Kas minna vaatama või mitte: Esmamulje filmist ”Bridget Jonesi beebi”

Mäletan siiani, kui haarav suvelugemine oli Helen Fieldingi „Bridget Jonesi päevik“ siis, kui see Eestis esmailmus. Ka selle raamatu põhjal tehtud film oli haarav ja ajas korduvalt pisarateni naerma, kuigi süžee oli raamatust teada.

Järgedega on, nagu on – enamasti on need avalöögi lahjendused. Ka „Bridget Jones: täitsa lõpp“ ning sellest inspireeritud film ei vaimustanud enam samaväärselt. Puudus üllatusmoment ning päevikuliku eneseanalüüsi asemel olid ebausutavalt pöörased sündmused.

Ootasin, et vähemalt naerda saab nõrkemiseni, ja naersin ka, aga soovitust vähem. Muidu on ju usutav, et 43-aastane vaba naine nädala jooksul kahe erineva mehega voodisse satub – aga et selles vanuses nii ruttu lapseootele jääb? Hea küll, imesid juhtub – imede valda võib liigitada ka selle, et mõlemad isakandidaadid selle rolli pärast omavahel vaat et kaklema lähevad. Lihtsaid asju, millega vallaline lugeja/vaataja esimese osa puhul samastuda sai, on järgedes vähemaks jäänud. Mitmed stseenid, näiteks see, kuidas naist sünnitusmajja tassivad mehed temaga pöörduste vahele kinni jäävad, on küsitava maitse piiril. Nüüdisaegse uudiseid tootva firma argielu oli aga päris huvitav vaadata ning näitlejad on tasemel. Küllap leiab igaüks filmist siiski midagi enda jaoks – kuid ootusi ei tasu ülearu üles kütta.