Elu terav maitse - Margit Härma

Lugu ilmus ajakirjas Eesti Naine 2016. aasta juunis

“Kui kasvatasin üksi kolme last ja ajasin äri, oli mul vahepeal tõesti nii raske, et võttis silma märjaks,” tunnistab ettevõtja ja tervisliku toidu propageerija Margit Härma (45). “Olen olnud murdumisele väga lähedal. Mind päästis jäägitu pühendumine oma õnnele.”

6.50

Margit ärkab kolina peale. Teab läbi une, et pojad on üleval, ja tukub edasi. Poisid – Antti Sakari (15) ja Mikael Petteri (12) – sätivad end kooli. Nad saavad ise söönuks: vanem teeb grill-leiva singi ja juustuga, noorem võtab müslit ja puuvilja. “Mu hommik peab olema rahulik,” rõhutab Margit. “See on minu hetk. Ärkan, tõmban kardina veidikene üles, et valgus pääseks sisse, ja olen veel voodis.”

Ema kallistuseta Antti või Miku kodust ei lahku. “Nad lasevad end hästi kallistada,” muigab Margit. “Eks meie peres oli ka vahepeal uksepaugutamise mentaliteet, aga siis rääkisin poistega. Ütlesin, et kõik, mis nende kehaga toimub, on nende otsustada. Ja pärast seda vestlust kallistame alati enne kooli ja magamaminekut.”

8.00

Uks käib, poisid lähevad kooli. See on samal tänaval, vaid mõni minut minna.

Margit teeb endale ingveri-sidruniteed. Kohvi joob ta vähe: “See pole mulle kuigi hea, olen niikuinii nagu Duracelli jänes!”

Teed juues mõtleb Margit oma päeva läbi. Siis loeb ta töötoas meile. “Olen inseneri tütar ja oskan hästi näiteks joota, aga need tänapäevased kiipidega masinad… (Raputab pead.) Oma nutitelefoni kasutan ainult helistamiseks ja pildistamiseks. Lehte loen paberilt ja meile arvutist.”

Kui Margit on eriti tubli, käib ta õhtul taiji trennis. Teades, et õhtul trenni pole, tassib ta hommikul trepi alt välja batuudi! “Hüppan sellel kümme minutit ja saan selle ajaga otsmiku niiskeks küll. Mõjub hästi immuunsüsteemile ja tuju teeb ka heaks!”

Keha saadetud stressisignaale võtab Margit järjest tõsisemalt. Ta on oma vitsad saanud. “Viimati, kui mul tervis üles ütles, käisin perega Itaalias puhkusel. Rentisime maja, tegin kõigile mõnuga süüa… Sain õppetunni, et vahel on mõnus kõik kukele saata. Pärast avastad, et midagi ei juhtunudki, kui sa ära olid.”

9.48

Toompeal tuleb uduvihma. Värviliste vihmavarjudega jaapanlased, kes Stenbocki maja ees pildistavad, on nagu eksootilised seened.

Margit kiirustab, et jõuda kümneks peaministri kantseleisse koosolekule. Sügisest saati on ta osalenud kümneliikmelises töögrupis, mis nuputab, kuidas Eestis majanduskasvu kiirendada. Ümber laua istuvad ettevõtjad, ülikoolide õppejõud, riigiettevõtete juhid… “Majanduslangusest saavad esimesena aru ettevõtjad, teisena statistikud ja ametnikud ning viimasena palgasaajad,” sõnab Margit. “Eesti reaalsus on kahanev elanikkond ja vinduv majandus. Meie töögrupi ülesanne on esitada ministeeriumidele konkreetseid ettepanekuid, kuidas praegu, aga ka tulevikus hakkama saada. Eestis on arvestatav puudus töökätest, aga paindlikumate töötingimuste ja toetuste abil saaks majandusse kaasata ka inimesi, kes praegu on tööturult kõrvale jäänud. Eraldi teema on, kuidas kodus lapsi kasvatavad emad saaksid sujuvamalt tööle naasta.”

Oluliseks peab Margit puudega inimeste või keskkoolist välja kukkunute kaasamist tööellu – tema kohvikuketi palgalehel on ligi 50 nime, nende seas tajuhäirete, sügava vaimse puude või neuroloogiliste häiretega töötajaid.

Miks sa poliitikasse ei lähe?

“Praegu säilib mul luksus olla jäägitult aus ja vabadus oma arvamust muuta. Karjamentaliteet mulle ei istu. Kui on valimised, toetan alati ainult neid, kes julgevad hääletada oma erakonna liini vastu, kui peavad seda õigemaks. Minu arvates vajaksime poliitikasse rohkem vilepuhujaid ja paadikõigutajaid.”

12.45

“Arvad, et oled ilus? Oled imeline,” teatab tahvel Liivalaia tänava Mamo kundedele.

Margiti ees on Äripäev ja ports pisikesi kausse. Ta maitseb ampshaaval tervet menüüd. Mamos tarvitatakse vaid hooajalisi köögivilju ning kokad peavad olema valvsad, et road suvel ja talvel samamoodi mekiksid.

“Näiteks tomatid,” alustab Margit. “Kasutame neid palju kastmete tegemiseks, sest tomat on maitsev, aga lahjem kui koor. Küpsed punased tomatid sisaldavad lükopeeni, mis hoiavad inimese rakud noore ja erksana. Aga peaaegu kõik poes müüdavad tomatid on korjatud rohelisena ja gaasikeskkonnas järelküpsetatud. Nii et kui pole tomatihooaeg, kasutame konservtomateid, sest konservidesse korjatakse küpseid vilju. On juhtunud, et üks konservipartii on hapum kui teine. Kokk peab arvestama, et ta saab tomatid magusamaks, kui neid kauem kuumutab.”

Margiti soovid toidupakkujana on selged: rohkem värskeid ürte ja köögivilju, vähem soola ja loomset rasva, null maitsetugevdajaid. “Eriti hull on naatriumglutamaat, mida leidub enamikus valmistoitudes,” õpetab Margit. “See pärsib suu, kõhu ja aju omavahelise suhtluse, nii et täiskõhutunnet ei teki – näiteks kartulikrõpse võib sellepärast sööma jäädagi. Kui tooraine on kvaliteetne, pole selle maitset vaja kunstlikult tugevdada!”

14.03

Läbi tagahoovide lõigates (“Kesklinnas on mul kõik rajad selged!”) jõuab Margit kirjastusse Varrak. Toimetaja Merit Kask vaatab temaga üle uue kokaraamatu materjalid. Selle tööpealkiri on “Kuidas küpsetada Trooja hobust?” ehk smugeldada laste kõhtu köögivilju, mille peale nad tavatsevad nina kirtsu tõmmata. Margit on elevil – tema 50 retsepti on valmis, sparglist bataadini ja kõrvitsast tomatini. Ees ootab kujundus, vaja veel mõned vahetekstid kirja panna.

14.46

Tagasi Mamos. Tootmisjuht Oxana Loginova toob proovida uue magustoidu ja dipikastme. Piimavaba šokolaadimousse’i trooniks on hapukas kirsimoos koos mandlilaastudega. “See mousse on kikerhernestest,” reedab Margit särades. Säärast desserti saab ka tema süüa, sest see ei sisalda laktoosi ega gluteeni.

“Vahel tuleb toitu tehes segast panna, vigu ei tohi karta,” usub Margit. “Siis võid avastada, et hapu õun sobib suurepäraselt suppidesse või krevetikarrile annab õige teravuse viin.” 20ndates Margit oli kord korteripeol, kus külmikus polnud muud kui hapukurki, võid ja mune. Leidnud kapist ka rabarberimoosi, kardemoni, jahu ja soodat, tegi ta näljastele sõpradele suurepärase koogi, kasutades taina kergitamiseks hapukurgivett.

15.41

Juristiaeg. Advokaat Reimo Mets ootab Margitit kallistusega. Mis siis, et nende peamine jututeema on ebamugav – äri tehes ei lähe kõik alati sujuvalt, vahel tuleb ka kohtu kaudu õigust nõuda.

“Olen enda ümber kogunud inimesed, kellega ma tõesti tahan tööd teha,” ütleb Margit. “See on minu kogukond. Äris ei pea alati oma hinge müüma. Enamjaolt õnnestub asju ajada nii, et ei pea ebameeldivate inimestega tegemist tegema.”

16.30

Jüri Kilksoniga on Margit koos töötanud juba 18 aastat. Alguses oli Margit veel abielus Soome ärimehe Auri Hakomaaga ja paar vedas ajasturestorani Olde Hansa.

Nende meediakuvand oli ilus, ent fassaadi taga oli pilt hoopis teine. Margit juhtis üksi äri, üks laps rinna otsas ja teine käekõrval. “Elul on mulle jätkunud õppetunde eraelus ja ettevõtluses. Kibestumine või allaandmine pole olnud variandid, aga… seda illusiooni mul enam ei ole, et olen alati tugev. Abi palumine pole patt ega nõrkus, kui ma midagi ei tea või ei oska, siis otsin kellegi, kes mind aitab.”

Jüri on planeerimises Margiti parem käsi. Nad vaatavad üle uue, Ülemistele loodava Mamo plaanid. Kuhu panna koristuskapp, kui pikk peaks olema lett? Kas tsitrusepress on prügiavale võimalikult lähedal, et saaks viljasodi kähku ära visata?

17.40

Margit võtab hingetõmbepausi. Ta loeb lehte ja lülitab end tasapisi töömelust välja. See on teadlik otsus, et olla kodus parim ema oma lastele, kellest üks on erivajadusega. Margit võib pikalt rääkida autismist – et autistidel on keerukas lugeda inimeste näost emotsioone või neid ise välja näidata, nende ajukeemiast, õppimise omapäradest…

“Aga mul on poistega vedanud, nad on head lapsed,” ütleb Margit veendunult. “Siirad ja väga ausad. Õhtuti ma väljas ei käi, selleks pole mul aega, aga kutsun sõpru enda juurde sööma, et nendega ka koos olla.”

Rahu leiab ta ka näiteks toidupoes jalutades. “Mulle meeldib toitu vaadata. Lihaletis, kust ma liha ostan, teavad kõik tädid mind nägu- ja nimepidi. Räägime juttu ja vahetame retsepte.”

Üks soov, tõsi küll, kripeldab Margitil olude sunnil hinges. “Tahaksin väga tantsida, see paneb mu vere vemmeldama ja toob elu sisse. Ma lihtsalt p e a n seda enese jaoks rohkem tegema.”

18.15

Vanalinnas elades pole Margiti suurim peavalu müra, vaid parkimiskoha leidmine. Täna vedas! Paberkotis on Mamost haaratud õhtusöök. Juba aastaid kasutab ta ka võimalust toidukaubad internetist ära tellida, sest siis tuuakse kraam talle otse treppi. “Ma ei saa kellelegi delegeerida oma laste armastamist, aga toidukottide tassimist saan!”

“Miku!” hüüab Margit koduuksel. Tümp-tümp-tümp tuleb noorem poeg oma toast ja nad kallistavad. Koos tehakse õhtusöök: täna on selleks värske bataadihautis riisiga. Aga ka Margiti sügavkülmik peidab paljusid kirevaid kilekotte. “Peedisupp, tomatikaste, bolognese,” näitab Margit isetehtud ja külmutatud toidupõhjasid. Õhukesed jäätunud plaadid sulavad üles veerand tunniga.

– “Miku, sa pane riis keema. Mäletad, kui soolane peab keeduvesi olema?”

– “Nagu Põhjameri!”

– “Aga pastat keetes?”

– “Nagu Vahemeri.”

Miku armastab ujuda ja oskab vee soolasust hästi hinnata. Tema unistuste amet oleks füseemik – füüsik-keemik. Vanem vend Antti teenib taskuraha sellega, et päästab vanadest elektroonilistest masinatest vaske, alumiiniumi ja terast, mida saab taaskasutada.

19.00

Antti tuleb ujumistrennist. Toit on valmis ja Margit istub koos poistega lauda. Õhtusöögilaud on uudiste vahetamise koht, nutitelefone Margit siia kaasa võtta ei luba. Et Miku ja Margit tegid söögi, koristab Antti nõud. Köögi kraamimine on selles peres poiste ülesanne.

19.45

Margiti vaikne tund. “Mul on massaažitool – 20 aastat vana, aga töötab nagu unistus,” naerab Margit. Ta loeb või vedeleb teleka ees – “Mulle väga meeldib ulme ja meeldivad ajaloolised draamad, Poirot ja Sherlock Holmes! Mikuga vaatan Discovery Science’i pealt ka astrofüüsika ja kvantfüüsika saateid, multifilmikanaleid pole meil kunagi olnud.”

21.00

Margit vaatab üle päevase kirjavahetuse – vastab, millele vaja, ja helistab, kuhu vaja. Nii, aitab!

21.45

On aeg vestelda Taneliga. Abikaasa võtab kõne Londonist – visiitabielu on nad elanud 8 aastat. Merendusspetsialistist mehel, kelle nišiks kemikaalide vedu, pole Eestis erialast tööd. Pole isegi sellist, mida teha peaaegu tasuta, vaid eneseteostuse mõttes.

“Tanelist eemal olemine on minu jaoks kõige raskem katsumus,” tunnistab Margit. “Näen teda nädalavahetustel, muul ajal helistame igal õhtul. Pean nägema selles olukorras võimalust, mitte probleemi. Kui paljud paarid räägivad igal õhtul teineteisega tund aega oma päevast? Kaugus hoiab suhet värskena.”

Hoolimata suurest igatsusest pole Margit nõus Londonisse kolima. “See on hea linn, kus külas käia, aga ma ei taha seal koolitada oma lapsi. Pealegi on metsas käimine mulle hädavajalik. Londonist sõidad pool päeva välja ja ikka näed ainult maju. Ei, nii ei saa ma elada.”

23.00

Kirjatööd teeb Margit hea meelega öö hakul. Täna koostab ta oma raamatu vahetekste, aga mõnel teisel õhtul kirjutab muinasjutte või luuletusi. Need jäävad sahtlisse, enesekriitika saab edevusest jagu. “No millest naised ikka luuletusi kirjutavad? Ikka loodusest ja armastusest,” muigab Margit.

Muinasjutud on tal see-eest enamasti väikese vimkaga mõistukõned. Näiteks jutustus kuningast ja ükssarvikust – kuningas palub, et ükssarvik täidaks ta soovi ja teeks nii, et kuninganna tuleks kuningat alati rõõmsal häälel uksele tervitama. Olgu, lubab ükssarvik, aga ühel tingimusel – kuningas peab aasta jooksul salaja üle lugema kõik kuninganna juuksekarvad. Möödub aasta ja kuningas näeb, et kuninganna tulebki teda alati rõõmsalt tervitama. Selleks oli vaja tähelepanu ja paitusi, mitte ükssarvikut.