Näitlejad hakkasid paradiisi otsima

Paradiis on paik, millest igaühel on ilmselt oma kujutlus. Ühes ollakse vist siiski ühel meelel, et see on täiuslik maailm, kus pole valu, kurjust ega kannatusi, vaid valitseb rahu, harmoonia, idüll ja rõõm.

Lauri Lagle värskes lavastuses „Paradiis“  Von Krahli teatris otsivad viis näitlejat oma paradiisi. Olgu see siis paik, kus võid armastada just seda, keda/mida, su süda tõesti ihaldab, loota, et suudad peatada aega, et keegi peseb sind armastusega, et ei tehta numbrit jopele jäänud õliplekkidest ja võid tunda rõõmu kasvõi... parukate(paradiisi)st.

Kui Lauri Lagle varasemas lavastuses „Suur õgimine“ tapeti vaibumatut Nälga otseselt ohjeldamatu õgimisega, siis „Paradiisis“ on Nälg õnne ja millegi igatsusliku järele pannud seltskonna kujundama oma maapealset paradiisiaeda. Loodut (loodusseadusi?) justkui oma soovide järgi kujundades käib laval lõputu maalritöö, iga aiataim pintseldatakse üle säärase hoolikusega, justkui peituks just tolles väliskihis oodatud lahendus ja saladuse võti. Ent selleski aias tärkab kurja lilli – hiiglaslikke õhupalle, mis kärgatades lõhkevad. Ei saa öelda, et nende metalne kest ei jäta maha siiski omamoodi ilu. Kuid miski ei jää püsima, kõik muutub. Kunsttaimedelt ei lange küll lehed, kuid tuhmub värv ja neid matab tolm.

Paradiisipiletit ostes hoiatab veebis kiri: „NB! Etenduses on vali muusika!“ Jah, nii see on, kuid ka see läheb mööda.