Neljakümnendates naine võõrandub oma abikaasast, libisedes aina sügavamale nende talu maadele kolinud usuõdede võrku – meestel pole sekti veendumuste kohaselt imelistesse paikadesse asja. Kuid ka paari viie-aastane tütrepoeg on ju meessoost! Ja tiiki uputatuna see laps leitaksegi… Seejuures pole Catherine Chanteri haarava psühholoogilise romaani „Kaev“ minajutustajal aimugi, kas ta ehk ise mingis transilaadses seisundis seda kohutavat tegu ei võinud toime panna. Või tegi seda hoopis ta varem pedofiilias kahtlustatud abikaasa? Või…? Olevikusündmused vahelduvad minevikumeenutustega, et välja selgitada tõde – ja see on lummav lugemine, tõepoolest veidi Margaret Atwoodi vaimus. Eriti just seetõttu, et kirjeldatavad mõjutused on võimalikud ka vähem dramaatilisel kujul, nii-öelda päriselus. Nende suhtes tuleb osata valvel olla!