ESMAMULJED FILMIST "SENECA PÄEV": Balti kett, pikad kaadrid ja muusika

Esimene Baltimaade ühistööna valminud mängufilm “Seneca päev” kujutab vaheldumisi episoode Balti keti aegsete muusikahuviliste noorte elust - ja üht neist keskealisena, enam-vähem praegusajal.

Balti keti aega mäletavates inimestes tekitab film omajagu nostalgiat (ja palju siis sostsialistliku Leedu ja Eesti olmes, vastuoludes ja ideaalides ikka vahet oli). Leedu režisöör Kristijonas Vildžiūnas on ilmselt üsna suur muusikalemb, sest laule on filmis palju ja need kõlavad rohkem kui vaid taustaks (sõnad seejuures on üsna huvitavad, kui süveneda).

Ühe filmis kasutatud meelisvõttena jäi meelde, et sageli esitati toimuvat peegelduse, enamasti peeglite kaudu. Keskeakriisis pereisa vastuolud abikaasaga mõjuvad eluliselt ja samas värskelt; natuke segaseks jääb sõpruskonna Ruhnu jõudmine. See-eest kunagised mägimatka-pinged on mõistetavad nagu ka tollest ajast kriipima jäänud mälestus noorusarmastusest. Kärsitum vaataja tahaks ehk kohati, et mõned kaadrid filmist rutem mööduksid - kuid samas need niiöelda kannavad. Kokkuvõttes ei märganudki, kuidas kaks tundi mööda sai - ja Seneca mõte, et iga päev tuleks elada nii, nagu oleks see viimane, jõudis ka kenasti teadvusse.