Ära torma uisapäisa abiellu!

Kas me küll pole kuulnud lugusid naistest, kes, piltlikult väljendudes, Printsi ühele põlvele laskudes ja sõrmust viibutades kohe JAA! hüüatavad. Ka siis, kui nad on seda meest tundnud vaid kaks kuud, vahel isegi vaid kaks nädalat… Ja kui nad avastavad, et elavad koos jõhkardi, sõltlase, alkohooliku, kitsipunga, lootusetu pedandist korraarmastaja, vägivallatseja või lausa maniakiga, siis … on nad juba abielus. Ära andnud oma vabaduse, vahel ka oma kodu, loobunud sõpradest ja mõnikord ka töökohast. Juhtub, et olukorra tõsidust ja normaalse suhte lootusetust mõistes on nad juba lapseootelgi… Enda vabaks võitlemine on aga kõike muud kui kerge, eriti veel siis, kui oled oma kaasast sõltuv: emotsionaalselt, seksuaalselt või majanduslikult.

Millestki taolisest räägib ka „Külmakaksikute“ autori S.K. Tremayne (pseudonüüm!) uus põnevik „Tulelaps“. Tegevus toimub nüüdisajal, kaevurite kurnamisega jõukaks saanud iidse suguvõsa järeltulija hiiglaslikus häärberis, kus ta noor üksildane abikaasa on silmitsi ootamatute tõsiasjadega. Näiteks väidab mehe kaheksa-aastane poeg, nagu kohtuks ta vahel oma surnud emaga. Ja mis veel hullem -  ta nägevat ette, et ka kasuema on jõuludeks surnud…