Kas teadsid, et seleen on immuunsüsteemi tugevdamiseks hädavajalik?

Seleen (Se), mida inimene saab toidust, on meie immuunsüsteemi tugevdamiseks hädavajalik. Hiljutine uuring näitab paraku, et eestlaste organismis leidub seda alla normi.

Eestimaalaste vereseerumis leidub seleeni keskmiselt 65 µg/l. See näitaja muutub hoiatavaks, kui panna võrdluseks kõrvale soovituslik norm – 80–120 µg/l! Nõrgast keskmisest veelgi vähem seleeni on suitsetajate, üle 70aastaste, südame- ja vähihaigete organismis.*

Mida see tähendab?
Et eestlaste immuunsüsteem on nõrgem kui näiteks soomlastel. Uuringud näitavad, et seleen aitab vähendada vähiriski (tõestatud on toime eesnäärmevähi puhul, uuringud käivad ka näiteks kopsu- ja käärsoolevähi kohta) ning südamepuudulikkuse tekke ohtu. Samuti on seleen paljude antioksüdantsete ensüümide koosseisus. Seega aitab see mineraalaine rakke kaitsta vabade radikaalide tekitatavate kahjustuste eest. Organismis leidub seleeni enim neerudes, maksas, lihastes ning märkimisväärselt palju ka spermatosoidides, mistõttu seleen mõjutab meeste viljakust.
Pikaajaline seleenipuudus võib avalduda näiteks isutuses, lihaste valulikkuses ja nõrkuses, südamepuudulikkuses ja nägemisvõime halvenemises.

Vajalik kogus
Inimese organism vajab seleeni küll, aga mitte lõpututes kogustes. Võttes seda toidulisandina, tuleb järgida soovitatavat päevast annust – üldjuhul 100 mikrogrammi (µg).
Tegu on mürgise mittemetalliga, mille üledoosist annavad märku küüslaugune hingeõhk ja ekseemid. Liigtarbimine võib lõppeda seljaajupõletiku ja halvatuse, halvimal juhul surmaga. TÜ biokeemia instituudi dotsent Ursel Soomets lisab, et vähihaigetel pole näiteks keemiaravi ajal kasulik seleeni saada, sest see tugevdaks ka vähirakkude vastupanuvõimet.
Ideaalis peaks organism vajaliku koguse seleeni kätte saama mitmekesisest toidust, sest inimese keha pole nii tark, et suudaks seda mikroelementi ise sünteesida. Ent Eesti mullad on seleenivaesed ja see tähendab, et meil kasvavad taimed on seda samuti. TTÜ keemiainstituudi vanemteadur Anu Viitak teab öelda, et näiteks Eesti ja Soome kartuli seleenisisalduse vahe on kuni kümnekordne. Pole ka ime – juba paarkümmend aastat rikastatakse Soome pinnast ja loomasöötasid seleeniga, Eesti riik pole sellist otsust aga teinud.
Kes otsib toidulauale seleeni, leiab seda enim sibulatest, mereandidest, munast, teraviljast, maksast ja neerudest, punasest lihast, kanast, punastest viinamarjadest, pähklitest, aedviljadest ja koduõllest (tänu õllepärmile).

* Uuring on tehtud aastatel 2006–2008, mil võeti analüüsid 392 inimeselt. Uurimisgruppi kuulusid perearst Riin Lanno Merelahe Perearstikeskusest ning Anu Viitak TTÜst. Uuringut toetas Taani ravimifirma Pharma Nord.

Kuu element
Seleeni avastas 193 aastat tagasi Rootsi keemik Jöns Jakob Berzelius, kes leidis seose kõnealuse mittemetalli ja telluuri vahel. Et tellus tähendab ladina keeles maad, nimetas Berzelius oma leiu seleeniks – selēnē on kreeka keeles kuu.
Pikka aega peeti seleeni pigem kahjulikuks, sest tegu on mürgise elemendiga (suisa viis korda mürgisem arseenist). Alles 1959. aastal tunnistati seleen inimese immuunsüsteemile hädavajalikuks ning veel paarkümmend aastat hiljem tegid teadlased kindlaks, et selle elemendi puudujääk toob kaasa südamepuudulikkuse ja infarktiohu.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2010. aasta jaanuaris.