Selle suve kõige armsam mälestus ehk kuidas lõhnab tomat?

Ma ei olnud selle üle, kuidas tomat lõhnab, enam mõelnudki. Maitse peale küll – et eestimaine maitseb nii, nagu peab ja aastaringne supermarketi oma mitte.

Kuid nüüd sattusin Lõuna-Eestisse, külla oma armsale pinginaabrile. Juba saabumisõhtu oli minusuguse maaga tiheda kontakti kaotanu jaoks imeline: saagi all lookas õunapuud lõkketule kumas, tünnisaun paksult tähti täis täiskuutaeva all, nonstop 1970ndate popi- ja rockiparemik tema abikaasa üüratust kogust mängimas metssigade peletamiseks, marjamagus koduvein... Ning ega hommikki millegi poolest alla ei jäänud – päikesepaiste, põlispuud koduhoovis, kastene rohi palja jala all, viinapuuväätidesse mattunud välikemps (urbanisti luksus!), kaevuvoolik kümblemiseks. Jänkupuuride tosinat elanikku tutvustas nime- ja nägupidi terane preili Mia, mu pinginaabri lapselaps. Ka ekskurssi kasvuhoonesse juhatas tema. “Mulle meeldib tomati lõhn,” nipsas ta nii muuseas. “Milline?” pärisin küllap totakalt. Ta murdis pisikese kobartomati ja sirutas mu nina alla. Varrest jäänud augukesest pidi ometi tomati lõhna tulema. Uskuge või mitte, aga sellest sai mu suve kõige armsam mälestus.