LUGEJA AVAMEELNE KIRI: Täielik terror naabrite poolt!

Hilisel laupäevapärastlõunal saabume suvilasse, lootuses rahus ja vaikuses nädala tööpingest välja puhata. Kuulata linnulaulu, hingata sisse kesksuviste õite aroome... Aga võta näpust!

 Me pole veel toidukottegi jõudnud tuppa kanda, kui kõrvalkrundilt hakkab kostma muruniiduki uskumatult valju mürinat ning peagi toob täna nagu kiuste sealtpoolt puhuv tuul meie hoovile pahvakute viisi bensiinihaisu. "Miks nad ometi endale elektrilist muruniitjat ei osta - krundid on siin ju nii väikesed..." ohkab mees. Ja taandub kaitsvate toaseinte varju. Ega minulgi muud üle jää - kui just ei soovi metsa jalutama minna. Pärast sööki viskab mehel närv üle: "Pagan, ma parem lähen niidan ise ka.  Mis siis, et eelmisel pühapäeval lõpetasin ja vahepeal pole eriti sadanud." Tõsi ta on - kui ise mürategemises osaled, siis see ilmselt häirib vähem. Lõhnafooni loomise osas jääb ta oma elektrimootoriga paraku naabrile alla. 

Minul pole üldisse mürafooni muud panust võimalik anda kui panen raadio mängima, et väljast kostvaid ühetoonilisi helisid summutada. Kõlab nagu rumalas anekdoodis, aga kui naabrimees ja minu mees on viimaks murulimpsimise lõpetanud, alustab diagonaalnaaber tööd trimmeriga. Selle heli on veelgi ebameeldivam - selline vinguv ja kohati üsna kõrgetooniline... Ja veel päris õhtul, kui väljas kisub juba hämaraks ja isegi vihma juba veidi tibutab, kostab kuskilt eemalt kahe usina eestlase muruniitmise hääl...

 Aga kas ma tahaksin seda, et meie suvilaühistus kehtiks reegel, mille kohaselt kõik peaksid niitma näiteks pühapäeval kella kümne ja ühe vahel päeval? Ei taha ju - ma ei viitsi pühapäeval küll nii vara üles tõusta.