"Šokolaadist prints” ei halasta

Kuidas ja miks kasvab inimesest julmalt teiste tunnete, psüühika ja eludegagi mänglev manipuleerija – see näib olevat küsimus, millele Andrei Hvostov oma romaanis “Šokolaadist prints“ vastust otsib. Vastus jääb mõistagi saamata, sest pelgalt asjaolu, et isata poisslaps näeb pealt modellina lisatulu teeniva ema intiimseid hügieenitoiminguid, ei tohiks ometi sadistiks muuta. Igatahes kujutatakse peategelast eri vanuses ja eri viisil äärmiselt rafineeritud jõhkrusega teiste ellu kannatusi külvamas – ja see on kõike muud kui meelelahutuslik lugemine. Mõtlemapanev küll.

Tegevusliin, mille abil teost reklaamitakse – äratuntavalt olevat kujutatud tuntud Eesti nädalalehe toimetust, omanikku ja töötajaid – algab küll alles romaani keskpaigast. Ja ei saa öelda, et just see ebaproportsionaalselt pikaks venitatud kuritegu „kangelase“ ülejäänud maniakaalsed teod üle trumpaks. Kuid siingi on palju aruteluks ainet andvat – ja loodetavasti märkab raamatu lõpetanud inimese teravdanud pilk ka päriselus mõnd õelat nööritõmbajat-võrgupunujat pisut paremini, oskab end ehk hoidagi... Siiski puudutaks teos lugejat ilmselt rohkem, kui see sisaldaks vaimutsevaid dialooge pisut vähem ja oleks sellevõrra veidi õhem.