1. Laps peab tundma, et tema jaoks on köögis ruumi ja tal on oma kindel roll. Kui ütled lapsele, et ära mind praegu sega, hakkab ta köögis toimuvat seostama negatiivsega.


2. Lapse ülesanded peaksid olema jõukohased – väikesel põnnil laua katmine, nõude pesemine või nõudepesumasinasse panek, külmkapist toiduainete võtmine, ürtide varre küljest eraldamine, köögiviljade pesemine jpm. Alustada tasubki varakult – kui mõtled, et kutsun lapsed appi siis, kui julgen neile ka terava noa kätte anda, on juba hilja…


3. Toiduga seonduv saab lähedasemaks sellestki, kui olete koos poes käinud ja pärast ostetut ära paigutate – mis läheb külmkappi, mis peab olema pimedas ja kuivas, mis sahvris-keldris. On hea, kui laps teab, kust toit tuleb ja kuidas seda hoida.


4. Praegune põlvkond vajab pigem innustamist kui käskimist. Toidutegemise võiks ägedaks teha, tekitada huvi ja põnevust. Lastele ju meeldib mängida. Et see oleks avastusretk või seiklus. Näiteks et riisi keetes võiks vesi olla soolane nagu Põhjameri, aga pastat keetes nagu Vahemeri, teab hästi minu noorem poeg, kes armastab ujuda ja kelle unistuste amet oleks füseemik – füüsik-keemik.


5. Tuleb olla valmis, et kõik alati ei õnnestu, et asjad lähevad untsu. Kui suhkur kõrbebki ära, siis on see lihtsalt karamelliseeritud... Vahel hakin suure hulga toiduaineid valmis: paprikat, tomatit, ingverit, küüslauku ja lapsed saavad nii ise oma pitsad ja vrapid kokku panna, kastmed valida. Eksimisvõimalus on väike.


6. Nuge ja pliidikuumust ei maksa ka ülearu karta, et mitte tekitada kööki emotsionaalselt pingelist õhkkonda. Ise kõrval seistes võib lasta lapsel vabalt midagi ahju panna või sealt võtta. Kodus võiksid olla korralikud köögiviljakoorijad, need on ohutumad kui noad. Ka ma ise pole lasknud poistel veel toorest liha lõigata. Kuid šnitsli jaoks liha pehmendamisega saavad nad hästi hakkama.


7. Ära sea suuri, gurmeelikke eesmärke. Arvasin, et meie pere naistel on toiduvalmistamine veres ja tekitasin oma tütres asjatu stressi, läbikukkumise hirmu... Kuid riisi-tatra keetmisega, brokoli aurutamise, pannkookide ja muna praadimisega jms saavad lapsed hakkama küll.


8. Asjad tuleb läbi rääkida, mis koormus kellelgi on – kel on sel õhtul trenn, kes tuleb hiljem. See, kes ei saanud toiduvalmistamisel aidata, peseb nõud või tõstab nõudepesumasinasse ja tõmbab ka laua üle. Või kui päev on väga ära väsitanud, võib sel õhtul ka kergemalt pääseda.


9. Minu pojad on mulle köögis juba väga suured abilised, minu koormus on sellevõrra väiksem. Nii et koos kokkamine võiks olla pigem reegel, mitte juhuslik tuju. Reeglid pakuvad lastele kasvamisel tuge. Kui jätaksin otsustamise, kas aidata ema või mitte, lastele, siis teeks see nende olukorra pigem raskemaks. Reeglid õpetavad ka vastutama. Mis ei tähenda, et vahel ei tehtaks erandeid.


10. KÕIGE TÄHTSAM aga on kindlasti see, et peres oleksid lähedased, siiralt tõelised ja lapsi austavad suhted, ilma nendeta pole mingitest nipitamistest-trikitamistest kasu!