks eemale. Siis võttis üks islamineide deodorandi ja lõhnastas selle koha demonstratiivselt üle. Ma ütlesin poistele midagi eesti keeles selle kohta. Islamlased hakkasid mind kisades prantsuse keeles sõimama. Etnilised prantslased vaatasid kõike kalapilguga – eks märkusi teha olegi ohtlik … Maailmas on palju valu ja viletsust, olen seda oma reisidel näinud. On inimlik, et inimesed otsivad paremat elu. Aga paremasse ellu ei peaks kaasa tooma kurjust.

Samas mulle tundub, et terrorismiga seoses on prantslastel märgata rahvusliku iseteadvuse tõusu. Nii mõnelgi on mõõt täis, tajutakse ülekohut. Näiteks ka noored sakslased kurdavad, et alati jääb sakslane süüdi, kui on konflikt sisserännanuga. Kõik see teeb murelikuks. Pendel on kahjuks liikunud ühes suunas ja siis on kerge kalduda teise äärmusesse, selle ohtlikkust on ajalugu korduvalt näidanud.

Ka Soomes on palju sisserännanuid – vaadates nende vitaalsust ja kujutledes, mis võib saada paari sugupõlve pärast, mõtlen tahtmatult: nii taltsale rahvusele nagu eestlased võib massiline võõraste tulek kujuneda saatuslikuks. Just kaugemas tulevikus. Võib-olla on see paratamatu. Aga minul on kahju Euroopast, millest 1990-ndatel, kui ka Eestist sai jälle osa vabast maailmast, plaaniti Euroopa rahvastele sõbralikku ühiskodu luua.” 

 

Poliitika paradoksid

Nii jõuame Maimu Bergi teise olulise tegevusvallani – poliitikani. Sotsiaaldemokraatliku partei liikmena on ta olnud Tallinna linnavolikogu ja riigikogu liige, kuid sõnavõttudega meedias esindanud eeskätt iseenda seisukohti. „Kõigepealt olin kolumnist. Ja kui mind uue sajandi algul märkama hakati, siis kutsuti poliitikasse. Hakkamist oli mul selleks piisavalt. Riigikokku sattusin Mikseri asendusliikmena – see oli huvitav kogemus, aga … Ühel hetkel saab aeg otsa ja kõiki kogemusi ei jõua ka kirjanduseks teha. Olin riigikogus veidi üle aasta, sellest piisas. Ma ei igatse seda aega tagasi ega kahetse ka. Püüdsin seal ajada Tallinna asja, aga selle teemaga haakus me erakonnast ainsana Barbi Pilvre.”

Maimu möönab, et pole enam ammu poliitikuna ajakirjanduses sõna võtnud. Öelda ju oleks, aga aeg on kuidagi nii pealispindne. Ja need kommentaarid … Naine on ühes intervjuus kurtnud: „See ei aita, et need on anonüümsed. Ikkagi on kommaritekartus sundinud mind mõnestki kirjutisest loobuma. Loomulikult tean, et kommentaare ei tohiks lugeda. Aga ma ei suuda loobuda. Ei tea, mis masohhism see on, võimalik, et lisaks vabatahtlikule enesepiinamisele ka lootus mõni hea sõna leida.”

Liiati nendib tagasitõmbunud poliitik, et kahekümne aasta jooksul, mil ta kolumne kirjutas, ei muutunud sellest midagi. „Sotsiaaldemokraatlikku parteisse läksin sooviga siinset maksupoliitikat muuta – leian, et õige oleks astmeline tulumaks. Aga meil pole olnud võimul parteid, kes oluliselt kergendaks kehvemate elu … Vaatame, mida teeb uus valitsus. Skandinaavias on sotsiaaldemokraadid teinud palju reforme, mida vastaspoole võimule tulles on raske tagasi võtta. Meie eakatel ja paljulapselistel pole praegu kerge. Pensionid on lubamatult väikesed. Huvialaringid ja sport on seotud suurte rahadega. Ootame ära, kas ja milliseid paremusi toob maaellu suure käraga ja poolvägisi teostatav haldusreform.”

Jaak Juske, ajaloolane ja poliitik: „Oleme Maimuga töötanud pikalt koos Tallinna linnavolikogus. Ta on tugeva sotsiaalse närviga inimene, kes, kasutades oma suurepärast sõnaseadmise oskust, tümitas stagneerunud linnavõimu. Väga palju on poliitikas olnud kasu tema heast Soome ühiskonna tundmisest. Aga eelkõige on Maimu hea sõber, kellega on põnev maailma asjade üle arutada, kellega läheks alati luurele.”

Nostalgia vana Euroopa järele

Oma soomlasest abikaasaga on Maimu palju koos maailma näinud, reisinud Aafrikas, Aasias, Ameerika mandril. Viimati oldi kuu aega „siinsamas lähedal” Las Palmases Gran Canarial. „Olen oma meest imetlenud, kuidas ta julguse ja meelekindlusega on tulnud ka rasketest haigustest välja. Ta on kasvanud võõrasisaga, läks varakult kodust ära, lõpetas gümnaasiumi töö kõrvalt, koolitas end ise ülikoolis. Oli terve elu hinnatud ajakirjanik ja kolumnist, kirjutanud romaane. Abielusid oli tal ka enne mind, aga lapsi tal pole.”

Ometi on nende kakskümmend aastat kestnud kooselu olnud valdavalt kaugsuhe. Maimu seda enda sõnul eriti ei põe: „Mul on palju tegemist, aga talle on lahusolekud raskemad. Samas ta ise ei taha endale vanaisa rolli võtta, mina aga olen vanaema 100%. Kui meil oleksid ühised lapselapsed, oleks ehk kõik teisiti … Suhtleme nii palju kui võimalik ‒ tema on sageli siin ja mina seal, reisime koos ja mõned ütlevad, et selline elu ongi tore. Aga ma ikkagi … tunnen kaaslasest puudust. Käin üksinda kontserdil, võtan äärepealse koha, kust kiiresti ja märkamatult välja lipsata. Mida vanem sa oled, seda parem, kui sul on lähedane inimene. Kui õde-venda pole, eks see teeb vaesemaks. Ma isegi ei kujuta ette õdedevahelist suhet, kuigi ema oli pärit suurest perest …”

Maimu tunnistab, et on vahel Eesti elu jälgides mõelnud: äkki oleks siiski lihtsam hoopis pidevalt mehe juures Helsingis elada? See, mis seal toimub, oleks ikkagi võõras mure – nagu (kui „kinnisilmi” elada) seegi, mis toimub siin. Kirjutada saab nii seal kui siin.

„Novellikogu nokitsesin tõlketöö, sõitude ja lastehoidmise vahelt siiski valmis – mõnus oli jälle kirjutada! Siinsamas!” Kirjanik näitab käega ruumika magamistoa poole, kus saab ka kirjutuslaua taga istuda. „Tegin igal hommikul Schnelli tiigi ääres kepikõndi – Jaapani turistid, kes polnud kepikõndi näinud, peatasid mind ja kõndisid kaasagi. Koju jõudes hakkasin kohe kirjutama. Üks novell paari päevaga.” Värsked mõtted tulevad tal kõige paremini kõndides.

Mu eelmine intervjuu Maimu Bergiga lõppes nii: „Mu mehel on vana värvifoto, millel ta suguvõsa on üles võetud suvel enne Talvesõja algust. Kõik on idülliline, aga inimeste pilkudes on juba läheneva traagika aimdus – kuigi seda ju ei saanud kuidagi aimata. Täiuslikus hetkes on sageli sees varjatud katastroof.”

Kuivõrd tajub maailmas palju ringi liikuv naine ise katastroofieelset nüüdses õhustikus? „Ei tahaks ju öelda, et tajun. Aga toimunud muutused on kurvad. Mul on nostalgia selle Euroopa järele, mis üheksakümnendate algul meile avanes ‒ õhin ja heameel uuest laienevast ja tärkavast Euroopast oli läänes suur … Praegu? Vanade Euroopa metropolide tänavatel patrullivad sõdurid, teatrite uste vahel otsivad külastajaid läbi valvurid, leinaküünlad väljakutel, inimeste ärevus ja hirm, pea ja peavarju kaotanud liikvele lükatud rahvad – see kõik ei anna põhjust optimismiks. Samas tuleb loota, et inimkond on vigadest õppinud.”