Peaasi, et sa õnnelik oled!
Ema ja tütar, näitleja Viire Valdma (56) ja reklaamiagentuuris assistendina töötav Maria Urb (34), on teatrilavalgi koos olnud. Nad on parimad sõbrannad, keda vahel ka segi aetakse, nii et Maria muigab: “Oleme tõesti sarnased, on ju aru saada, et Viire on minu tütar!”
Viire väikesesse punaste kardinatega korterisse on kevadise pööripäeva suurpuhastuse ja salveisuitsuga saabunud värskuse kergus, lauale vaasitäis nartsisse ning Viire ja Maria on kokku leppinud, et seekord seentest ei räägita. Mis on muidugi võimatu.
Lumine märts 1983
Tol aastal oli 7. märtsil lumi maas, teab Viire hästi. Ta ootas Tapal oma esimest last. Kui aeg oli haiglasse minna, panid nad emaga riidesse, Viire istus Soome kelgule ja ema lükkas. “Olin hästi paks, ma ei tea, kuidas ema jõudis!?” imestab ta nüüd, ise vanaema.
8. märtsil, mil haiglas käis väike praasnik, sündis Viirel tütar, sünnitus oli väga raske. “Lapse nime pärast ära muretse, see on Anitra,” saatis Tallinnas teatrikunsti süüvinud ja “Peer Gyntist” inspireeritud värske isa Toomas Urb haiglasse kirja. Maria, kes on oma praeguse nimega väga rahul, lubab ka Anitrat meeles hoida – ehk läheb kunagi veel vaja.
Kollane vabadus
Maria mäletab, kuidas nad lapsepõlves suviti enne kukke ja koitu ronisid koos Tapa vanaemaga, Viire ema Linda-Endlaga väikesesse kollasesse Žigulisse, et Viitnale sõita. Sest Tapa-vana oli sealse kaupluse juhataja ja enne avamist tuli poes korda luua, õhtul raha lugeda. “Õunapuu all me ei vedelenud, olime asjalikud ja kogu aeg toimetasime,” meenutab suureks sirgunud tüdruk. “Aga miskipärast mäletan talvesid rohkem, näiteks seda, kuidas me ükskord Žiguliga tuisus hange kinni jäime. Pidime auto maha jätma ja üks sõjaväemasin võttis meid peale.”
Viire on emale siiani tänulik, et too jaksas peale käia – “tee endale autojuhiluba, see on sulle eluks ajaks! Ja andis lahkelt oma autot – võta, et sõiduoskus ei ununeks!” Maria noogutab: “Vana maksis ka minu autokooli eest ja hoolitses, et kõik ta lapselapsed saaksid load. See oli talle hästi oluline, et inimesed pääseksid liikuma.”
Tervet artiklit loe maikuu Eesti Naise paber- või digiväljaandest – digi.eestinaine.ee
