Vaba tahe - jah või ei?
Kas sul on olemas vaba tahe? Kas sa teed igal hetkel neid asju, mida sa soovid, või teed sa neid asju, mida sa oled sel hetkel "sunnitud" tegema? Sunnitud kelle või mille poolt? Sunnitud olukorra poolt.

Et selles selgusele jõuda, teeme ühe väikese eksperimendi. Näiteks palun ma sul tõsta just praegu pastakas oma laual ühest kohast teise. Sul on ju olemas selleks vaba tahe, kas seda tegelikult ka teha või mitte? Aga kas ikka on?

Oletame, et sa tõstadki pastaka teise kohta. Kas sa tegid seda seetõttu, et sa soovisid seda teha (vaba valik) või seetõttu, et ma palusin sul seda? Kui sa tõstsid, oli see tingitud minu palvest. Kui sa ei tõstnud, oli see tingitud mõnest muust tundest või mõttest sinu peas, mis ütles, et ega ikka ei tõsta küll iga käsu peale.

Vaba tahe on näiline. Meile tundub, et meil on vaba tahe olemas, aga iga kõige väiksemgi tegu, mille ette võtame, on tingitud millestki eelnevast. Proovi ja uuri kohe järgi. Jälgi ükskõik, missuguseid tegevusi, mõtteid, tundeid jne, ja sa näed, et kõik need on tingitud millestki eelnevast. Kui see eelnev oleks olnud teistsugune, võib ka sinu käitumine, mõtlemine ja tundmine olla teistsugune.

Kuhu selline mõttekäik meid viib? Ega tegelikult viigi eriti kuhugi. See lihtsalt näitab, kui suure rolli oleme iseendale enda elus (oma egole tegelikult) omistanud, kui tunneme, et oleme kõikide nende vägevate ja vähem vägevate tegude ning saavutuste taga, mis meie elus aset leiavad.

Elu on pelgalt täiuslik kaos
Et seda juttu allegooriliselt esitada, kujuta palun ette ühte vanni, mis on triiki vett täis. Seal on täielik vaikus, pole mitte ühtegi liikumist. Ja nüüd viskad sa ootamatult vanni kassipoja suuruse kivikamaka, mille tagajärjel kõik vannis kihama lööb. Vaikus ja rahu on kadunud, vanni on tekkinud üks suur kaos. On tekkinud lained, on tekkinud vastuolud, on tekkinud hoovused ja sisemised keerised. See kõik võib kesta paar minutit, misjärel kõik jälle vaikseks jääb.

Miks ma seda räägin? Kvantfüüsikud ütlevad, et just midagi analoogset leiab aset meie maailmas just praegu. See kõlab absurdsena, sest me elame ju materiaalses maailmas, mitte veetünnis, kuid kvantmehaanikud väidavad, et allpool meie poolt tajutavat mateeriat ongi kõik üks suur "kvantsupp". Elektronid, prootonid, neutronid jt elementaarosakesed moodustavad aatomid, mis omakorda loovad elemendid, mida meie oma viie tajuelemendi kaudu materiaalsena tajume. Tegelikult käib siin aga lihtsalt üks lõputu "möll", mis sai alguse Suurest Paugust, ja mis piltlikult öeldes on sarnane vanni visatud kivikamakaga, mille tagajärjel korra asemel kaos tekkis.

Väidetavalt on see kaos täiuslik, sest iga juhtum on tingitud eelnevast ja seotud ka kõige muuga, mis kuskil Universumis aset leiab. Teadlased nimetavad seda täiuslikuks või korrapäraseks kaoseks, mille kõige ehedamaks näiteks Maa peal on inimeste poolt puutumata mets. Esmapilgul tundub kõik olevat täielikus kaoses, aga lähemal vaatlusel on võimalik märgata täiuslikku korda. Niisiis oleme jätkuvalt "vannis", kus vesi ootamatult tasakaalust välja löödi. Meie nimetame seda eluks, sest vee erinevad ilmingud (aspektid) paistavad meie jaoks erinevate elu aspektidena (inimesed, loodus, sündmused jne). Kui aga nendesse sügavamalt piiluma hakata, jõuame tagasi "vee" juurde, mis tasakaalust välja viidi.

Kontroll elu üle - jah või ei?
Jätkates seda imelikku näidet, siis kujuta nüüd ette, et üks osa sellest vannis olevast veest on eneseteadlik - inimesed. Nad peavad end põhjendamatult paremaks kui ülejäänud vee aspektid, on võtnud endale õiguse teiste üle valitseda ja ülejäänud vett endale allutada. Mingil hetkel muutus see osa veest nii ülbeks, et nendel tekkis tunne, nagu kontrolliksid nad seda, mis seal vannis toimub. Kuna nad on palju saavutanud ja võrreldes teiste vee aspektidega palju targemaks saanud, tunnevad nad enda ülemvõimu ja on aja jooksul hakanud unustama, kuidas see kõik alguse sai ja kuhu see kõik teel on. Nad on läinud uhkeks ja nimetavad end intelligentseks rassiks.

Aga ükskõik kui intelligentsed nad ka ei ole, ei saa nad vastu vannis aset leidvale baasseadusele, milleks on korrast tekkinud kaos (ja ühel hetkel taastuv kord). Nad elavad kahe korra vahelisel perioodil, mil kõik "lainetab" ja nemad on osa sellest lainetusest. Kas üks laine ookeanis suudab kontrollida iseenda käitumist või on see tingitud sellest, missugused on ülejäänud tingimused (teised lained, hoovused, tõusud ja mõõnad, tuul jne). Ei suuda, lained liiguvad sünkroonis ülejäänud ookeaniga, just nagu meie liigume sünkroonis ülejäänud eksisteerivaga maailmaga.

Kindlasti võib selline lähenemine tunduda sulle hirmutav, sest me oleme ju harjunud uskuma sellesse, et kontrollime oma elu. Ja meil võivad selle kohta isegi vankumatud faktid olla. Näiteks püstitasid sa endale kolm aastat tagasi eesmärgi, sa pingutasid selle nimel tohutult, ja lõpuks saavutasidki selle. Tundub ju, et sa kontrollisid oma elu ja see kõik oli pingutamist väärt. Minu küsimus sulle on aga, kuidas sa saad kindel olla, et sa ei oleks seda eesmärki saavutanud ilma igasuguse pingutuseta või oluliselt väiksema pingutusega? Kas sa saad selle peale 100% kindel olla, et asjad ei oleks läinud sinu tahtmist mööda sõltumata, kas sa oleks selle nimel nii palju vaeva näinud või mitte? Võib-olla oled sa hoopis "laine vannis", mis liigub teatud suunas, ja lihtsalt juhuslikult püstitasid sa eesmärgi, mis oli kooskõlas selle suunaga, kuhu sa liikumas juba olid. Kuna sa jõudsid oma eesmärgini, tekkis sul tunne, et sina saavutasid selle, aga tegelikuks põhjuseks oli hoopis hoovus, mis sind sinna punkti kandis.

Uurime veelgi lähemalt. Meenuta enda eelnevat kolme aastat. Tõenäoliselt on mõned asjad läinud nii, nagu sa soovisid, aga väga suur hulk asju on läinud täiesti vastupidiselt. Praktika näitab, et umbes 80% ulatuses ei ole sinu soovid täitunud, ja 20% ulatuses on läinud asjad sinu tahtmist mööda. Ja siit miljoni euro küsimus: "Kui elu oleks meie kontrolli all ehk meie maailmas eksisteeriks niiöelda kontrolliseadus, kas see ei peaks siis olema absoluutne?". Võtame võrdluseks gravitatsiooniseaduse, mis kehtib alati. Ei saa öelda, et 20% asjade puhul see kehtib, aga 80% asjade puhul ei kehti. Või siis näiteks loodusseadused nagu talve ja suve vaheldumine. Ka see on absoluutne. Kuidagi ei saa väita, et 20% juhtudest järgneb talvele suvi, aga 80% juhtudest läheb kuidagi teisiti. Seega juhul, kui meie maailmas eksisteerib mingi seadus, kipub see olema täielik. Kontroll oma elu üle on aga vägagi kaootiline.

Kuidas sellest kõigest kasu lõigata?
Selle artikli eesmärk ei ole sulle öelda, et löö kõigele käega, vaid hoopis seda, et usalda rohkem oma elu, ja püüa vähem end süüdistada asjade pärast, mis ei ole läinud päris nii, nagu sa oleksid soovinud. Igal hetkel annad sa ju endast parima, et oma elust rõõmu tunda ja edasi liikuda, kuid iga kord see ei õnnestu. See ei õnnestu mitte seetõttu, et sina midagi valesti teed, vaid seetõttu, et selle õnnestumine / mitte-õnnestumine sõltub palju suurematest protsessidest kui sinu tahe. Muidugi on meil kõigesse oma panus ja me peaksime andma igal hetkel endast parima, et õnnelik olla ja elus edasi liikuda, aga me ei tohiks kunagi ületähtsustada enda rolli, kuna see on palju väiksem kui me arvata oskame.

Me ei saa kontrollida seda, mis on juhtunud, ja me ei saa kontrollida seda, mis on juhtumas. Me saame ainult kontrollida seda, mida me teeme, mõtleme või ütleme just praegu. Need kolm tegurit - mõtlemine, ütlemine ja tegutsemine - avaldavad mõju tulevikule, aga kindlasti mitte absoluutses tähenduses. Sa võid mõelda kõige üllavamaid mõtteid, rääkida kõige positiivsemaid lugusid ja teha endast tõesti parima, aga asjad siiski ei lähe nii, nagu sa lootsid. Kuidas sa saaksid end selles siis süüdistada? Aga ehk ei olegi kontroll üldse sinu käes. Ehk oleks lahendus lihtsalt oma Tee usaldamises.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena