Iial ei oleks osanud arvata, et kord tuleb päev, mil ma hooldekodus oma vanaemal habet ajan

"Iial ei oleks osanud arvata, et kord tuleb päev, mil ma hooldekodus oma vanaemal habet ajan. See hetk paneb mõtlema oma elatud elu üle. Elu üle, mis tagantjärele tundub justkui kodutu koduigatsus," ütles režissöör Manfred Vainokivi kaasa oma dokfilmile "Luikedeta järv ehk piknik raudteejaamas". 

Kodutuse teemat on ses filmis näidatud pildikeeles, sellest ei räägita. Kaadrid kodututest maailma eri paikade raudteejaamades või palmide all. Ent kodutuks muutub ka üks vana naine – režissööri vanaema – siin Eestimaal, kui ta abikaasa haiglasse viiakse – kui lahkub inimene, kes on olnud su kodu, saab sinust kodutu? Vanadus ei halasta – kui üksi enam hakkama ei saa ning kukkudes põrandalt püstigi tõusta ei jaksa – on aeg kodust lahkuda...

Ses pooletunnises filmis on püütud vastandada romantilise balleti ebareaalset ilu ning masendavat ja lohutut "päris" elu. Samas ehk polegi see vastandus, kui näiteks mõelda, et balleti luiged sümboliseerivad unelmaid ja igatsusi, teostumata igatsusi ja ihasid ning luikede järv on kui kujutluste pelgupaik.