Kui kaamerad jälgivad meid kõikjal

Vaadates skandinaavia krimifilme näeme, kui palju abi on uurijatel pea igal tänavanurgal olevatest kaameratest, kuhu igast möödujast tuvastatav kujutis jääb.

Eks kaameraid ole meilgi: vanalinnatänavail, kauplustest, bensiinijaamades, kontoriteski… On see turvaline või hoopis kõhedust tekitav, et meist igapäevaselt nii palju jälgi maha jääb? Enamasti me muidugi selle peale ei mõtle ega lase end sest teadmisest segada, et iga kaarditehing ja valitud telefonikõnegi on kuskil tallel – oleme ju seaduskuulekad inimesed!

Mahajäetud majades meil siiski ilmselt veel turvakaameraid ei ole – erinevalt Margaret Atwoodi uuest romaanist „Süda vaikib viimasena“. Sotsiaalse ulme valda kuuluvas loos laseb see andekas kanada kirjanik ühel majanduskriisi jalgu jäänud ja võlgade tõttu autos elaval paaril liituda uudse elumudeliga – suletud ühiskonnaga, kus inimesed elavad kuu aega kodudes ja kuu aega vanglas, sest nii mahub samu ruume kasutama poole rohkem rahvast ja töödki jagub kõigile! Selgub siiski, et privaatsusest pole selle mudeli juures juttugi – ning inimestega manipuleerimine on ka päris jõhker. Ja mahajäetud majades, kus kangelanna oma armukesega vallatlemas käib, on kaamerad kõik igavaseks jäädvustanud…