Mina haaran lehtede riisumiseks reha ja mees puude lõhkumiseks kirve.

Me kohtume hilisel pärastlõunal, minul käed rakkus ja mehel õlg valus. Õhtul määrime end salviga ning ägiseme teleka ees. Aga uni on sügav.

Homme on uus päev.

Mina haaran labida ja taimed ning mees käivitab muruniiduki. Õhtul kohtume. Minul on küüned murdunud ning mehel jalad valutavad. Kõik kordub samuti nagu eelmisel õhtul.

Ja nii edasi, sügiseni välja.

Me armastame oma maakodu, oleme sinna pannud palju aega, hinge ja ka raha. Maakodu armastavad ka meie lapsed, kellel paraku on juba oma pered ja tegemised, aega vähe ning maal käiakse peamiselt puhkamas. Suuremad maatööd jäävad ikka kuidagi loomulikult meie kahe kaela.

 Ega me kurda, linnainimestena on päris mõnus ennast maaõhus liigutada, aga olen viimasel ajal üha rohkem hakanud mõtlema sellele, et mis siis saab, kui me enam nii palju ei jõua?

Kes siis rohib, kastab, niidab, riisub, koristab? Ja ka seda kõike on üldse vaja teha?

Saaks ju palju lihtsamalt. Lehtpuud aiast maha võtta – ja ei mingit riisumist. Peenrad laiali lükata ning muru külvata, murutraktor osta või niitja tellida, lillepeenrad samuti muru alla matta. Küttepuud osta, koristaja kutsuda jne.

 Kõik see maksab muidugi raha, aga ega meie aeg ja tervis ka odavamad ole. Iseasi, et kui kõik on teiste poolt ära tehtud ning ise maale ainult puhkama sõidad, kas on see siis ikka su enda armas maakodu?

 Aga selge on see, et aasta aastalt peab oma maaelu-rassimisi tagasi tõmbama, sest ega see ka mingi rõõm ole, kui enam aias küürutades selga sirgeks saagi.

Nii et – las mõned naadid kasvavad nagu tahavad, las mõned lõhkumata pakud aia taga ootavad, las puulehed kõdunevad ise tasapisi.  See on ikkagi maakodu, mitte näidisaed.