Inga Lunge: "Tööst vabal ajal ma poen pigem peitu."

 “Mulle läheb väga korda, kuidas inimesed mu ümber end tunnevad,” tunnistab näitlejanna Inga Lunge (36). “Elan teiste tundeid endas läbi.”

“Oi, meil käib siin just võte!” avastab Inga.

Näitlejanna on roolis ja manööverdab mööda Haapsalu teid nagu kohalik. Tõepoolest! Ühe peatänava kohviku akna taga seisab valgustaja, kes laseb tuppa tehispäikest. Inga viipab valgustajale ja sõidab edasi: “Vaatame, kas kuursaalis juba pakutakse kohvi!” Ning nähes, et puitpitsilise kaunitari uksed on kinni mis kinni, naeratab lõbustatult: “Haapsalus on hoopis teine tiks kui Tallinnas! Siin keegi ei kiirusta!”

Või noh, peaaegu mitte keegi! Meil kahel on väike rutt, sest Inga peab pooleteise tunni pärast võttel olema. Teeme suverammestunud Haapsalus tiire. Lõpuks maandume järgmise võttekoha, paarikorruselise kortermaja lähedal.

“Oot, ma kohe panen kohvimasina tööle,” hüüatab hotelli perenaine, kellelt Inga leebelt küsib, kas baarist saaks tassi kohvi. Käbe kostitaja ei tee väljagi, et tal on kohvikupool alles kinni: “Kohvitegemine käib mul nii lihtsalt! Tulge ikka edasi!”

Nii juhtubki, et oleme ainsad inimesed suures söögisaalis. Inga valib kõige päiksepoolsema laua ja kerib õhulistes haaremipükstes jala endale kaenlasse. Tema nägu on klaar, meikimata, ja juuksed alles dušist märjad.

“Mida sa tahaks küsida? Mul on tunne, et ma olen kõik juba ära rääkinud…” muigab ta sõbralikult.

Aga kas on? Pikkades intervjuudes, mida Inga on andnud, keerleb jutt ikka seriaali ümber. “Pilvede all” on Eesti armastatuim telesari ja Piretit mängiv Inga üks selle staare. Ajakirjanikud küsivad, mis lugejaid huvitab: mis Piretist edasi saab? Mille poolest Piret ja Inga sarnased on? Kas Ingal on meestega sama palju sekeldusi?

“Pireti roll on mu külge kinni jäänud, aga see ei sega mind,” nendib Inga. “Neist inimestest, kellega koos sarja teen, on mulle aastatega saanud teine pere. Me kõik ootame neid paari päeva, mil Haapsalus võttel oleme. See, et (režissöör) Toomas Kirss valis võttepaigaks koha, mis on Tallinnast väljas, on väga tark valik – siin on hoopis teistmoodi õhkkond, me kõik tajume seda! Hea on olla! Jah, seriaalis mängimisega käib kaasas palju tähelepanu, aga eestlased on väga normaalsed. Mul pole sellega ühtegi halba kogemust, et mind tänaval ära tuntakse.”

Glamuur, mida tele- ja teatrimaailmaga seostatakse, on Ingale võõras.

“Ma poen vabal ajal pigem peitu,” tunnistab ta. “Mõnel päeval tunnen, et mida vähem pean rääkima, seda parem. Ma ei saa energiat šopates või klubides hüpates – pigem lähen kalale või metsa. Ja turule minnes ei värvi ma suud punaseks, vaid olen selline nagu siin praegu. Hea, kui jõuan enne kammi järele haarata… (Naerab.) Ma usun, et vaikimisi otsime kõik endas tasakaalu. Mina ka, väga teadlikult. Näitleja töö on väga empaatiline – seda tehes on lihtne läbi põleda.”

Vana tõde, et eestlane kipub end napsuga maandama?

“Õnneks tundub mulle, et noored mõtlevad juba teisiti,” ütleb Inga. Ja toob näiteks oma poja Rasmuse (13), kes selle asemel, et Mäkis friikartuleid näost sisse ajada, käib hoopis sõpradega smuutisid joomas.

“Noorte seas on popp olla öko ja vegan. Meie ajal olid äge, kui sõid hamburgerit – praegu on salat tegija!”

Võib-olla on ökolembus selleks, et midagi muud tasakaalustada? Näiteks sõltuvust nutiseadmetest?

Inga noogutab: “Nutitelefon on tõesti väga võimas relv – nagu hüpnoos! Mida nõrgem psüühika, seda rohkem sellesse kinni jääd. Kurb on näha, kuidas mees ja naine istuvad restoranis – nad ilmselgelt meeldivad teineteisele, aga mõlemad istuvad telefonis ega vaata teineteisele otsa. Või kui lihtne on last välja lülitada, kui annad talle telefoni – ta kaob täiesti pildilt välja, aga minu meelest ka arengu mõttes. Pärast on laps närviline nagu iga teine sõltlane! Mind hirmutab, et peale kasvab põlvkond, kes on harjunud suhtlema sõnumite teel, ilma teise nägu nägemata. Niimoodi kaotame empaatiavõime!”

Kõigi ühine hobi on lauamängud. Neid on Lungedel terve kapitäis! “Lauamänge saab ju mängida igas vanuses – Nora on meie lauamänguklubis sünnist saati,” räägib Inga. “Alguses saab väike laps ju kellegagi samas võistkonnas olla, aidata kas või täringuid veeretades.”

Mis teie pere lemmikmäng on?

“Ma ei saa vastata teistmoodi kui et Rasmuse välja mõeldud “Viska 5!”,” ütleb Inga uhkelt. Ja jutustab, kuidas Rasmus 5. klassis nii kihvti mängu välja mõtles, et loovagentuur Dada AD selle kooli konkursilt üles korjas ja päris tooteks kujundas.

“Mõtle, kui äge tunne Rasmusel võib olla – näha poes enda välja mõeldud mängu,” hüüatab Inga. “Kui tema koolis korraldati lauamängude tegemise võistlus, ütlesin talle: pinguta, see on sinu võimalus särada! Mul on hea meel, et ta võttiski end kokku ja tegi midagi nii lahedat!”

Inga ei varja, et tal on võistlushimuline natuur. Tema tegeles lapsena kergejõustikuga ja käis pea ainsa tüdrukuna korvpallitrennis. “Kui Toomasel (Inga on abielus muusik Toomas Lungega – L. A.) on esinemisi maakohtades ja näen seal kohalikke poisse korvpalli loopimas, teen end vahel meelega rumalamaks ja palun end mängu võtta. Ise olen kontsades ja kleidiga! Oi, kuidas ma naudin neid nägusid, kui palli kätte saan ja mängima hakkan…” (Naerab.)
Iseloomulik lugu sellest, kuidas Inga elus sõpru leiab, on tema ülikooliajast. Toona elas Inga Lasnamäe paneelmajas ja oli 5000 krooni eest ostnud elu esimese auto – tumesinise roostetäpilise Žiguli.

Tekkis huvi artikli vastu?

Osta juuli ajakiri mugavalt koju juba täna! Värske Eesti Naine jõuab sinu postkasti 2 päeva jooksul. Suundu ostma!