Uus trend vabaaja veetmiseks: Nagu laulupeorongkäik oleks alanud!

Ühel peaaegu veel suvesoojal nädalavahetusel rabamatka ette võttes tabab vaikuse ja äraoleku otsijaid jahmatus – nagu laulupeorongkäik oleks alanud! Koolieelikud, ootuse lõpusirgel rasedad, koerad... Magusa männilõhna nuusutajaid ja turbasambla katsujaid jagub iga rajakäänaku taha.

Ja pole ka ime. Matkas mööda raba on maagiat. Retk laugaste vahel suisa sunnib astuma aeglaselt, et silm jõuaks endasse haarata maastiku ilu ja kõrv kuulda hääli, mida linnamelus vaevu püüda saab. Tasahilju vabaneb meel laudteelt kõrvale astumise ja puusani pehmesse pinnasesse vajumise hirmust ning edasi märkad ka rohelisi mättaid, punetavaid jõhvikaid ning siin-seal turritavaid kõrrelisi. Argirutu oravarattast maha astudes saavad looduse rütm ja hingamine senisest selgemaks. Kidurate mändide vahel looklev laudtee jõuab rabajärve äärde, mille ääres oleval platvormil põlvitades tõstad pihkudega palele värskendavat rabavett, sirutad varbad pruunikasse vette ja silmitsed, kuidas kakerdajahakatis (järvekaur, rahvasuus kakerdaja, on odaterava noka, pika ja jämeda kaelaga tumedat värvi hanesuurune lind) toiduotsingutel vee alla sulpsab, nii et vaid sabaots pinnale jääb. Kui päike madalamale vaob, kerkib karge udu. Nende hetkede puhtus ja paljutähenduslikkus lummab ja rahustab veel kaua...