Võõra inimese naeratus päästab päeva
Taas üks hommik, mil tööle sõites tajud, kui palju on ümberringi kärsituid ja närvilisi autojuhte. Tuut ja piip, kiirendus ja pidurid – no ei saanud sa mu ette keerates tegelikult kiiremini edasi, sest hoopis kõrvalrida, kuhu mina keerasin, liigub nüüd rutem… Aga ega see võidu venimine tipptunniummikus kellelgi tuju ei tõsta, pigem ikka vastupidi.
Just siis, kui olen jõudnud peateelt veidi hõredama liiklusega tänavale, kus saab sõitma hakata, läheneb ülekäigurajale jalakäija. Veidi kiirendades jõuaksin enne teda – aga pidurdan igaks juhuks siiski, seesmiselt mossitades. Teed ületama asuv noormees naeratab mulle laialt ja noogutab peagagi. Viipan vastu ja uskumatu – tuju läheb paremaks. Veidi enne tööle jõudmist saan vöötraja ees seisma jäämise eest veel ühe tänulehvituse, sedakorda lapsevankriga naiselt. Kas jalakäijaid ongi autojuhtidest toredamad inimesed, mõtlen. Igatahes olen kontorisse jõudes ootamatult heas meeleolus.