Kuidas suhteriske maandada?
On mõistetav, et kardame kaotada seda, mis meile tähtis ja kallis. Ent muretsemine ja usaldamatus võtavad ära osa rõõmu neist hetkedest, mis parasjagu käes.
Sageli juhtub, et me ei julge olla õnnelikud, sest usume, et õnn pöördub, kui naudime seda "kogu täiega". Ent õnn ei lõpe seetõttu, et julgesid õnnelik olla, vaid seepärast, et elu ja suhete juurde kuuluvadki tõusud ja mõõnad. Headel aegadel võiks kindlust anda teadmine, et oled valmis tegelema probleemiga siis, kui see on käes. Loomulikult on omal kohal ka tarkus ja oskus probleeme ennetada.
Pettumused ja haiget saamine teevad mõistagi ettevaatlikuks ja panevad muretsema, ent elus on garantii asemel ikka riskid – ja tegeleda saab riskide maandamisega. Kuidas seda teha?
Valgusta pimedaid nurki
Hirm, mis takistab meid usaldamast ja armastamast, võib säästa valust, kuid seesama hirm võib hävitada ka armastuse või tekitada olukorra, et inimene ei julgegi suhteid luua ega hoida.
Usaldamine on kindlasti sisemine otsus, kuid seda peab toetama tegelikkus. Kui suhtes on liiga palju pimedaid nurki, kui ei julgeta teist oma küsimuste ja kahtlustega pahandada, on mõlemal tagumine aeg rääkida avameelselt, mis on mõtteis ja südamel. Pimedusel on omadus pimedust ligi tõmmata – üks "ohtlik" teema seostub teisega ja varsti ei ole enam üldse millestki olulisest rääkida. See toob paratamatult kaasa emotsionaalse kaugenemise. Loomulikult võib ausate vastuste ees hirmu tunda, kuid näriv kahtlus sööb usaldust ja seega ka armastust eriti ahnete suutäitega. Dialoogi pidades saavad suhteasjad vähemalt selgemaks, ja loodetavasti ka see, kuidas oma paarieluga edasi minna.
Suhtes võiks olla loomulik, et küsimärgi kerkides saame sellele vastuse, mitte ei püüa vargsi lugeda märke (või sõnumeid partneri telefonis). Pealegi on märkide lugemine, teise tegevusele tähenduse andmine sedasorti tegevus, mis võib viia valele rajale. Me ju ei tea, mida mõtleb, kavatseb ja soovib teine inimene, keda me "lugeda" püüame. Neis olukordades leia ikkagi võimalus saada kinnitust ja vastuseid otseallikast ehk partnerilt. Usaldust ei saa taastada kahtlustamise ja salauuringutega, need vaid õõnestavad suhet. Küsimusi esitama peaks aga õppima nii, et teine ei taju end süüdistatava, kontrollitava ega ülekuulatavana. See võib olla paras pähkel.
Oluline on jääda enesekohaseks (rääkida oma mõtetest, tunnetest ja juhtunu mõjust endale) ja olla kohe valmis teise kuulamiseks, kui on aru saada, et teine tundis end puudutatuna.
Näiteks: ma olen märganud, et su telefon on alati sinuga kaasas. See on mind pannud mõtlema, kas sul võib olla kõnesid, millele sa minu ees vastata ei taha. See teeb mind ärevaks. Ma tahan, et mul oleks mingi selgitus selle kohta.
Või: ma arvestasin, et sa tuled lõunale, kuid me kohtusime alles õhtul. Ma saan aru, et alati võib midagi vahele tulla. Ma soovin, et sa teinekord mulle helistaksid või sõnumi saadaksid, sest siis ma ei pea muretsema ja saan sinu ootamise asemel tegelda oma asjadega.
Kui partner seda laadi avalduste peale ärritub, lausudes näiteks, et mis sa näägutad või mis see sinusse puutub, saad anda rahulikke peegeldavaid vastuseid, et oleks võimalik vestlust jätkata (aa, sulle tundub siis, et ma ei peaks seda teadma; sinu arvates see siis pole vajalik; sulle paistab, et ma uurin liiga palju; jne). Rahulik peegeldamine ja mõistmine aitab jutuajamisest teha dialoogi.
Armastavad sõnad ja teod
On olemas armastavad sõnad ja armastavad teod ehk armastuskäitumine. Kui meie lähisuhet iseloomustavad armastavad sõnad (sa oled kallis, ma armastan sind, mulle meeldib sinuga koos olla jms), annab see meile kinnituse teise hoolimisest. Ent ainult sõnadest ei piisa. Kui märkame, et partneri armastavaid sõnu ei toeta armastavad teod, on loomulik, et tekivad kahtlused, sest raske on uskuda vaid sõnu. Kui nii, tuleks seegi asi jutuks võtta, püüda teineteisest aru saada ja midagi teisiti teha.
Armastuskäitumine ei pruugi partneritel sarnane olla, mis tekitab samuti tihti arusaamatusi ja kahtlustusi. Naine käitub enda arvates armastavalt, pannes mehe sokid pärast pesu korralikult paarikaupa sahtlisse, ent mees ei pruugi seda hinnata – tema jaoks on armastuskäitumine näiteks see, kui naine laseb tal töölt tulles pool tundi rahus olla ega oota temalt kohe laste ja koduga tegelema asumist. Naine omakorda ei pruugi mõista, et mehe hoolitsus naise auto eest võib kuuluda armastuskäitumise alla või et pingutamine rohkema teenistuse nimel võib mehe peas olla otseselt seotud armastuse ja hoolitsemisega.
Arusaam võib paaril olla lausa vastandlik: ühele partnerile võib armastav käitumine tähendada luba ajutiselt eemalduda ja teisele, vastupidi, luba olla füüsiliselt väga lähedal. Kuni partnerid pole oma armastuskäitumise erinevusi märganud, mõistnud ega arutanud, võib sellest tekkida suuri arusaamatusi. Inimene eeldab ikka, et teine mõtleb temaga sarnaselt ja soovib samu asju, ent see ei ole nii.
Ikka juhtub ka seda, et kuigi ühe partneri käitumine ja sõnad on armastavad, ei jää teine neid siiski uskuma. Siin oleks vaja uurida, kui palju kahtlusest-usaldamatusest on seotud kahtlustaja endaga, kui palju selles suhtes toimuvaga. Iga inimese elukogemus, lapsepõlves kogetu, isiksuse tüüp, toimetulekustrateegiad jm on ju erinevad ning kõik see mõjutab.
Suhet säilitada ja arendada soovides peaks püüdlema sellise mõtteviisi ja käitumise poole, mis aitab suhet tugevdada. Oluline on õppida endale ütlema stopp, kutsuda end korrale ning lõpetada suhte õõnestamine oma mõtetes. Endalt võiks küsida: kas minu käitumis- ja mõtteviis aitab mul suhet hoida või hoopis lõhub seda?
Emotsionaalne lähedus
Kahtluste teket soodustab ikka see, kui inimene, kelle lähedust soovime, ei ole meile piisavalt lähedal – pean silmas nii emotsionaalset kui ka füüsilist lähedust. Esimene neist on lähisuhetes alati tähtsam, sest paneb aluse ka kõigele muule. Emotsionaalne lähedus tähendab, et jagatakse oma mõtteid, tundeid, unistusi – kõike, mis on elus oluline ja puudutab; et ollakse kohal, kui teine seda vajab; et võib loota kaaslase toetusele ja mõistmisele, ilma et peaks kartma, et ta sind tagasi lükkab.
Juhtub, et inimesed on küll suhtes, neil on ühised lapsed ja kodu, kuid sügavam emotsionaalne lähedus puudub. Vahel pole seda kunagi olnudki, vahel on see elu jooksul kaduma lastud. See olukord vaesestab suhet, tekitab rahulolematust, pettumust ja usaldamatust. Armastussuhet ilma vastastikuse usalduse ja mõistmiseta on aga tõesti raske ette kujutada.
Suhe muutub ja areneb aina, ei ole liialdus öelda, et suhet luuakse iga päev. Ühtesulamise kõrvale on kindlasti vaja ka mõlema iseseisvust, sõltuvuse kõrvale sõltumatust, koosolemise kõrvale eraldiolekut. Emotsionaalset lähedust hoiab teineteisega kõnelemine. Oluline on oma tundeid, mõtteid, kaalumisi, ideid, kahtlusi jms partneriga jagada. Kõigi muude tähtsate teemade seas peaks olema ka see, mis suhtes toimub – rääkima peaks nii sellest, mis tore, kui ka sellest, millega rahul ei olda. Kui oma rahulolematust, olgu see või vähene, ei väljenda, kuhjuvadki tunded lõpuks suureks rahulolematuseks ning võib selguda, et armastuski on selle kuhja alla jäänud, ning pole teada, kas ta seal veel elus ongi.
Usaldusliku suhte juurde ei kuulu mõtteviis, et kui asjad lähevad viltu, on üks pool "süüdi", "kaugenenud" ja tema peabki end siis "parandama". Igas suhtes on kaks osapoolt, kuigi jah – koos püsimisse võidakse erinevalt panustada ja ka usalduse mõranemises võib ühel poolel olla suurem roll. Üks hea suhte kindlaid tunnuseid on mõtteviis: kui näen, et midagi võiks olla teisiti, olen valmis andma sellesse oma osa. Ka pimedate nurkade kartmatu valgustamine ja ebamugavate küsimuste küsimine on üks viis riske maandada, et luua õnnelikum emotsionaalne ühendus.
Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2014. aasta detsembris.
