Jim Ashilevi: "Tallinn on kole ja korrastamata linn."

Lugu ilmus ajakirjas Eesti Naine 2016. aasta septembris

“Tallinn on kole ja korrastamata linn,” tõdeb kirjanik ja näitleja Jim Ashilevi (32). “Aga minu jaoks on Tallinn tähendusi täis ja ma armastan teda. See vist ongi tõeline armastus, kui armastad teist tema vigadele vaatamata, või – just nende vigade tõttu?”

1.

Stroomi rand on kuumavaid kehasid täis. Tiksub üks selle suve soojadest päevadest.

“Kas istume varju,” pakub Jim – päevitamine pole tema teema. Ka ujuma ta ei kipu, kui kaaslased kangesti peale ei käi. “Olen mere ääres kasvanud, aga ei tunne, et peaksin tingimata mere  s i s s e  minema. Mulle meeldib teda kaugemalt vaadata. Metsaga on mul teistmoodi, metsas hulkuda armastan ma väga.”

Pelgurand oma mändide ja merega on Jimi olemise alguspunkt. Ta tuli ilmale siinsamas sünnitusmajas ja elas ülikooli ajalgi oma lapsepõlvekodus. “Kasvasin kahetoalises korteris, kus olid peale minu mu ema ja õde, vanaema ja vanaisa, onu, koer ja kass, viirpapagoid ja hamster… Olin sunnitud endas arendama oskuse tegeleda oma asjadega ruutmeetrisel alal. Ka hea kohanemisvõime on mul ilmselt lapsepõlvest – näiteks suudan kõndimise pealt raamatuid lugeda.”

Oma uue raamatu kirjutas Jim peamiselt WCpoti peal istudes: lasi kaane alla ja kasutas potti kontoritoolina. Eelmine, “Kehade mets”, valmis kohvikutes. “Unistan muidugi ideaalsetest oludest,” naerab Jim. “Lugesin kunagi Haruki Murakamiga tehtud intervjuud, kus ta kirjeldas oma tööprotsessi. Ta ärkab hästi vara, käib jooksmas ja läheb kontorisse kirjutama. Tema assistendid on seal, tegelevad ta raamatute õiguste edasimüümisega ja tõlkelepingutega. Ka mina tahaks, et mul oleks eraldi koht, kus saaks käia kirjutamas! Aga kui ma oleks jäänud seda kohta ootama, poleks ma siiani kirjutanud ilmselt ühtegi rida.”

Küllap võiks see koht olla siinsamas Pelgurannas. Näiteks ühe 14korruselise paneelmaja tipus. “Minu lapsepõlves ei pandud veel majade koridore lukku. Siis käisin sõpradega nende paneelikate kõige ülemiselt rõdult merd vaatamas.”

2.

“Ühel hetkel ma lihtsalt otsustasin, et olen kirjanik,” ütleb Jim rahulikult. “Et kirjutamine on minu elu kutse. Oma esimese näidendi “Nagu poisid vihma käes” kirjutasin 20aastaselt, praegu olen 32 – vahepeal avaldanud romaane, luulet, näidendeid, artikleid ja esseesid… Kes muu ma siis olen kui kirjanik?”

Näitleja?

Jim noogutab. Von Krahli teatri kohvikus on ta omainimene. Näitleja ja lavastaja. “Olen otsustanud, et panen oma tiitliks selle, mis on parasjagu kõige aktuaalsem,” naerab ta südamlikult. “Üüri- ja söögiraha tuleb mul viimastel aastatel tõesti näitlemisest. Ma ei tea, miks peab meie ühiskond normaalseks, et Eestis on riiklikult ülalpeetavad teatrid, ent mõte kirjanikupalgast tekitab nii suuri emotsioone.”

Näib, et paljud ei mõista, et kirjutamine on töö. Jim, on sul mingeid “päris” oskusi ka? Kui näiteks juhtuks midagi, et inimesed peaks hakkama ühiskonda nullist üles ehitama, siis millega sina saaks aidata?

“Ma sobiks nõustajaks,” pakub Jim oma pannkooke tükeldades. “Olen väga empaatiline ja lapsest saati lepitaja – nii oma peres kui mujal. Olukordades, kui satun kahe eri meelel osapoole vahele, mõistan enamasti mõlemat poolt.”

Nii mõistab ta ka neid teatrikülastajaid, kelle esimene valik pole Von Krahl. See on nagu… pannkookide täidisegagi (oleme ju ikkagi kohvikus!). Mõni sööb kooke ainult maasikamoosiga, teine petersellikreemi ja tšilliga. “Suur osa Eesti teatrist on museaalne ja sentimentaalne toretsemine,” nendib Jim. “Krahl teeb piire kompavat teatrit.”

3.

Jim mõõdab Koidu tänavat pika sammuga – sõber Ivo Krustok juba ootab. Toas on mikrofonid valmis ja arvutis õiged programmid lahti. Ivo ja Jim hakkavad salvestama uut podcasti. Lühidalt on tegu jutusaatega, mida huvilised saavad igal ajahetkel internetist alla laadida. Sõprade podcast kannab silti “Popkulturistid” – see on Ivo ja Jimi võimalus rääkida nutiseadmete üleküllusest, uuest “Star Treki” filmist, kuulsuse kultusest…

“Ivo on üks väheseid inimesi, keda ma tean, kes fännab popkultuuri ja tehnoloogiat sama palju kui mina,” särab Jim. “Saame rääkida nii pikalt, kui tahame, ja just nendel teemadel, mida tahame.”

Õues laulab üks laps valju häälega. Ivo lükkab akna kinni, sest mikrofonid püüavad kinni ka kõik üleliigse. Uus Maailm kubiseb lastest ja lasteaedadest. See on noorte inimeste asum, paljude väikeste eestlaste kodukant. Ent Jim ruttab õhtul siit bussile ja Haapsallu. Hoopis seal on möödunud sügisest saati olnud tema, täisverelise tallinlase kodu.

Otsuse kolida tegi Jim koos elukaaslase Geaga, et nende tütrel Adelel (2) oleks mõnusam kasvada. “Kõik muutub pidevalt,” on noore lapsevanema õppetund. “Ja igal juhul peab keegi vahepeal millestki loobuma. Olen harjunud, et mul on suur liikumisvabadus – näitleja töö eeldab seda. Ma ei käi iga päev samas kohas tööl, ka kellaajad muutuvad. Oluline on, et keegi ei tunneks, et ta peab tegema liiga suuri ohverdusi. Suvel, kui mul oli teatrist puhkus, olin ise rohkem lapsega kodus ja Gea sai tegeleda oma projektidega.”

Potipõllumeest pole Jimist siiski saanud. Nii kange kannapööre ei tulnud, sünnilinna välja vahetada on raske. “Tallinnas toimub väga palju ägedat,” tunnustab Jim mõtlikult. “Mulle tundub, et minu põlvkonda iseloomustab pidev liikumine. See loob tunde, et tohutu palju on veel ees. Sama vabadust tunneme mina ja Gea ka Haapsalu osas – võime ju alati ümber mõelda ja luua kodu hoopis mujale.”