MIS KÜLL PUBLIKUGA TOIMUB: Ebameeldiv kogemus teatrisaalist
Hiljuti oli mul teatris mõru kogemus. Etendus ise oli mõnus – "Viimasel minutil" Eesti Draamateatris – ja Ülle Kaljuste tegi tõeliselt toreda rolli, aga... Raske oli keskenduda sellele mis laval toimus!
Rida tagapool lobisesid süüdimatult kaks 40ndates naist. Et kui iiiiiigav etendus on ja kuidas tahaks hoopis süüa ja kuhu võiks sööma minna ja... Nad ei suutnud põrmugi keskenduda näitlejatele, kes laval dialoogi esitasid.
Lõpuks läks mu hari punaseks – pöörasin ümber ja ütlesin tasa: "Palun, kas te saaksite veidi vaiksemaks võtta?"
"Einoh, kas me oleme lasteaias, vä?" põrutas üks naistest mulle vastu. "Bläbläblä!"
... Ma ei uskunud oma kõrvu. Ei saa ju olla, et täiskasvanud inimene nii nähvab? Ja ometi on ta tulnud teatrisse?!
Nii palju mu märkusest siiski oli, et sõbrannad võtsid juttu vähemaks. Aga siis... hakkas paar rida eemal midagi helendama. Üks meesterahvas oli taskust võtnud telefoni ja ajas rahumeeli... tööasju? Luges meile? Tema nutitelefoni ekraan oli pimedas saalis nagu taskulamp! Samalaadse kogemuse sain hiljuti ooperist, kui istusin preili kõrval, kes telefoniga salvestas laval esitatavaid aariaid. Ja hetk hiljem hindas kellegi pilte Instagramis.
Kas tõesti on nii raske teatrisse tulles keskenduda sellele, mis laval toimub?
