Tänane sünnipäevalaps Maimu Berg: "Striptiis on selle kõrval kukepea, kuidas kirjanik võib end hingeliselt paljastada."

Artikkel ilmus Eesti Naises 2010. aasta juulikuus.

Kirjanik ja poliitik Maimu Berg on oma halastamatu otsekohesusega ajendanud paljusid naisi oma maailmapildi üle järele mõtlema.    

Milline on su esimene mälestus?

Mul on pilt, millel olen pooleteisene – ja ma mäletan, kui see pilt võeti. Fotoateljee oli nii eriline ruum, klaaslaega, mind pandi üksinda tooli peale seisma… Mäletan hirmu, mida siis tundsin. Esimest korda olin nii pikalt ilma emata.

Olid oma emaga üsna lähedane läbi elu.   

Mu ema oli kaua kodune, tegeleski ainult minuga. Ema armastas käia minuga kohvikus, kontsertidel, moeateljeedes… Ooperis käisin esmakordselt viiesena, nutsin seal vaimustusest nii, et ei saanud väljagi minna. Sestpeale olen ooperit armastanud. Muusikahuvi olengi saanud emalt, kodus laulsime temaga kahehäälselt ooperiduette. 

Kui mu ema muutus vanaduses abituks, siis tekkisid mul tema suhtes tunded nagu väikese lapse suhtes – oleksin tahtnud teda süles hoida. Ema Merivälja pansionaadis vaatamas käies pidin talle iga kord uuesti ütlema, et olen ta tütar. Samas oli tõeline teraapia, et sain talle ometi kord kõik oma mured hingelt ära rääkida, teades, et ta need kohe unustab. Hoidsin tal kätest kinni ja muudkui kurtsin.

Oled öelnud, et kasvasid läbini eestiaegses miljöös.

Niivõrd, kui see pärast sõda võimalik oli... Kasvasin Tallinna kesklinnas, toonases Õnne tänavas, kus lähedal oli ilus park haruldaste taimedega. Meil oli hoov, kus lastel hea mängida. Me kortermaja koridor oli nii puhas, et jõuluajal hoidis ema seal toitu jahedas. Majas valitses tõesti eestiaegne vaim, tänu elanikele.

Ilusa naisena oled igas vanuses tähelepanu äratanud. Kas ilu on kingitus või karistus?
Ma ei ole mingi iludus olnud, aga liiga palju aega oma noorusest raiskasin edevuse peale küll. Ja nautisin seda, et meeldin. Silmatorkav välimus omal moel ka kohustab. Palju rahulikum on, kui sa pilku ei püüa ja saad süveneda olulisemasse. Soovitaksin igal naisel võimalikult noorena hakata tegelema sellega, mis on tema kutsumus. 

Noorena ju ei pruugi teada, mis see just on.

Aga niipea, kui selgeks saab, võiks sellele keskenduda. Kuigi ega tänapäev eriti ei soosi seda, et sa oled näiteks ainult kirjanik. Naljaga pooleks: kirjanik ei saagi kunagi teada, kui hea kirjanik ta tegelikult võiks olla, kui ta pole leidnud võimalust olla vabakutseline. Mina pole seda teha julgenud, ma pole saanud isegi mitte paari kuud järjest vaid kirjutamise aega.

Ajalooliste romaanidega “Kirjutajad. Seisab üksi mäe peal” debüteerides olid 42aastane. Kes sind kirjutama innustas?

Sõber Jaak Kangilaski, kes tajus minus mingit rahulolematust ja sisendas mulle üha, et ometi kord alustaksin. Kord kui Glorias koos lõunatasime, tulid kõrvallauda tuntud kirjanikud. Jaak ütles: “Võta end kokku, hakka kirjutama – ja mõne aasta pärast tunned neid kõiki.” Nii Kuusbergi kui Beekmanit  õppisingi hiljem tundma – aga kirjutama ei hakanud ma küll mitte selle lause pärast. Lihtsalt keegi peab sinusse väga uskuma, et sa ise hakkaksid ka uskuma. Tol suvel Saaremaal oma esimest raamatut kirjutades olin ma nii õnnelik! Ja kui suur oli mu üllatus, et sellise naudingu eest veel maksti nii hästi peale – Vene aja honoraridest võinuks ju mitu aastat elada!

Proosakogus “On läinud” tekitasid kõmu märksa isiklikumate, ülimalt naiselike ja avameelsete novellidega. Kus on avameelsuse piir?

Piiri polegi. Striptiis on selle kõrval kukepea, kuidas kirjanik võib end hingeliselt paljastada. Mina olen muljet, et see kõik ongi minuga juhtunud, teadlikult loonud. Tegelikult ma pole nii väga kirglik enesepaljastaja – aga samas ei ole ka peaaegu ühtegi teksti, kus mind mingil määral sees poleks. Priidu Beier märkas, et raamatust raamatusse kirjutan reetmisest. Ja tõesti, olen oma eluski reetnud.

Sinu enim kajastatud eluperiood on ilmselt abielu Vaino Vahinguga.  

Eks Vahing on seda ise kajastanud – aga meil kummalgi on oma tõde me elu kohta. Kuna Vahing oli omamoodi skandaalne tegelane, huvitab inimesi  temaga seotu. Kohtusime esmakordselt ülikooli kohvikus, ma olin siis kahekümnene – Vahing jättis kõik oma senise elu minu pärast sinnapaika. Ta oli introvertne, aga mulle tundus, et suutsin teda üsna palju avada. Ja kui ta oli avanenud, siis ma jätsin ta maha. Kuigi selleks andis ta ise väga palju põhjust. See oli väga keeruline suhe, mille olen endas kaugele tõrjunud, ehk ka tema mälestusteraamatutega seoses. Ükskord tegin statistikat, et üheksa näitlejat on mänginud rolle, mis Vahingu näidendites minu järgi kirjutatud. 

Kas sind ei häirinud toona, et olid ise eeskätt kuulsa andeka mehe kaasa?

Ma usun, et minagi huvitasin inimesi, kes meil külas käisid. Aga mul polnud  loomingulist tausta. Ma olin, nagu praegu öeldakse, seltskonnadaam – ja ma ei tundnud, nagu olnuks ma kuskil varjus. Millalgi heideti mulle ette, et mis sa laiad oma tuntud tuttavatega. Hakkasin mõtlema, et aga mul ju polegi teisi kui need Vahingu omad! Minu sõbrannad ta lihtsalt sõi välja. Sisuliselt läksime lahku varsti pärast Julia sündi – lapsega olnuks temaga üsna võimatu koos elada. Mulle on öeldud, et peaksin sellest eluperioodist mälestusi kirjutama...

Mis iseloomustab su edukat tütart, riigikohtunik Julia Laffranque’i?

Julia on perfektsionist, kelletaolist ma teist nii lähedalt pole kohanud. Igasugune pealiskaudsus on tema puhul välistatud. See ei tee elu kergemaks, eriti meie üldiselt pealiskaudses ajas. Aga mulle ta põhjalikkus meeldib.

Olla prantslase ämm – on see midagi erilist?

Eri kultuuride ja täiesti erinevates oludes möödunud lapsepõlve puhul on selge, et näiteks eestlasele arhetüüpsed asjad ei ütle prantslasele midagi. Rodolphe, kes oskab vabalt eesti keelt ja tundub hästi kohanenud, näeb meie riigis siiski ka palju vigu.

Mis tunne oli saada kaksikute poiste vanaemaks?

Uhke ja natuke hirmutav – korraga kaks tibatillukest olendit… Mõtlesin, et kas noored üldse taipavad, milline vastutus neil kahe poisikesega on – sellest ei vabane ju keegi kunagi. Oma lapse puhul nii ei mõelnud. Tütar oli emaks saades 33, mina sain tema kahekümne kaheksasena.

Kuidas sinust sai Berg?

Sangaste kandis küsis üks mees mult kord midagi saksa keeles. Vastasin, et rääkige vene keeles – saate ise ka aru! Ta palus vabandust ja selgitas, et on tõepoolest sakslane ega oska vene keelt. Sama päeva õhtul jutlesime juba Tallinnas Moskva kohvikus… Pärast abiellumist käisin Bergil Saksa DVs sageli külas, mingil ajal mõtlesin koguni sinna jääda ja otsisin töökohta. Aga see kõik oli minu jaoks liiga komplitseeritud ja võõras...

Su raamatus “Mina, moeajakirjanik” kajastuvad ka ajakirjas Siluett vanemtoimetajana töötatud 15 aastat.

See oli väga ilus aeg, seltskond oli tore, ka see, kuidas ei millestki tuli kogu aeg midagi teha. Kõigile kirjadele tuli vastata – ja kirju tuli palju! Kui toimetuses olid külas saksa ajakirjanikud ja moemaja akna alt möödus üha pikakarvalistes kährikumütsides mehi, küsisid sakslased, mis loom see on, kas pesukaru. Mina vastasin hajameelselt jah. Et kuna meil on neid metsas nii palju, siis tehakse neist mütse. Pärast artikli ilmumist saksakeelses ajakirjas helistas mulle Mati Kaal ja uuris, miks ma arvan, et Eestis lippab ringi palju pesukarusid…  

Su romaane on tõlgitud saksa, rootsi, vene, läti, soome, lühiproosat ka inglise, prantsuse, hollandi, taani jt keeltesse. Kuidas oled rahul piiritaguse tagasikajaga?

Kui võtaksin need välismaa arvustused aluseks oma kirjanduslikule andele, siis võiksin olla väga rahul. Kuna mind seal ei teata inimesena, siis ilmselt see loeb palju. Rootsist sain üle 30 arvustuse romaani “Ma armastasin venelast” kohta… Meil siin – kui kirjandust tahetakse edasi pidada – tuleb ka kriitikuid juurde tekitada. Kuna kriitikat, üldse vastukaja raamatule ilmub vähe, peab kirjanik end muul moel silmapaistvana hoidma. Hea näide sellest, kuidas end kirjanikuna müüa, on Sofi Oksanen – alates andest, aga ka välimusest kuni läbimõeldud kirjanduseni, mis müüb.

Sinu loomingut on nimetatud ka feministlikuks. 

Üheksakümnendate algul saadeti minu kui feministi (?) juurde omapäraseid naisi välismaalt – feministe –, kellele pidin rääkima eesti naise olukorrast. Meie vanas ENEs seisis, et feminist on mees, kel on naise tunnused… Selle “teadmisega” polnud midagi peale hakata. Hakkasin lugema feminismi ideolooge ja leidsin, et seal ju oma iva on. Aga minu meelest see ei mõjutanud üldse mu kirjandust. Kellest ma siis peaksin kirjutama, kui mitte naistest?

Sinu lühiproosas on veenvalt kujutatud ka armukese rolliga kaasnevaid tundeid. Miks lepivad naised armukese osaga? 

Armuke on – vähemalt talle sisendatakse – see, keda armastatakse, kellele tuuakse olulisim, parim osa iseendast, see, kellega on vaid pühapäevad. Eriti veel, kui armuke viiakse seltskonda, ei peeta teda kuskil nurga taga. Armukesed on osa inimühiskonnast, nad ei kao kuskile. Armukesel pole kerge, see on selge: tal tuleb tunda ka armukadedust. Armuke ju teab kindlasti, et “oma naine” on olemas. See mürgitab tõesti, nagu ka kuulujutud…  Ja muidugi mõjub ka moraal... Aga mõningaid asju võib inimene endast väljapoole sulgeda.

Mil moel sai alguse sinu tihedam suhe Soomega – oled pikalt töötanud Soome Instituudis, tõlkinud palju soomekeelseid raamatuid, korraldanud kultuurisildu… 

Mu lapsepõlvekodu köögis oli Eesti kaart, kus ka Soome peal. Avastasin, et Helsingi on palju lähemal kui Tartu. Ema ütles, et ärgu ma sellest mõelgu – Soome on meist sisuliselt sama kaugel nagu Jaapan. Aga vanaema meenutas, kuidas ta vanaisaga enne sõda Soomes ja Rootsis käis. Kuidas nad jätsid oma pakid raudteejaama ooteruumi pingile, kui õhtul oli vaja edasi sõita – keegi ei puutunud teise asju. Veel rohkem mõjus muusika: Sibelius ja Merikanto… Kui kümnesena Eiseni “Väikest Kalevala” ja Kivi “Seitset venda” lugesin, muutus Soome lausa müstiliseks. Tartu ülikoolis läksin just seetõttu filoloogiasse, et seal sai soome keelt õppida.

Su kaasa on soome kirjanik Uula Eronen, kuid elate siiski rohkem eraldi.

Uula on palju produktiivsem kirjanik kui mina, hiljuti ilmus tal eestiteemaline raamat “Boheemimatka” – ilukirjanduslik dokumentalistika. Kohtume paar korda kuus ja käime koos välisreisidel. Oleme mõelnud, et peaksime koos elama vanemas eas, aga pole leidnud, kus. Mina ei taha loobuda Eestist, tema sellest, et igal hommikul potsatab esikupõrandale Helsingin Sanomat, kus ta pikka aega töötas. Kuigi usun, et Soomes oleks lihtsam ja rahulikum elada.

Tallinnas elad kesklinnas, uues majas, õdusalt sisustatud korteris. Aga suvekodu Saaremaal on sulle ilmselt veelgi südamelähedasem?

Mõte, et miks ma ei võiks endale tekitada üht väikest maja, tekkis kunagi Visbys sealseid majakesi vaadates. Raha mul eriti polnud, aga oli kipparist vanaisa maa mere ääres. See oli vaestel aegadel, üheksakümnendate keskel – ehitaja hakkas pihta, aga eelarve üha kasvas! Töötasin palju, et raha kokku saada, nüüd, hiljem, leidsin väga tubli ehitusmeistri, kes maja moodsamaks kohendas. 

Viiekümnele lähenedes hakkasid oma loomingus arendama vananemisega seotud teemasid. Kuidas suhtud nüüd, 15 aastat hiljem, vanusesse?

Vanemas eesti kirjanduses kohtab küll ja küll ka eakat inimest ja tema probleeme. Aga tänapäeval on tegelasteks peamiselt noored, vanematel nagu polekski enam tundeid ja seiklusi... Eakatesse ei suhtuta kuskil teab kui hästi, aga jõukamates maades on vanad  endale ise koha kätte võidelnud. Lääneriikides, kus pensionid suured, on vanainimesed üldiselt varakad ja seega ka enesekindlamad. Meil on vanainimene suhteliselt vaene – ja siis mõne noore meelest ka inetu, sest rahata ju ei saa end “ilusaks” kohendada. Eakatesse suhtutakse nagu üheülbalisse massi, kes kirub noori ja valib Keskerakonda. Ega meie seeniorid ei pane end maksma ka.

Millest unistad, mida kardad?

Tahaksin veel midagi tõsiseltvõetavat kirjutada, aga selleks ma peaksin ennast palju vabamaks tegema. Unistan, et mu mõistus töötab, anne on alles, ise olen terve ja saan kirjutada – ja kardan, et äkki seda ei juhtu.

Kuidas kirjeldad täiuslikku hetke?

Neid kogen just looduses. Saaremaal, kui päike on tõusnud, meri peegelsile ja vetikate vahelt liugleb merre nastik, ujub seal, pea püsti. Siis äkitselt tõuseb tuul, tekitab laineid, lummus kaob. Ja päev algab. Nüüd kogen täiusetunnet ka lapselastega – kui Oscar ja Tobias mulle korraga vastu jooksevad! Aga ka hea muusika kuulamine või lemmikkirjanike lugemine on tõeline nauding: Thomas Mann, Gabriel Garzia Marquez, Ingeborg Bachmann …

Mu mehel on vana värvifoto, millel ta suguvõsa on üles võetud suvel enne Talvesõja algust. Kõik on idülliline, aga inimeste pilkudes on juba läheneva traagika aimdus – kuigi seda ju ei saanud kuidagi aimata. Täiuslikus hetkes on sageli sees varjatud katastroof.