Armukade koera peale?

Armukadedus tundub täitsa usutav, kui oled veerand sajandit abielus, lapsed kodust läinud - ja ühekorraga jagub su mehel tähelepanu üksnes pargist leitud puudlile!

Kindlasti on valus näha, kuidas ainult see olend mehe silmad särama lööb, kuidas ta loomakest kiindunult jälgib, kuis elu keerleb nüüdsest vaid tolle jultunud sissetungija ümber...

Draamateatris etenduvas "Sylvias" lisab niisugusele loole pikantsust ajsaolu, et kutsut (kelle olemust Inga Salurand nii veenvalt ja sarmikalt edastab) võibki esmapilgul pidada käitumishäirega neiuks. Kuid ka siis, kui selgub, et pereisa (Egon Nuter) tõi koju ikkagi koera, ei tekita olukord liigseid küsimusi. Isegi mitte see, et koer nii kenasti kõnelda oskab. Pinge aga üha kasvab...

Range ja mõistlik õpetajast abikaasa (Kaie Mihkelson) on ka ise oma häiritusest sedavõrd häiritud, et palub abi psühholoogilt... Kuigi ses omapärases armukolmnurgas on üksjagu traagikatki, jääb peale eluterve huumor.