Tallinna Moemaja: 1980-ndate defitsiiditingimustes aitas ideid ellu viia vaid tohutu kombineerimisoskus

Lugu ilmus ajakirjas Elu Lood 2017. aasta suvel

60 aasta eest asutatud Tallinna Moemajast on saanud legend, mis vääriks tervet eepost. Kuldseid aegu meenutavad esimesed ja kõige viimased moemaja inimesed.

PROLOOG

1957. aasta 16. maid loetakse Tallinna Moemaja sünnipäevaks. Kõlava nimega asutus alustas tühjas toas viie spetsialistiga: direktor Anita Burlaka, peakunstnik Helga Maranik, peakonstruktor Ella Kala, pearaamatupidaja Hans-Otto Vielhaack ja plaaniosakonna juhataja Ludmilla Pavlovski. Tuli hankida kõik vajalik nõelast õmblusmasinani ning leida inimesed, kes majas tööle hakkavad. Esimesteks kunstnikeks olid Lygia Habicht ja Dagmar Isok, kes kutsuti Klementi õmblusvabrikust. Sealtsamast olid pärit ka peakunstnik ja direktor.

Vaevalt jõuti alustada, kui Moskvast tuli käsk valmistada vähem kui kahe kuuga kollektsioon Brüsseli maailmanäitusele. Eestlaste maitset peeti siis ja ka edaspidi sobilikuks, kui oli vaja piiri taga näidata, kuidas „rahuldatakse nõukogude inimese vajadust esteetiliselt kunstipäraste kehakatete järele”. Helga Maranik meenutab 1987. aasta Siluetis: „Olime noored ja väga julged. Kuigi puudusid igasugused kogemused, polnud meil ei hirmu ega aukartust. Töötasime nii kuis jaksasime. See hulljulgus tõi esimese rahvusvahelise tunnustuse, maailmanäituse hõbemedali.” Lygia Habichti mäletamist mööda saadeti Moskvast preemiaks Pärsia põrandavaip.

Tunnustust sadas edaspidigi nii Moskvast kui mujalt – Sydneyst, Leipzigist, New Yorgist, Zagrebist, Prahast, Oslost, Budapestist, Tokiost, Londonist, Napolist, Brnost ja Plovdivist, messidelt, näitustelt, rahvaste sõpruse ja kultuuripäevadelt. Tihti saadeti moemaja esindama meie rahvuslikud kuued ja kirjatud kampsunid, hõbedast sõled ja pandlad, mille kaasaajaga sidumist osati mujal kõrgelt hinnata.

TUHANDED JA MILJONID

Massiliselt näidiseid õmblusvabrikutele on moemaja varjatum töölõik, rohkem on rahva mällu jäänud ainulaadne kõrgmood, mida näidati kaks korda aastas, märtsis ja septembris moedemonstratsioonidel. Esialgu 1300 pealtvaatajat mahutavas Estonia kontserdisaalis, kus etendused toimusid kümme korda järjest. Kuid moodi viidi sadakonnal väljasõidul aastas ka maale, rahvamajadesse ja kolhoosiklubidesse.

1962. aastal valminud Kalevi Spordihalli koliti moedemonstratsioonid kümnendi keskel. Publikut mahtus tribüünidele rohkem ja hakkama saadi vähema kui kümne etendusega.

Oma 10. sünnipäeva pidas moemaja juba koos 20 kõrgema erihariduse saanud moekunstnikuga. Tegu oli ERKI kunstilise kostüümi eriala lõpetanutega, kes olid õppinud kavandama nii meeste-, naiste- kui ka lasterõivaid. Moodi tutvustas 1958. aastal asutatud ajakiri Siluett, mille tiraaž oli 20 000 kasvanud 1 miljoni 400 00! Lisaks valmis moemaja kübaraosakonnas 45 000 vildist peakatet aastas.

Tehti ka ettevalmistusi ehitada moemajale uus hoon, mis pidi valmima paari aasta pärast. 13-korruselise maja projekt nägi ette klaasseintega demonstratsioonisaale allkorrustel ja eksperimentaaltsehhe, tööruume, ajakirja toimetust ülal – üldpinnaga 10 000 m3 ja 600 töötajani kolmekordistunud kollektiiviga. Paraku ei kulgenud kõik plaanipäraselt ka plaanimajanduse maal. Kõrghoone endise plaanikomitee, praeguse superministeeriumide krundil jäi vaid projektiks. Ka 1980-ndate teisel poolel kavandatud ehituse algus jäi vaid ootuseks, esialgselt moemajale mõeldud krundile kerkis kaubamaja taha hoopis Radissoni hotell.

KITSIKUSE KIUSTE

Esimese põlvkonna kunstnikud tulid moemajja koolipingist 1960-ndatel. 1980-ndate hakul täienes Karja tänava teise korruse töötuba uue põlvkonna moeloojate Len Girini, Zoja Järgi ja Liivia Leškiniga.

Krista Kajandu (75) sai peakunstnikuks, kui oli 1983. aasta 27. aprillil Helga Maraniku pensionile jäämise peol tänutäheks üle andnud villase sõba. Kunstnikuna oli ta moemajas töötanud alates 1969. aastast, kui kavandas kostüümid filmile „Kevade”.

Krista oli esindusfiguur nii moemajale kui ka üldisemalt. Moedemonstratsioonil antud teleintervjuudest said eesti naised tema hõbedaläikelise föönisoengu, disainerehete ja hästiistuva bleiseri järgi aimu, milline on moodne look. Kui BBC 1988. aastal filmis Tallinnas dokumentaali „Baltic chic”, elas võttegrupp Krista juures. Suurepärase võõrustajana jättis ta välismaalastele mulje, et tegu on lausa supernaisega.

  Reakunstnikuna tuli Kristalgi kord modellitööd teha, sest kehtiva korra järgi said välisriiki vaid mannekeenid, peakunstnik ja direktor. Liikumisproovis pidi ta tunnistama, et ega see töö nii lihtne olegi. Liikumist seadsid oma ala profid Ago-Endrik Kerge, Inge Põder, Ants Saareke, hiljem Ants Vähejaus ja Mait Agu. Iga etteaste kujutas omaette koreograafilist numbrit.

  Krista mäletab, et kõige suurem aps oli tema kavandatud kunstkarusnahast, kandadeni ulatuv meeste troskajuhikasukas. Kuidas tohib kulutada sellist kogust materjali, millest võinuks saada vähemalt kakssada kraed! Hiljem tuli kunstnikel üha enam s…st saia teha, 1980-ndate defitsiiditingimustes aitas ideid ellu viia vaid tohutu kombineerimisoskus. Näiteks Len Girin valmistas glamuurse dändikollektsiooni … Kreenholmi mööblikangastest. Eriti andis kangapõud tunda õhtukleitide puhul. Kui mood soosis rohkem käsitööd, kooti varrastel mantleid ja pidulikke kollektsioone Haapsalu sallidest.

Pääse moedemonstratsioonile oli nii kõrges hinnas, et selle vastu sai peakunstnik kosmeetikatoodete hulgilaost välismaist ilukraami nii mannekeenidele kui ka kunstniketuppa. Moedemonstratsioonide järel korraldati kunstniketoas siseringi hääletus, kolme parimat premeeriti. See oli Krista algatatud traditsioon inimeste ergutamiseks.

Perestroika ajal kutsuti Krista Kajandu ajakirja Rabotnitsa korraldatud kohtumisele Raissa Gorbatšovaga, teemaks nõukogude moe kitsaskohad. Krista teravatest väljaütlemistest polnud artiklis jälgegi, mispeale moemaja loobus ajakirjale pildimaterjali andmisest.

EPILOOG

1970. aastatel raputas Nõukogude Liidu kõige läänelikumaks peetud moeasutust ühiskonna murrang samuti, nagu paljusid nõukogude aja nähtusi. Silueti toimetaja Maimu Berg, kelle sulest on ilmunud mälestustel põhinev romaan „Moemaja”, väljendab lähenevat hukku 1989. aasta Eesti Ekspressis: „Võib-olla on Nõukogude Liidu mood nagu lööve sarlakitel (mis on ju ka kaunis)? Nautigem seda sellisena, kuni ta suudab turust ja olmest sõltumatuna õilmitseda. Küll varsti lääneliku elulaadi pealetung talle lõpu teeb.”

Uus Eesti saigi moemaja kirstunaelaks. Tuli uus mood ja loodi uued moefirmad, kus tihti osalesid moemajas alustanud kunstnikud.

Moemaja viimaseid aastaid meenutavad asjaosalised kui vaikset vindumist enne kurbloolist lõppu. Kolmkümmend viis aastat eksisteerinud Tallinna Moemaja uuenes ümberkorraldustes. Mudelite tootmine Venemaa õmblusettevõtetele oli lõpetatud ja ka Eestis ei leidunud enam suurtööstust. Kuid moedemonstratsioone hakati see-eest üle kandma televisioonis.

300 000-lise Venemaa tiraaži kaotanud ajakiri Siluett lõpetas 1992. aastal ilmumise, sest 20 000 eestikeelset eksemplari ei katnud tootmiskulu. Moemajas hakati valmistama ametirõivaid Eesti raudteele, sadamale, tuletõrjele ja lennundusele, samuti Barcelonasse sõitvale olümpiakoondisele. Uueks suunaks sai missivõistluse kandidaatide, pastorite ja riigi esimeste daamide ehtimine. Demonstratsiooni- ja tööstusmudeleid kavandanud kunstnikud joonistasid nüüd kleite individuaaltellijatele, peamiselt pruutidele.

Ümberorienteerumine ei suutnud nõukogudeaegset moekolossi päästa, 1994. aastal läks erastatud moemaja müüki. Järgmise aasta mais omandas ettevõtja Kairi Vilderson Tallinna Moemaja AS-i oksjonil.

Mannekeen kooli ja töö kõrvalt

„Eesti mood ei ole tekkinud tühjale kohale. Selle kõrge tase sai alguse Tallinna Moemajast,” ütleb nahakunstnik Annelie Joandi (74), kes töötas moemajas nii mannekeeni kui jalatsidisainerina.

„Tehti arvatavasti mingi koolivorm ja oma laps oli käepärast võtta, ju ma mõnele meeldisin ka ...” meenutab Annelie oma mannekeenitee algust. Pisut oli see vist „tuvuse kaudu” ka, nimelt oli 14-aastane neiu peakunstniku Helga Maraniku tütar.

Kunstiinstituudi lõpetanud ema oskas ilusti õmmelda. Annelie koolivormiks oli plisseeseelik ja ema õmmeldud plisseeäärega must põll. Esimesel koolipäeval olid tal aga seljas vanaema tikitud käistega rahvarõivad. Kodus hoolitseski tema ja kahe venna eest rohkem vanaema, sest emal olid vastutusrikas amet.

Moemaja esimene asukoht oli Suur-Karja tänava draamateatripoolse lõigu suure uksega maja – endine pangahoone. Hiljem koliti aadressile Suur-Karja 13 ja Viru tänavale, praeguse Salamandri poe kõrvale, kus oli saal kunstinõukogude läbiviimiseks. Kunstinõukogu pidi kinnitama kõik mudelid, enne kui need õmblustööstusse läksid.

Annelie käis proovides ja etendustel kooli ja töö kõrvalt. „Palgalisi mannekeene oli vähe, näiteks sarmikate vuntside ja bakenbardidega Mati Sõstar oli igapäevaelus taksojuht,” märgib ta. Palgalehele pandi kirja proovides seistud tunnid, välismaareisiks vormistati komandeering. Oli taskuraha ja tuntust – praegugi tulevad vanemad daamid ligi ja tunnevad ära, kuigi kaunid näojooned säilitanud eksmodell pigem loobuks tähelepanust.

„Pea kõik sotsialismimaad sai läbi sõidetud. Kõige rohkem käisime Moskva vahet. Noorena oli see tore!”

Kui Annelie lõpetas 1969. aastal ERKI nahakunsti eriala, läks ta neli aastat varem moemaja juurde loodud jalatsiosakonda kunstnikuks. Aastas töötati seal välja 150 uut mudelit. Koos nahakunstnik Tiiu Kreisiga kavandasid nad moedemonstratsioonideks jalanõud, milleks oli igal mannekeenil oma liist.

Moemaja pikimad jalad

„Kui andsid meistrile mõista, et tahaks kingi hiljem ise kanda, eks siis pani ta vast parema talla alla,” naerab Carmen Koppelmann (71), kes sattus moemajja 1958. aasta sügisel 12-aastase koolitüdrukuna – täditütar nägi ajalehes kuulutust, kus otsiti 12‒15 aastasi mannekeene. Koos Juta Haugi, Larissa Jegorova ja Tiina Liivakuga oli ta hiljem palgaline mannekeen, iga päev kohal käiv töötaja, kes sai hommikul hilinedes direktorilt pragada. „Kogu päev ju mannekeenitööd teha polnud, pidasime mokalaata ja käisime Klementis või Maratis „haltuurat” tegemas,” meenutab ta. Kooliskäijailt nõuti, et hinded ei kannataks ja käitumine pidi korralik olema. „Kui ülikooli läksin, oli suhtumine aga selline, et no vaatame, kas see mannekeen ikka midagi teab ka,” räägib inglise filoloogi diplomiga eksmodell.

„Riietega oli hoopis lähedasem suhe kui praegustel modellidel, kes panevad need korraks selga. Pildistamine ja demmid (moedemonstratsioonid – toim) oli omamoodi boonus tundidepikkusele proovides seismisele. Kuna õmmeldi meie mõõtude järgi, saime hiljem oma komplektid ära osta. Allahinnatult, sest juba kantud.”

Kõige rohkem on Carmenile meelde jäänud Luule Heaposti valge-mustaruuduline Courrèges’ stiilis op-moe kollektsioon, mida pildistati Viru värava tornis. „Kutsusime seda Kerese pruudi kostüümiks,” itsitab ta. Saima Kriki kuldbrokaadist mikrošortsid koos pika mantliga kuulutasid uut moeepohhi. „Minimoe tulek meeldib mulle siiani!” rõõmustab fotograaf Boriss Mäemetsa poolt „kõige pikemate jalgadega mannekeeniks” tituleeritud Carmen.

Vana kooli meistrid

Kunstniketoa siseringi hääletusel pälvis kolleegide tunnustuse ka Anu Johansoni (59) vanaaegsest naistepesust inspireeritud kollektsioon. See juhtus õige pea pärast Anu kunstnikuna moemajja tööle asumist 1989. aastal. Lembitu individuaalõmbluse ateljee järel oli töökohavahetus talle pääsemine tõeliste oma ala proffide keskele. Lisaks ülikoolikaaslastele mitu korrust vana kooli meistrite, modelleerijate ja õmblejatega, kes oskasid panna materjali ka kõige pöörasemad ideed.

„Krista oskas liita eri karakteritest koosneva kunstnike seltskonna ühtseks loominguliseks tiimiks,” ütleb Anu. „Ta oli tark juht, kes armastas ja teenis oma alluvaid.” Anu Johanson oli üks viimasena moemajast lahkunud kunstnik.

Kõrge lennuga

Ega asjata kasutatud toonastes arvustustes Anu Johansoni, Anu Hindi (moemajas 1985–1991) või Ivo Nikkolo (moemajas 1986–1992) iseloomustamiseks sõna enfant terrible. Nende fantaasia lennutas lavale nii seninägemata arhitektoonilisi vorme kui ka seksikaid korsette. Len Girin ja Ivo Nikkolo olid kunstniketoa ainukesed meeshinged, kelle õlule pandi ka rammu nõudvad ülesanded. Naispere juhendid näpus, tuli Ivol sõita küll Uuralite taha, küll Moskvasse, et kangarestid kangavabrikutest käe otsas koju tuua, sest postiteenust võis ootama jäädagi. „Ivo esitas juba  õppimise ajal utoopilisi küsimusi á la „kas sa kujutad ette, et kunagi on pood, mille peal seisab sinu nimi”. Või läks Monte Napoleonil asuvast butiigist küsima, kas see on välja üürida,” meenutab Anu Hint. Koos noppisid nad preemiaid moefestivalidelt, mida 1980-ndate lõpus korraldama hakati. Pärast piiride avanemist sõitsid nad esinema avangardimessidele Münchenisse, Hamburgi ja Viini.

„Moemaja plussideks olid professionaalne seltskond ja kollektsioonide valmistamise võimalus kaks korda aastas,” loetleb Anu. „Mäletan, et lasksin värvida kangaid Leedu ja Kiievi vabrikutes, ja need näevad siiani head välja!” meenutab Anu, kes koordineerib juulis Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatavat Tallinna Moemaja 60 aasta juubelile pühendatud näitust. Seal saab näha eri aegadel valminud rahvuslikul teemal mudeleid ERM-i ja ajaloomuuseumi kogudest ning uut loomingut koos meenutuste ja tööjoonistega moemaja päevilt.

Lahkumine moemajast

„Moemajja tööle saamine oli iga moekunstieriala lõpetaja unistus,” ütleb Hilja Tüür, kelle unistus koos kursusekaaslase Katrin Kasesaluga täitus 1983. aastal, pärast diplomitöö kaitsmist. Hilja meenutab, et selle aja ainus moeinfo oli kunstniketoa rahvusvaheliste moežurnaalide kapp, mida said vaatamas käia ka tudengid. Kõik tahtsid teha maailmamoodi, kuid rahvuslik kollektsioon kuulus alati kohustuslikku kavva. Hilja mäletab aukartust teema ees, kui kavandas seda oma viimaseks moeetenduseks 1992. aastal. Muhu juurtega kunstnik teadis, kust ideid ammutada.

Koguvas ootav kodutalu oli ka põhjuseks, miks ta moemajast ühena esimestest lahkus. Peakunstnikul oli hea meel, et ei pidanud ümberkorralduste tuules hakkama inimesi lahti laskma.

Mannekeeniajastu lõpp

Merit Boeijkens (47) on üks neid, kes kuulus viimaste mannekeenide põlvkonda. 8. klassi tüdruku avastasid koolipingist Marati kunstnikud Maire Valdma ja Leena Ljutjuk. Moemaja fotograaf Jüri Vendelin pildistas Marati etendust Vanalinna päevadel ja nii oli otsetee moemaja lavale avatud.

Merit mäletab, et etendusel osalesid kolme põlvkonna modellid eesotsas neljakümnendates daamide Faime Jurno ja Illi Kergega, kolmekümnele lähenevad Tiina Jantson, Ilmiire Kivisalu ja varalahkunud Ly Ranne, kes tegi ka viimastele moeetendustele liikumisseadeid. „Kõrgharidusega tüdrukute seltskonnaga sõidud Moskvasse ja piiri taha tegid elu värvilisemaks, kui see muidu oleks olnud,” ütleb Merit.

Pole saladus, et ka oma tulevase abikaasa, hollandlase Peteriga kohtus ta tänu modellitööle. Rahvusvahelistel lillefestivalidel, mida hakati korraldama Tallinna Linnahallis, nõudis välismaalasest lilleseadja just pikajuukselist kaunitari, kellele oma lillevanik ümber käsivarre põimida.