“Mulle tundub, et olen pidanud endast välja pigistama viimasedki jõuvarud ja tegema seda naeratades,” lausub Ugala näitleja Adeele Sepp (26). “Olema võitmatu, võtma tükk šokolaadi, jooma kohvi ja trügima edasi!” Eelmisel aastal sai ta õppetunni, mida peaks mantrana kordama igaüks: tähtis on võtta enda jaoks aega.
Mõni muinasjutt on päris.
Elas kord Mulgimaa tüdruk Salme. Selline parajalt kange ja kangesti töökas.
Salmel oli suur unistus: saada näitlejaks! Mis sest, et ta õppis ajalooõpetajaks, õhtuti tõttas Salme piki Tartu tänavaid teatriringi. Ka tema toonane kavaler oli teatraal! Kallima käevangus tutvus Salme inimestega, kes töötasid maailmas, kuhu temagi pääseda tahtis.
Ja siis juhtus ime, Salme sai kutse Ugalasse! Lõpetagu ta kevadel kool ja tulgu sügisest Viljandisse – töökoht teatris ootab! Salme oli nõus jalamaid asjad pakkima. Ent ühel suvepäeval võttis ta postkastist ümbriku ja selles oli… suunamisteade. Ajalooõpetajaks. Kuressaarde.
Sama hästi võinuks teda suunata Kuu peale! Salmel kihvatas. Ta ei kirjutanud vastust, hoidis oma unistusest kinni kümne küünega. Ent Saaremaa ühisgümnaasiumi noor õppealajuhataja, Ado, ei andnud alla. Mis mõttes preili Salme keeldub tulemast?! Lastel on ju vaja õpetajat, suunamine on vormistatud! Kui Salme oli kange, siis Ado oli kangem veel. Ta läks miilitsani välja, et noort ajalooõpetajat Viljandi pealt üles otsida.
Viimasel augustipäeval seisis trotslik Salme Kuressaare kooli fuajees. Teda oli vägisi sunnitud loobuma oma unistusest. Ja siis sammus teise korruse trepist alla Ado, et kaeda oma silmaga seda preilit, keda tuli vägisi tööle tuua…
Kadunud unistus tegi ruumi uuele. Salme ja Ado abiellusid, said lapsed… Nad elasid õnnelikult Salme elu lõpuni.
Salme aga leidis viisi, kuidas teatrit edasi armastada. Temast sai kirglik harrastusnäitleja ja -lavastaja, kes kirjutas ka ise näitemänge. Ning igal võimalusel sättis Salme end teatrisaali, et vaadata publiku poolelt seda maailma, milles ta nii kangesti oleks tahtnud osaleda. Vaatas, kuid ei kurtnud ega kibestunud – justkui teades…
Kui Adeele teatrikooli sisse sai, hakkas ta koolimaja ees rõõmust nutma. Surus pea vastu seina ja mõtles: “Nännu, see on sulle!”
Adeele vanaema suri kümme aastat tagasi, aga tema kohalolu on siiani tunda. “Ma olen kindel, et kus iganes ta ka poleks, ta teab, et täidan tema unistust, ja tal on minu pärast hea meel,” ütleb Adeele.
Seesama Adeele, kes sammub suvel Vargamäel kui Kuusiku Eevi. Röögib 640 teismelise ees, kui Tallinnas etendub noortemuusikal “Moraal”. Otsib raamatukogus luuletusi, mis saadaks kontserdiõhtuid Puutuur.
Nännu väike lapseke on saanud suureks.
Ma ei oska kirja panna, kui tähtsad vanaisa ja vanaema Adeelele on. “Väga” kõlab lihtsalt liiga lihtsalt. “Kui minult pisikesena küsiti, kelleks ma saada tahan, ütlesin, et tahan saada oma vanaisaks!”
Salme ja Ado – Nännu ja Taadu – võtsid pojatütre suuresti enda hoolde. Kuigi Adeele on Kuressaares sündinud, läks ta lasteaeda Tõrvas, sest Taadu suunati ümber mandrile. Vanaisa pärast sõidab Adeele Tõrvasse praegugi.
“Ta on tõeline raudmees!” hüüatab Adeele. “Perfektse mäluga, tohutute teadmistega ajaloost ja poliitikast… 87aastane, aga vitaalsem kui mõni 22aastane. Käib iga päev 2–3 korda kepikõndi tegemas, järgib tervisliku toitumise kava, saab kõigega hakkama… Tema korterist on saanud kultuurimeka, kus vanad õpetajad käivad tema, endise direktoriga, kohvi joomas ja Puškini luulet lugemas. See ellusuhtumine, mis Taadust kumab, on nii õige ja paigas, ta on eluga harmoonias! Vaatan talle tohutult alt üles. Tundub, et ta teab elu kohta mingit saladust, mida mina ei tea.”
Ainult üks kord on juhtunud, et Taadu Adeelega riidleb. Kolmeaastaselt viskas Adeele vanaema-vanaisa kassi solgiämbrisse. Mitte paha pärast, vaid uudishimust, et näha, mida kass teeb…
Kass sai pahaseks, aga vanaisa veel pahasemaks. Adeelel on selle pärast praegugi piinlik.
Kas see on küpsemine, kui ütled, et näed endas oma eelkäijate jooni? Iga mööduva aastaga on Adeele kindlam, et temas on ema tagasihoidlikkust ja isa lapselikku elulusti. Et ta ei tiku vägisi suurde linna karjääri tegema. Et ta tahaks kunagi oma lapsi kasvatada maal nagu Nännu ja Taadugi. “Tahan, et mu kodu oleks koht, kus oleks rohelust, mulda ja päris elu. Mitte nii, et küsin oma lapselt, kust piim tuleb, ja tema ütleb, et piim tuleb ju poest.”
Oma elukaaslase, muusik Jaan Jaagoga, on Adeele juba käinud üht maakohta kaemas, aga… Otsustanud, et pole veel õige aeg aiamaaks ja kukkedeks-kanadeks. Töö tõttu tundub praegu õigem olla Viljandis.
“Seal taluõuel seistes tundus korra, et peaks hakkama kohe tegutsema – et see unistus jookseb muidu meie eest ära, aga… Miski ei jookse, see on lihtsalt nooruse kärsitus, mis minus rääkis. Elu maal nõuab tõelist pühendumist, ma ei taha uisapäisa metsade keskele tormata.” Või üldse… tormata.
Sest tööd teeb Adeele tõsiselt. Võib-olla liigagi. Möödunud talvel pidi ta teatrist võtma pika puhkuse.
“Ükskõik kui väga sa oma tööd ei armastaks, sa pead leidma hetki, et end maandada,” teab ta nüüd. “Plahvatus, mis noores näitlejas toimub, on väga ilus, aga ta ei tohi sellele plahvatusele ise jalgu jääda. Kuidas hakkama saada, kui kõik pea kohal kokku lööb, seda teatrikoolis ei õpetata…
Ma armastan oma tööd väga! Võtsin kõik vastu, mis anti. Kuni avastasin ühel hetkel, et ma pole lasknud endal olla. See pinge hakkas mõjutama minu und, nii et öö ja päev läksid sassi. Võisin õhtul avastada, et ma pole terve päev midagi söönud.
Mu elukaaslane ja teised head inimesed tegid mulle selgeks, et pean oma prioriteedid uuesti paika saama – mõistma, et kui on puhkepäev, siis pean päriselt puhkama, mitte lugema lisamaterjale või tegema lisaprojekte. Et vahel peab olema lihtsalt igav, sest ajul on vaja end välja lülitada.”
Tööst puhata polnud Adeelele kerge. “See on 21. sajandi haigus, see orav rattas elamine... Kõigepealt kartsin, et ei suuda teatrist kõrvale jääda, ja siis, et ma ei suuda tagasi minna.”
Seni arvas Adeele, et paljud teevad joogat poosi pärast – enam mitte. Püüdes end aidata, avastas ta enese jaoks reiki. Ta kuulab end jälle hoolega. Mängib koos Jaaniga squashi, loeb luuletusi, teeb koos sõpradega muusikat… Sööb normaalselt – isegi väga!
Terve kevade elas Adeele ilma suhkruta. Tegi sõpradega kokkuleppe, et püüavad 1. juunini oma magusaisu ohjeldada, ja peabki sõna. “See on olnud silmiavardav kogemus! Lugeda poes siltidelt, kui palju suhkrut on ka vorstides ja pasteetides! Uskumatu, millisteks suhkrusõltlasteks inimesed on tehtud…”
Adeele niigi suured silmad lähevad veel suuremaks.
“Mind huvitas, kas mul tekivad mingid väsimushood. Näiteks pärastlõunal, kui olin harjunud võtma tükikese šokolaadi. Arvasin, et kraabin õhtuti külmkapi ust, aga ei! Lõunal joon smuutit, õhtul söön paar lusikatäit suhkruta maapähklivõid ja magusaisu kaob. Mulle tundub, et magusavajadus on paljuski psühholoogiline – kui oled harjutanud end nii, et sööd pärast soolast toitu magusat peale, on sellest raske loobuda.”
Juunikuu esimesel päeval peaks Adeele pidama suure tordipeo. Aga kas ta siis seda sefiirivaabaga maiust enam tahabki…? Põnev, mõtleb Adeele. “Mis juhtub kehaga, mis pole kolm kuud suhkrut saanud ja äkki jälle saab?”
Toidust mõtleb Adeele palju – samas võtmes, mis paljudki tema eakaaslased. Et tema otsused mõjutavad tervet kogukonda. “Muidugi ei jaksa ma läbi mõelda iga ampsu, mis ma suhu panen. Aga niipalju, kui võimalik, üritan sel silma peal hoida, et mu toit oleks kasvatatud mürkideta, puhas, õnnelikud kanad ja kõik see… Esiteks tunnen end hästi, kui ma sellist toitu söön. Ja teiseks tean, et kui olen praegu valmis toidu eest rohkem maksma ja selle otsusega toetama neid inimesi, kes puhast toitu toodavad, võitlen selle eest, et minu lapsed ei peaks poest ostma mingit jama, vaid saaksid sealt kvaliteetset kohapeal kasvatatud toitu! Mulle meeldiks, et üks Eesti Nokiatest oleks ehe toit, sest meil on võimekus seda kasvatada.”
Sel kevadel oli Adeele väsinud, aga teadis, et saab hakkama.
Sel kevadel oli Adeelel palju tööd, aga see tegi teda õnnelikuks.
Ta on endale lubanud, et ei pea igale ettepanekule ütlema jaa, ning see lubadus teeb tugevamaks. “Igaüks peab ise valima, mis teed ta käib,” ütleb Adeele rahulikult. “Me ei saa muuta, et meie elutempo on nii tohutult kiire, aga saame leida endas toe, mille abil hakkama saada. Ükskõik, mis see poleks – mingi trenn, psühholoogi juures käimine –, tähtis on võtta enda jaoks aega. Ja tunnistada inimestele enda ümber, et sa oled katki, mitte jääda üksi mingisse kookonisse. Võti on jagamises.”
