Rein Karemäe kuulub Eesti teleajakirjanike tippu kui kõige karismaatilisem reporter. Ruth hakkas esimesena rääkima perekonnast ja peresisestest probleemidest olukorras, kus riiklikult nähti perekonda vaid tööjõu taastootmise vahendina.
Telemajas on aegade jooksul kokku saanud õige paljud abielupaarid, kuulsaimad neist ilmselt Alice ja Mati Talvik ning Ruth ja Rein Karemäe. Kui päris täpne olla, siis kohtusid Rein ja Ruth küll raadiomajas, kust mõlemad oma eetriteekonda alustasid. Mõlemal noorel oli raadiosse sattumise ajaks juba esimesed suuremad elukogemused käes. Muidugi oli mõlema lapsepõlvele vajutanud pitseri sõda.
Rein Karemäe (1934‒2014) nimi sünnitunnistusel oli Quido-Rein Gross. Seda nimelugu on Karemäe hiljem meenutanud nii: „Tollal pandi lastele tihtipeale kaks eesnime. Aga see Quido ei meeldinud mulle mitte üks põrm ja selle ma slikerdasin Vene ajal kuidagi ära. Gross oli isapoolse suguvõsa perenimi ja nemad kannavad seda praegugi. Ju olid esiisad samuti suurt kasvu ja küllap mõisnik neile sellepärast ka sellise nime andis. Karemäe nime võttis ema endale ja kahele lapsele vist õhust, pärast lahutust …”
Mingil teadmata põhjusel Reinu vanemad 1936. aastal lahutasid, kuid leidsid teineteist uuesti pärast 1944. aasta märtsipommitamist ja elasid sõbralikult koos elu lõpuni. Rein on öelnud, et sõjaeelsest ajast olid tal ainult helged mälestused: „Minu Eesti aeg on seotud apelsini- ja banaanilõhnaga. Mäletan, kuidas hakkasime külla minema ja Leili (õde Leili-Marve, kellest sai hiljem naistearst – toim) jonnis, sest ei tahtnud villaseid karupükse jalga panna, need olid karedad ja torkisid. Teda meelitati sellega, et mindi poodi, kust lõi vastu apelsini- ja banaanilõhn ning kust siis ostetigi talle lohutuseks apelsine. Kui ma Nõukogude ajal kusagil apelsini- või banaanilõhna tundsin, seostus see mu varase lapsepõlvega.”
Telemees on jutustanud, et mäletab hästi isegi venelaste sissetulekut 1939. aastal pärast baaside lepingule allakirjutamist. Ta oli kuueaastane ja ostis nurga pealt poest kommi, kui kaupmees ütles, et vaata, „venelased tulevad kolonnide kaupa, autokastides ja marsisammul, täitornid peas ja püssid õlal”. „Ma hakkasin kartma,” meenutas Rein, „et nad võivadki kohe püssi võtta ja mind tulistada.”
Kogemata füüsikaõpetajaks
Reinu põlvkonna lapsepõlv sai kiiresti otsa. Poiss oli üheksane, kui nende kodumaja Tallinnas Paide tänaval märtsipommitamise aegu otsetabamuse sai ja maani maha põles. „Jäime ainult seljariietega. Ema töötas tollal trammitrustis ja me olime pommitamise ajal trammitrusti saunas,” meenutas Rein. „Tänu sellele jäi meile kõigile alles kaks paari pesu, millest ühe ema küll peaaegu kohe leiva vastu vahetas.” Järgnes aeg, mil puudust oli kõigest. Nii pidi poiss ka läbi lumelobjaka tennistega koolis käima. Võib vaid kujutleda lapse rõõmu, kui ema talle kuskilt rautatud sõdurisaapad hankis: „Need olid küll mitu numbrit suuremad, aga küll oli nendega alles uhke tunne marssida üle Pärnu maantee kooli – praegusesse Tallinna ühisgümnaasiumi –, terve linn kõmas vastu.”
Kümnendaks sünnipäevaks sai Rein nahkpalli: „Ühel poisil ei saanud olla suuremat unistust. Mängisime Pääskülas jalgpalli ja pall veeres suurele teele. Nägin küll, et auto tuli, aga mulle oli palli päästmine eluküsimus. See oli sõjaväeauto, vene sõjavang roolis. Ja juhtuski õnnetus, sain rangluumurru ja rind oli kaelast kõhuni hullusti marraskil. Sakslased kiirustasid juba Pärnu suunas, aga sellest hoolimata viis Saksa ohvitser mu Nõmmele sõjaväehospidali, kus rangluu narkoosi all paika pandi. Saksa arst seletas emale, et kahe päeva pärast peaksin minema sidemeid vahetama ja kuigi neid siis siin enam ei ole, seavad venelased kindlasti samas kohas hospidali sisse. Nii oligi. Kahe päeva pärast vaatas mu läbi juba vene arst.”
Veel aastaid hiljem kannatas pere päris suurt puudust. Keskkooli minemine ei tulnud kõne alla. Nii astus noormees Tallinna Õpetajate Instituuti, kus maksti isegi väikest stipendiumi. Sellest koolist sai mittetäieliku kõrghariduse, aga Reinule sellest ei piisanud. Tema esimene eelistus oleks olnud jätkata TPI-s vesiehituse erialal. Millegipärast tundus see talle romantiline. Kuid asjaolud muutusid, kui asjasse sekkus võrkpallitreener Raimund Pundi. Rein oli kõva võrkpallimängija ja treener kutsus teda pedagoogilise instituudi võistkonda. Instituudi lõpetas ta füüsikaõpetaja diplomiga.
„Kaua see jama veel kestab!”
Nagu nii mõnigi teine, alustas ka Rein Karemäe tubli sportlasena oma raadiokarjääri spordilugudega. Üldiselt ei mõelnud ta siis veel raadio- ega ammugi mitte telekarjäärile. Pigem otsis võimalust natuke raha teenida. Raadio sporditoimetuses sattus ta Gunnar Hololei käe alla, kelle kuulsat kiirkõnet noormees osavalt matkis. Karemäed ja Hololeid ühendas seegi, et mõlema hääl pani kuulama. Kui nemad rääkisid, siis oli tuba neid täis. Raadio- või telereporterile on selline hääl jumala and.
Ühel ilusal päeval, vist 1956. aastal, oli kooliõde ja Reinu tulevane kauaaegne kolleeg, telerežissöör Virve Koppel soovitanud tal minna Eesti Raadio diktorikonkursile. Komisjonis oli teiste hulgas istunud ka Valdo Pant, kes öelnud Karemäele legendaarsed sõnad: „D’Artagnan, peitke oma mõõk, duell jääb ära!” Ja Pant juba tühje sõnu ei teinud.
Liiga palju endast arvama hakata ei lasknud noormehel üks raadio tollaseid peatoimetajaid Aado Slutsk, kes oli lisanud: „Diktoriks sa ei kõlba, kokutad, aga reporteriks käiksid küll.” Siiski pidi Rein veel paar aastat pingutama, enne kui sai raadio koosseisuliseks töötajaks, esialgu laste- ja noortesaadete toimetusse.
Karemäe oli väga töökas. Rein on kunagi näiteks toonud ühe oma varase intervjuu Kadriorust Peetri majakesest. Tollane reporterite tööriist reportermakk kaalus kaheksa kilo, see tuli jalgsi kohale tarida ja üles keerata. Algaja reporter ei osanud ju intervjuud ka väga täpselt ette planeerida. Tundus, et mida pikemalt ja põhjalikumalt ta küsib, seda parem saab lõpptulemus. Nii oligi Reinul neljaminutilise saatelõigu jaoks kolm tundi materjali, mille pidi ise parajaks monteerima. Kui suur töö see oli, seda kujutavad ette vist vaid need, kes on ise seda tööd teinud.
Esimese raadiost saadud honorari eest ostis Rein koju Punase RET-i raadio, mis olevat üsna puhtalt võtnud ka Ameerika Häält. Tunnise saate eest maksti tollal rohkem, kui oli olnud tema ühe kuu kooliõpetajapalk. Ja tõesti: Reinu elulukku kuulub 11 kuud füüsikaõpetajana Väike-Maarja koolis, kuhu ta suunati pärast instituudi lõpetamist.
Rein tegi nii kõvasti tööd, et erandiks polnud isegi ta pulmapäev. Abielu Ruthiga registreeriti 1959. aasta mais pärastlõunasel ajal, seega jõudis ta hommikupoolikul ära teha ühe lastesaate. Ja see lastesaade ei jäänud meelde üksnes sellepärast, et sai tehtud pulmapäeval, vaid sellega olid seotud ka sekeldused – noorele teleajakirjanikule võrdus see peaaegu katastroofiga. Tegu oli otsesaatega, mis tehti ühe esimese liikuva ülekandejaama abil. Plaan oli selline, et operaator näitab kõigepealt õunapuuõisi, siis lapsi ja seejärel hakkab Karemäe rääkima. Mees hakkaski rääkima, aga nägi siis, et operaator vehib kätega – heli ei tulnud läbi. Pilt oli muidugi eetris. Alustati uuesti, heli ei olnud ikka. Karemäele tundus, et sama kordus veel kolmandatki korda ja ta käratas: „Kurat, kaua see jama veel kestab?!” Seepeale sosistas operaator, et pane edasi, me oleme eetris ...
Hüplik koolitee
Ruth Karemäe (sünd 1932) varased lapsepõlveaastad möödusid Muhus, kus tema isa Jüri Kipperi suguvõsa veel praegugi elab. Isa oli koolijuhataja, ema õpetaja. Isa oli vasakpoolse ilmavaatega, nagu tollane intelligents üldiselt. Ruth mäletab, et nende kodus oli palju raamatuid, sealhulgas nahkköites „Kalevipoeg”.
Algul elati talumajas, kus otse loomulikult polnud vett. Aga isa oli hästi hakkaja, ajas Tallinnas asju ning tema eestvedamisel ehitati Simiste külla Alar Kotli projekti järgi uus koolimaja, kus oli ka koolijuhataja korter. See oli maakooli kohta väga eesrindlik ehitis, muuhulgas oli seal õhkküte. Keldris olevast katlast liikus kuum õhk torude kaudu mööda maja laiali.
1930-ndate majanduskriisi ajal koondati isa koht ning ta läks koos perega Tallinna edasi õppima.
Ruth oli üheksa-aastane, kui algas sõda. Pere oli valiku ees, kas jääda sõjale jalgu või sõita Nõukogude tagalasse. Koos paljude teiste haritlastega otsustati sõita tagalasse. Nende esimene sihtkoht oli Kassaborodsk Uuralite taga. Seal suhtuti neisse ebalevalt, buržuaad ikkagi. Selliseid rõivaid nagu neil polnud sealkandis enne nähtud ja ka nende kombeid peeti imelikuks. Peagi saadeti nad Moskva oblastisse Jegorjevski õppekombinaati, kus isa sai töökoha lektorina, ema eesti lastekodu kasvataja ja juhatajana. Sinna oli tekkinud päris korralik eesti kogukond, kelle seas olid ka lapsed Alice Ader (Talvik), Eri Klas, Ago-Endrik Kerge ja teised.
1941. aasta kevadel oli Ruth lõpetanud Tallinnas 2. klassi. Siberis aga pidi ta minema tagasi esimesse klassi, sest ei osanud vene keelt. Kui nad 1944. aastal tagasi tulid, suunati isa tööle Saaremaale täitevkomitee esimeheks. Pere kolis Kuressaarde ja Ruthi haridustee jätkus Kuressaare keskkooli 5. klassis nii, et 4. klassis ta ei käinudki. 1948. aastal tunnistati isa kodanlikuks natsionalistiks ning pagendati Rakverre ajalooõpetajaks. Kuigi pere pandi elama haagissuvila suurusesse tuppa, asus see ikkagi vähemalt Eestis.
„Rakveres oli väga vahva kool,” mäletab Ruth. „Seal olid mälestusväärsed õpetajad, nagu näiteks meie jumaldatud klassijuhataja, füüsikaõpetaja Ludvig Jansen, kellelt saime lisaks füüsikale esimesed teadmised astronoomiast ja kaugnägemisest.”
Moskvas ja Varssavis
1951. aastal keskkooli lõpetades pidi neiu otsustama, mis edasi. „Ma ei teadnud, mida õppida tahan,” tunnistab Ruth. Nii uuris ta kõigi Eesti ja ka Moskva ülikoolide kohta. Moskvas oli üks eriala, mida Eestis ei õpetatud – filosoofia. Kuna ta filosoofiast midagi ei teadnud, siis arvas, et see ongi piisav põhjus, miks ala õppida.
Ruth riskis ja läks sisseastumiseksamitele. „Teaduskonda võeti vastu 100 üliõpilast, eelkõige muidugi rindel olnud sõdurid, siis otlitšnik’ud … konkurss oli 13 inimest kohale.” Neiu sai üle noatera sisse, paljuski tänu oma ühiselamu toakaaslasele Emma Rasmanile, kellega istus vene keele sisseastumiseksamil kõrvuti. Kui Emma poleks ta kirjandit läbi lugenud ja vajalikke parandusi teinud ... kes teab. Emma ise jäi ukse taha. Kas põhjus oli see, et ta oli juuditar?
Filosoofiateaduskonnas õpetati lisaks erialaainetele ka kirjandust, psühholoogiat ja loogikat, kõrgemat matemaatikat ja füüsikat, saksa ja ladina keelt. See laiendas silmaringi kõige paremal moel.
Moskva ülikoolis kohtus Ruth oma esimese abikaasa, poolaka Mariusz Maruszewczkiga. Pärast ülikooli lõpetamist kolis ta koos mehega Varssavisse ja peagi sündis tütar Janina, keda Eestis on kutsutud Innaks. Ruthil tuli hakata töökohta otsima. Poola Raadio juures tegutses 14 välistoimetust, sealhulgas ka soomekeelsete saadete toimetus, kuhu vajati tõlki-toimetajat. Võeti Ruth, kuna tal oli soome keelest natuke aimu.
Varssavis eestlanna end aga kuigi koduselt ei tundnud. Abikaasa pühendus teadusele, Poolas olid ka peresuhted pisut formaalsemad, mis põhjustas võõrdumist. Ruth meenutab, et teda vaevas valuline koduigatsus – oli tunne, et kogu elu voolab temast mööda. „Kui ma siis ükskord suvise Muhumaa kadakasel karjamaal soojale murule pikale heitsin, sain aru, mis õnnis tunne see on, kui su oma maa hingab su selja all,” mäletab Ruth.
Lõplikult Eestisse tagasi tuli ta 1958. aastal. Kuna tal oli ette näidata Poola Raadio kogemus, siis võeti ta tööle Eesti Raadio soomekeelsete saadete toimetusse. Kusagil seal vana raadiomaja treppidel või neljanda korruse koridoris ta oma uut abikaasat kohtaski. See pidi olema vastastikune armastus esimesest pilgust, sest poole aasta pärast olid nad juba abielus ja see liit kestis 55 aastat, kuni Reinu surm nad lahutas.
Kui raadio hakkas pilti näitama
Rein on meenutanud, et oli vist aasta 1958, kui jällegi Virve Koppel teda esimest korda telesse kutsus: „Teeme teles ju sama asja mis raadios, ainult koos pildiga!” Rein läks proovima. Ja tõesti, saadet tehti koos pildiga, kuigi see pilt oli esialgu paras probleem. Saate nimi oli „Rong peatub üks minut” ning see jäädvustati Sürgavere jaamas. Tegelikult oli tegu pigem fotosaatega. „Tegime seda nii, et astud rongilt maha, vaatad ringi – ei midagi erilist. Hakkad aga lähemalt uurima ja avastad mõndagi põnevat,” kirjeldas Rein tollast saadet. Kohapeal tehti hulk fotosid, intervjuud võeti linti. Telemajas miksiti kõik kokku ja lisati Reinu pealeloetud tekst. Just nii algeliselt see esialgu käiski.
Kui kasutusele võeti liikuv ülekandejaam, siis see oli juba võimas areng, kuigi ka ülekandejaama sai kasutada vaid piiratud alal – signaal pidi ulatuma telemastini. Rein ei jätnud siiski ühtki võimalust kasutamata. Sellist ust, mida ta poleks avanud, pole vist olemaski. Nii sündisid saatesarjad „Võõrastel sissekäik keelatud” (1965‒1968) ja „Reportaaž ratastel”. Kui esimeses keskenduti põhiliselt Tallinna asutustele, siis teises sõideti linnast välja.
Kord tegi ta reportaaži Aegviidu polügoonil. Mart Raudsaare andmetel oli saate mõte selline: vaatetornist suunab kindral tankid läbi lume pealetungile, kõlavad plahvatused, jalavägi tormab rünnakule, tank sõidab Karemäe kõrvalt läbi, ta hüppab peale ja intervjueerib tankitornis üht eestlast. Aga midagi läks viltu. Paugud käisid, jalavägi sööstis rünnakule, aga tank, mis pidi Karemäe peale võtma, oleks temast peaaegu üle sõitnud. Kaameras oli näha, kuidas reporter püüdis välkkiirelt kaduda tanki eest, mis hetkekski peatumata edasi kihutas. Kindral vaatetornis puistas kuuldavalt „matte”.
Õnneks ei läinud saade otse eetrisse, vaid lendas läbi Aegviidu metsade telemajja lindile. Režissöör Virve Koppelile oli selge, et see lõik eetrikõlbulik pole, kuid monteerida tollal ei saanud. Niisiis tuli teha duubel. Sapöörid kamandati tagasi lumme uusi õppelaenguid paigaldama. Seekord sai Karemäe tankile hüpatud ja järgmisel päeval, 23. veebruaril, läks armee aastapäevale pühendatud saade eetrisse.
Maailmaparandaja
Legendaarse päevakajalise telesarjaga „Mis Koosta peres uudist?” (1965‒1972) seoses on palju kiidetud stsenaristi Helgi Oidermaad, aga vähesed teavad, et teine stsenarist oli Rein Karemäe. Tema töökoormus avaldab tänaseni muljet, mees tegi kuni 16 saadet kuus. Nagu ta ise on öelnud: reedel Haljalas, laupäeval Viivikonnas, pühapäeval Kohtla-Järvel ja Kuremäel, esmaspäeval Kirovi-nimelises kolhoosis …
Veel üks sari, kus ta hakkas käsitlema ühte tollastest tabuteemadest, rääkis eestlaste kesise iibe põhjustest. Nõukogude inimesed ju paljunesid pooldumise teel, aga Rein tegi saate „Üle 16-aastastele lubatud” (1960-ndate teine pool), milles otsiski lahendust, kuidas saaks nii, et perre sünniks veel teine ja miks mitte kolmaski laps. Sari läks inimestele nii korda, et telemajja tuli pärast iga saadet pooltuhat kirja. Juhtus, et kirjale oli lisatud noormeeste pildid ja tütarlapse meeleheitlik küsimus: „Ütle, Rein, kumma poisi ma peaksin valima?” Arvata võib, et see saade lükkas lahti ka tee soomlaste kuulsa käsiraamatu „Avameelselt abielust” avaldamisele.
„Ma pole teinud ühtegi saadet ülemustele ega parteile,” on Rein kinnitanud. Ta oli loomult peremees – nagu teda on iseloomustanud abikaasa Ruth –, mitte moonakas. Ta võttis alati vastutuse, lähtudes rahvatarkusest: kus viga näed laita, seal mine ja aita.
1973. aasta aprillist kuni 1974. aasta oktoobrini jälgis Karemäe saatesarjas „Peame arvet” Paide rajooni Lenini-nimelise kolhoosi eksperimentaalse suurfarmi ehitamist. Kas keegi kujutaks tänapäeval ette, et suurfarmi ehitus ning kangelaslik võitlus kõigi nende takistustega, mida nõukogude kord püstitas, suudaks teleri ette naelutada tuhandeid vaatajaid? Aga Karemäe tegi sellest saagast paraja põneviku, lükates sündmusi takka ning aidates kaasa sellele, et suurfarm anti 30. oktoobril tähtaegselt üle.
Rein Karemäe – kes siis veel – kuulus ka üldlaulupidude kommenteerijate meeskonda. Ta on meenutanud, kuidas nad istusid ööde kaupa Karemäede köögis ‒ tema, Valdo Pant ja Rein Järlik. Ruthil on tänaseni alles tänukiri talle kui „töölissöökla perenaisele”, sest ta tegi meestele nende pikkade öötööde ajal süüa.
Ringliikluses
Veel üks valdkond, mis Karemäed kogu karjääri jooksul huvitas, oli liiklus. Varaseim teadaolev liiklussaade „Liikluskeerises” pärineb juba 1964. aastast. Liiklusviktoriin „Stopp” (1967) polnud aga pelgalt teoreetiliste teadmiste kontroll, vaid algas Tallinnas Võidu väljakul ja Tartus Raekoja platsil, kus rajoonide võistkonnad reastusid oma Volgadega ning tegid väikest viisi kiirendusvõistlust.
Kui Volga-äärses Togliatti linnas hakkas 1970. aastal Lenini 100. sünnipäeva puhul tööle Žiguli autotehas ning liiklus muutus mitu korda intensiivsemaks, hukkus seal liikluses poolsada inimest aastas. See pani mõtlema ja nii sündiski saatesari „Ringliiklus” (1973‒1990), mis oli eetris kaheksateist hooaega, regulaarselt kaks korda kuus. Nagu Karemäe on öelnud, oli tal seejuures palju abi sõber Valdur Tammingust, kes juhtis auto- ja mototurismiklubide ühendust Autom, ning autoinspektsiooni ülemast Hellat Rumvoldist. „Hellat taipas kohe, et kui liiklusohutuse teemat ei ole televisioonis, siis pole seda olemaski,” on Rein meenutanud. Kahtlemata poleks „Ringliiklus” nii kaua kestnud ja nii populaarne olnud ilma püsioperatoor Raimi Tontsita ning režissöör Juhan Paadamita, kes oli saate Virve Koppelilt üle võtnud.
„Ringliiklus” rajas teed paljudele uuendustele, nagu lähituledega sõitmise kohustus päevasel ajal, motokiivrid, turvavööd ja jalakäijatest lugupidamine. Esmakordselt hakati rääkima sellest, kui palju maksab üks liikluses kaotatud inimelu.
Pime inimene mõtleb rohkem
1963. aastal viidi Ruth üle ETV soomekeelsete saadete toimetusse. Sisuliselt ei muutunud töös esialgu midagi. Ei pidanud isegi teise majja kolima, sest telemaja ehitus Lomonossovi, praeguse Gonsiori tänaval oli alles täies hoos. Tõsine muutus toimus alles jaanuaris 1966, kui Ruthil õnnestus pääseda propagandasaadete peatoimetuse koosseisu ning hakata tegema meelepärasemat tööd. Tollal polnud sel toimetusel propagandaga suurt pistmist, seal valmisid eelkõige nn elusaated.
Algusaegade ühe olulisema tööna nimetab Ruth saatesarja „Teeviidad”, kus kajastati valitud peatükke Eesti ajaloost ja nendega seotud paikadest. Esinema tulid nimekad ajaloolased, etnograafid, geoloogid, folkloristid ja muusikud. „Väärikad teadusemehed, nagu näiteks Herbert Ligi või Sulev Vahtre olid nõus vaid pooletunniseks saateks Tartust Tallinna sõitma,” on Ruth veel nüüdki tänulik.
Oli temagi maailmaparandaja, kuigi loomupäraselt abikaasast leebem. Ruth: „Sel ajal oli kõik uus, varem polnud eriti midagi tehtud. Tagantjärele tundub, et temaatika valikul juhtisid mind vist küll alateadvus ja vaist. Osalt iseloomu tõttu, osalt terve mõistuse hoiatusel hakkasin tegema lihtsamaid, inimeste eluolu kajastavaid ja kasvatusteemalisi saateid.” Naine oli Moskvas ju õppinud psühholoogiat ja pedagoogikat, see oligi tema huvi- ja eriala.
Režissöör Juhan Paadam, kes töötas pikka aega koos mõlema Karemäega, meenutab eelkõige Ruthi saatesarja „Oh seda inimest” (1971‒1972), mille nimi sai võetud Aleksander Suumani esikkogult. Tegemist oli portreesaadetega, mida tehti tolle aja kohta iseloomulikult otse. Esimene, keda portreteeriti, oligi Aleksander Suuman, kes suhtus saate ideesse kahtlevalt. Aga kui see lõpuks tehtud sai, siis meeldis talle väga.
Saatesse leiti värvikaid tegelasi. Arkadi Raikin, keda võib pidada vene stand-up comedy esiisaks, nõustus saate pärast Tallinna kohale sõitma. Samas portreteeriti ka tavalisi inimesi, nagu näiteks Muhu nänni ehk Kõue Liinat Suuremõisa külast, kellel oli ammendamatu lorilauluvaramu.
Ruthi pikim sari oli „Silmast silma” (1967‒1972), mis kestis viis hooaega ja kus räägiti lahti mitmesuguseid pereprobleeme. Koos on Ruth ja Rein Karemäe teinud vaid mõne üksiku meelelahutussaate. Kuulsaim neist on kindlasti Eesti-Soome ühistööna sündinud mälumäng „Naapurivisa” (1966‒1970), kus Rein oli saatejuht ja Ruth toimetaja. See oli ettevõtmine, mis tekitas elevust mõlemal pool Soome lahte. Et selline saade üldse sündida sai, oli ilmselt suuresti Soome presidendi Urho Kaleva Kekkoneni teene, kes ei pidanud mõni aasta varem paljuks Eestisse suusatama tulla. Seda, et ETV saab teha koostööd raudse eesriide taguse kapitalistliku riigiga, ei otsustanud kindlasti Tallinna parteibossid, see otsus pidi tulema Moskvast, arvab Ruth nüüd.
Saate toimetamisega polnud tal eriti suurt tööd, sest kaasa lõi kogu maja. Ruth sõitis Eesti meeskonna ja muusikutega Helsingisse kaasa, kus kulus ära tema soome keele oskus. Erakordselt põnev oli tutvuda Mainos TV ja YLE stuudiotega. Soome telemehed käisid korduvalt ka Eestis. Ruth mäletab, kuidas nad avaldasid imestust selle üle, et ETV-s tehakse nii häid saateid, kuigi tehnilised võimalused on olematud. Ruth ütles neile: „Pole parata, pime inimene peab rohkem mõtlema.” Ja Peeter Simm oli lisanud: „Meie siin peame ju kaevikusõda.” Tõsi, positsioonisõda nõuabki rohkem mõtlemist kui lauspealetung.
Kinomaja ehitus
Vähesed inimesed panid tähele, et Rein Karemäe lahkus ETV-st juba 1976. aastal. Tegelikult kadus ta küll palgalehelt, aga tegi „Ringliiklust” ikka edasi. Telemaja inimesi see küll rabas: miks läheb ära esireporter, kes on oma parimates aastates ja võimete tipul?
Juhan Paadam, kes oli Karemäe režissöör alates 1971. aastast, arvab, et võib-olla väsis ta lihtsalt ära. Polnud ka ime pärast pikki aastaid turbokiirusel töötamist. Ruth võtab enne vastamist mõtlemisaega ja tunnistab, et kodus neil sel teemal juttu ei olnud. Ta oletab, et teletöö võis ennast Reinu jaoks lihtsalt ammendada.
Virve Koppel on öelnud, et tunneb end nagu vaia külge köietatud oinas – köie ulatuses on karjamaa puhtaks söödud, rammus rohi on nägemisulatuses, aga kätte ei saa. Virve pidas küll silmas kasinaid tehnilisi võimalusi, kuid Rein oli ilmselt tüdinud pidevast kaalutlemisest, mida võib teha ja mida mitte. Nii näiteks oli ta teinud saate taarast – miks mõnes kohas on pidev jama pudelite tagastamisega –, mida ei lubatudki eetrisse, sest probleemi taga oli keegi partei keskkomiteest. Ruth arvab, et see võis olla viimane piisk Reinu kompromisside tegemise karikasse. Ja kuna tekkis võimalus hakata tööle Eesti kinoliidu sekretärina, tänapäevases mõistes tegevjuhina, võttis mees selle pakkumise vastu.
Rein oli tegudeinimene. Kinoliit hakkas just korda tegema tõelist muinasjutumaja Tallinnas Uus tänav 3, mida nüüd tunneme kinomajana. Ja kuigi selle maja renoveerimine oli ka Eesti juhtkonnale tähtis, tuli seal sellegipoolest – nagu igal tollasel ehitusel – seista silmitsi hulga probleemidega. Küll polnud limiiti, küll oli puudus materjalidest, küll töömeestest. Kinomaja avati 26. jaanuaril 1981. aastal ning Rein pidas seda peaaegu oma elutööks.
Tegelikult on see järjekordne näide, missugune missiooniinimene ta oli. Karemäe palk kinoliidus oli vaid pool televisioonitoimetaja omast. Tõsi, kinoliidu ameti boonusena sai seal päris palju reisida. Näiteks õnnestus tal käia Indias, nii et rikas kinoliit tasus poole reisikuludest.
Turvaline kooselu
Ruthil, kellele perekond oli alati väga tähtis, oli turvaline abielu. Atraktiivsele välimusele vaatamata polnud Rein üldse flirtija tüüp. Kord tuli ta koju mingi tähtpäeva tähistamiselt, mida oli teinud koos suurema hulga naistega, ning teatas Ruthile: „Aga ma alles kurameerisin täna!” Ruth vaadanud talle otsa ja küsinud: „Kuidas seda siis tänapäeval tehakse?” Rein mõelnud hetke ja kehitanud õlgu: „Kust mina tean! Aga kõik olid rahul.”
Ruth ütleb, et on alati tahtnud, et kodu oleks selline paik, kuhu sisse astudes on hea olla, vedagu kõik muu nii viltu kui tahes: „Meie lapsed (tütar Inna eelmisest abielust ja ühine poeg Jüri – toim) ei mäleta pahandusi, meie kodus valitses alati rõõmus meel. Lapsed ei saa ju aru, kui palju oli selles vaikset olukorraga leppimist ning halva meeleolu peitmist, et tühjast tüli ei tekiks.” Karemäed elasid olude sunnil üksteist aastat kitsas kahetoalises, Ruthi vanematele kuulunud korteris: ühes toas magasid Rein ja Ruth, teises Ruthi vanemad ja lapsed. Ämm oli olnud eluaeg õpetaja ning pidas noorpaari harimist oma kohuseks. Ega see muidugi Ruthilegi kerge olnud – olla Reinu ja oma vanemate vaheline puhver ning teha seda nii, et kumbki pool ei tunneks end hüljatuna.
Omavahelisi jutuajamisi ei saanudki pidada mujal kui autos. Korterikitsikus oli see, mis pani nad Võsule suvilat ostma, mida nad siis omaenda jõududega paremaks kõpitsesid. Sõit Võsule ja tagasi oli Ruthi ja Reinu omaette olemise aeg. Samas tunnistab Ruth, et kui vanemad poleks abiks olnud, poleks nad Reinuga saanud nii palju tööd teha. Rein tegi katkematult saateid ja filme, Ruth tõlkis teletöö kõrvalt poola kirjandust eesti keelde. Tema eestindatud on näiteks Henryk Sienkiewiczi „Ristirüütlid”, millega ta pidi peaaegu hambad murdma, sest selles on nii palju sõjandustermineid. Samuti Jerzy Andrzejewski „Tuhk ja teemant”, Aleksander Krawczuki „Kleopatra” ja veel paljud teised, mille eest on teda autasustanud Poola välisminister.
Praegu lesepõlve pidav Ruth ei tunne ennast üksijäetuna, sest lapsed ja lapselapsed ümbritsevad teda kogu aeg. Ja ikka on kellelgi tema abi vaja – kellegi kassi vaja toita, kellelegi süüa teha. Elada on tore siis, kui ei ela ainult endale. Ruth katsetab tänaseni uusi retsepte ja kõik, mis tema köögis valmib, tuleb hästi välja. Kui ta millestki puudust tunneb, siis vanadest headest kaaslastest, kellega on ühiseid mälestusi, aga keda jääb paratamatult järjest vähemaks.
Kas Reinuga said kõik jutud räägitud ja küsimused küsitud? „Kindlasti mitte,” vastab Ruth. Sest kuigi Rein võitles 11 aastat vähiga, oli ta kogu aeg rõõmsameelne ja alati väga optimistlik. Kindlasti ta kannatas, aga ei näidanud halba enesetunnet välja. „Iial ei oska arvata, kui lähedal lahkumishetk võib olla. Ikka usud, et küll jõuab, elame veel ...” ütleb Ruth ja lisab: „Tööst võib leida rõõmu, perekonnast õnne. Mina olen olnud ning olen ikka edasi rõõmus ja õnnelik.”
Aus kõigele vaatamata
Hagi Šein, kunagine kolleeg
See nn inimesenäoline teleajakirjandus, millega Pant-Karemäe-Talvik alustajatena hakkama said, oli haruldus, millest tänaseni toitub kogu järgnenud teletegemine siin Eestis. Nad leiutasid võtme, kuidas Eesti elu asjust rääkida nii, et see oli ka kogu tõde ütlemata, mis oli ilmvõimatu, ikka aus.
