AVAMEELNE KIRI: Maakodu ja suvila omanikud! Kas tuleb tuttav ette?
Viisteist aastat tagasi, elades paneelmaja keskmise korruse korteris, mille aknast paistis teine samasugune paneelmaja, tundsin suviti närivat igatsust maa ja aia järele.
Tööpäevaõhtuti polnud ju vigagi - teel koju sai Kardioru pargis või mere ääres piisavalt jalutada. Kuid pühapäeviti ja eriti veel puhkuse ajal tabas mind tõeline stress: kuhu minna, mida teha? Enamik sõpru ja tuttavaid viibis sel ajal oma suvilates või maakodudes ja meie mehega tundsime end ses mõttes valgete varestena. Täpsemalt - mina tundsin; mehel on ükskõik, kus telerit vaadata või ajalehti lugeda. Kui me parasjagu just mõnes spaas või turismitalus ei viibinud. Või vahel kaugemalgi.
Muidugi saime sõpradel ja sugulastel nende suvekodudes külas käies lühemalt või pikemalt maal olla. Kuid igatsus ka ise omada sellist kena kohta, kus sõpradega grillida või valges kleidis võrkkiiges lesides õitsvate rooside hõrku hõngu sisse hingata, aina süvenes.
Oma maakodu!
Ühel hetkel tuvastasin, et müügis on tegelikult ka peaaegu jõukohaste hindadega maakodusid! Jah, need asusid - ja asuvad ka praegusel ajal - pealinnast poolteise kuni kolme autosõidutunni kaugusel, aga mis siis! See-eest sai nende omanikuks - ja saab ka praegu - juba kaheksa kuni kümne keskmise kuupalga eest.
Kolme-nelja müügil olevat vana maamaja käisime varakevadel vaatamaski, siis tuli suve- ja aiaigatsus sellise hooga peale, et tegime ostu ära. Väikese järelmaksuga.
Esimesed kaks aastat maakodu omanikena möödusid vaimustuse tähe all - igal võimalusel, aastaajast hoolimata, kihutasime sinna kohale. Ei heidutanud meid pikk sõit aga bensiinikulu, jääkülm rõske maja, mida kevadel ja sügisel, talvest rääkimata, tuleb mitu päeva soojaks kütta, metssigade üles songitud aiamaa ega asjaolu, et vahel võis elekter kaduda. Tundideks või päevadeks.
Tegime peenraid, mina istutasin lilli ja põõsaid, mees pani isegi kartulid maha. Muld on sealkandis nii viljakas, et umbrohi mühab metsiku hooga. Sellest hoolimata on olnud hea tunne supi sisse omakasvatatud peenikesi porgandeid või herneid puistata, tee jaoks piparmünti murda... Kartulitele said sead paraku enne meid jaole - ja juba seemne-, mitte saagikartulitele, nii et oma kartul ongi proovimata jäänud.
Mehe aeg möödub maal peamiselt rohtu (ma ei söandaks seda päris muruks nimetada) niites või metsas kuivanud puid maha võttes ja saagides. Metsistunud viljapuude pea pidev kärpimine meeldib meile mõlemale.
Ootamatu suvila
Poolteist aastat pärast maakodu ostmist potsatas me ellu plaaniväliselt pisike vana suvila linnalähedases ühistus. Miks mitte, mõtlesime - kui on vähe aega, siis sõidame suvilasse, kui rohkem, siis maale! Nii et edaspidi on me suved möödunud suuresti ratastel, sõites kahe niitmist vajava maalapi vahet: ühel nädalavahetusel raadame siin, teisel seal.
Jõuad kohale, käärid käised üles, imestad, kuis kõik taas kord on metsistunud, niidad-koristad-rohid, jõudmata reeglina maakodu lähedasse metsa või suvilast mõne kilomeetri kaugusele mereranda. Pühapäeva õhtuks oled väsinud, kuid õnnelik, istud hetkeks maha - aga juba tuleb linna sõita.
Kummaski paigas pole rabamisest hoolimata siiski seda romantilist elegantsi, mis õhkub vastu suvekodusid kujutavatelt fotodelt sisustusajakirjades. Ega ka mitte seda sissetöötatud kodusoojust, mida kiirgavad me sõprade maakodud, kuhu meie küll aina harvemini külla jõuame. Need on ka hoopis teistsuguse tähendusega kohad - ehitatud aastakümnete jooksul oma kätega või samad paigad, kus nüüdsed omanikud juba lastena vanavanemate juures suvesid veetsid. Nende kohtadega ollakse tihedas emotsionaalses seongus.
Meie mehega tunneme end nüüdseks nii maakodu kui ka suvilaga seotud pigem kohustusteliini pidi. Süütunne, et taas kord tuleb suvekodust lahkuda enne, kui kõik lõplikult korda saab. Või kahjutunne, et taas kord tuleb minema hakata siis, kui kõik on just-just korda saanud. Et järgmisel korral - ülejärgmisel nädalavahetusel siis meie puhul - alustada taas kord otsast peale.
Ja oleks siis veel nii, et saan tunda sõprade võõrustamisest samasugust rõõmu nagu kujutlesin - ikka jääb puudu mugavusest, jääb puudu stiilist, korrast... Ajast muidugi ka. No ei ole me veel jõudnud selleni, et suvises elamises, mida harva kasutatakse, oleks veevärk ja majas asuv tualett - on ämbrid ja kemps õuel. Saun pole ikka veel valmis! Lumivalget laudlina ja vanaaegset roosidega serviisi pole mul puhtalt laiskuse ja mugavuse pärast - ikka pigem papp- või plastnõud on meil grillipeo ajal käigus. Aiakaminat asendab lõke metsaservas…
Parki või metsa?
Juba mitmel suvelõpul olen tabanud end kaasale lootusrikkalt ütlemas: “Pole viga - natuke veel, siis on sügis! Siis saab puhata,” mõeldes ise nende mõnusate nädalavahetuste peale, mil laupäeviti linnakodus voodis kella üheni raamatut loen.
Nii et üha sagedamini tuleb me peres kõneaineks, milleks see kõik. Suureks saanud lapsed on maailmas laiali, neid suvekodumängud ei huvita. Ja elukohavahetus linnas, kolimine rohelisse äärelinna, vähendab maaihalust oluliselt.
Liiati on ju nii palju muud toredat ka, mida me üürikese põhjamaasuve jooksul ette võtta: rahvapeod ja suveetendused, laadad ja festivalid, metsas, rabas ja rannas hulkumine... Rääkimata spaas ja reisimas ja ohtralt külas käimise võimalustest, mida vanasti, enne suvekodude aega, sai sageli kasutatud. Nüüd lihtsalt ei jõua!
Aga kahju on ka. Tehtud tööst, iseenda unistustest ja mälestustest, mis nüüdseks nende paikadega seotud. Ehk loobuda siis vähemalt ühest kohast, et oleks kergem? Võib-olla - aga vahest siiski järgmisel aastal?
Üle poole põlvkonna noorem kolleeg kurtis, et temal korterielanikuna on suvestress - tahaks endale maakodu, tahaks aeda...
“Jah, mingis vanuses tundub see lillede ja taimedega askeldamine nii huvitav,” möönsin.
“Ei, taimed mind eriti ei huvitagi. Ma tahaksin istuda suure puu all varjus ja rahus raamatut lugeda,” tunnistas kolleeg uneleval ilmel.
“Tead, siis võta lihtsalt raamat ja mine parki! Või metsa,” ütlesin talle. Ja rääkisin taustaks sama loo, mis nüüd siingi kirjas. Sest tõsilugu: suvekodu pidamine on, vähemalt sellele, kel suvi pikalt ametitööst vaba ei ole ning perekonnas abilisi napib, suuresti töörohke kohustus.
Tõsi on seegi iidne tarkus: ära stressa selle pärast, mida sul parasjagu ei ole, vaid rõõmusta selle üle, mis sul on. Ja unista - unistused on kujutluste faasis sageli värvikamad ja kaunimadki kui tegelikkuseks saades.
